Friday, July 13, 2018

Jalgpall on parem, eks!

Olime sunnitud siirduma väljateenitud puhkusele. Teenisime teist kohe kolm päeva. Kaks vaba, kolm tööl, kaks vaba... Või nagu Ilmar Trull ütleb:

Mina puhkamast ei väsi.
Kõigepalt ma puhkan käsi.
Aga ainult esialgu.
Pärast mina puhkan jalgu.

Esmalt puhkan esijalgu.
(Sellest oli juba juttu).
Pärrst puhkan tagajalgu.
Neid ma puhkan hästi ruttu.

Siis ma puhkan kõhtu, selga,
peadki puhata ei pelga.
Puhkan keelt ja puhkan meelt,
pärast mina puhkan nina.

Noh ja siis ma lähen tuttu.

Tudusime ära ja kihutasime minema. Sest Eesti Ema nr 3 on täielikul jalgpallilainel. Kui selgus, et Nõmme Kalju tuleb Reykjavikki Islandi Stjarnaniga mängima ja seda meie vabast ajast, oli asi enam-vähem otsustatud. Selginemine toimus vaba päeva eelõhtul ja Reykjavikki on siit 400 km, nii et ma palun meie otsustusvõimet vääriliselt hinnata.

Ma ei ole elu sees ühtegi jalgpallimatši otsast lõpuni ära vaadanud ja ma ei ole elu sees ühelgi jalgpallivõistlusel käinud. Seega olin kohe nõus.

 Kalju oli viis fänni kaasa võtnud ja nii sai meid kokku juba kaheksa. Proff-fännidel oli ettenägelikult lisavarustus kaasas ja nõnda saime meiegi endile stiilipeo sallid kaela ja mütsid pähe. Eesti Ema nr 3 pälvis juba saabumisel üldrahvaliku austuse, imetluse ja lugupidamise. Kostüümi eest - puhtjuhtumisi selgus, et justtäpselt seesama roosa on Kalju lemmikvärv. 
Niisiis oli Kalju meie saabumise üle väga rõõmus.
 Tõe huvides tuleb mainida, et müts Eesti Ema peas on Kalju oma.
 Mina sain Kalju käest salli. 
Tõe huvides tuleb sedagi öelda, et me andsime kogu saadud kraami Kaljule ausalt tagasi. Ei saatnud seda ei nälgivatele Nigeeria lastele ega annetanud ühelegi kodutute loomade varjupaigale.

Kostümeerimine - sallide, mütside ja lippude jagamine - oli kahtlemata naissoost esmakülastajate jaoks üks põnevamaid (ja soojemaid) hetki kohtumise jooksul.
(Ma seon ise kingapaela, panen ise salli kaela; sõrm läheb supsti! sõrmikusse, kõrv läheb kõpsti! kõrvikusse... Ellen Niidu pühendus Islandi suvele.)
Teine tore hetk saabus siis, kui islandlased kõik nagu üks mees püsti tõusid ja "Oeh!" ütlesid. Nagu mõni Järvidest oleks võlukepikest vibutanud, nii hästi tuli üheshingamine välja. Emapiima asemel koorilauluga üles kasvatatud eestlasel tõmbas suisa turjakarvad turri. Islandlased võiks vabalt laulupeole kutsuda, jalgpallis meil nagunii nendega lootust ei ole: staadioni ümber lademes harjutusväljakuid, kõik paksult triblajaid täis - sõltumata vanusest, rassilisest kuuluvusest, soost, nädalapäevast, kellaajast ja platsi suurusest... Vaevalt, et need sinna eestlaste auks ja taustadekoratsiooniks toodud olid.
Kolmas üllatav moment oli siis, kui fännid Hunti hurjutama hakkasid. Kaljul oli kaks meest platsil, ühel nimeks Volkov ja teisel Hunt. Üks kriimsilmadest sai kogu aeg tukast sugeda.
Neljas üllatus tuli siis, kui islandlased eestlaste auks plaksutasid.  Eesti Ema nr 3, haritud inimene, teadis öelda, et nii tehakse, kui on hästi mängitud ilus situatsioon, ükskõik siis, kes parajasti seda ilu kokku keerab.

"See on minu jaoks nagu teraapia. Ma käin mängudel ja saan seal karjuda ja ennast välja elada," kinnitas meile üks "elukutselistest fännidest", kes enda sõnul käib aastas umbes 70 Nõmme Kalju mängu vaatamas.

Igatahes andsime endast parima.  Karjusime nagu jaksasime (mina väga palju ei jaksa, mul jääb kurk kohe valusaks ja kähedaks), huilgasime ja vilistasime püüdlikult. Kahekümnendal minutil lõid islandlased esimese värava. 52. minutil teise.  Otsustasime, et me võime oma 400 kilomeetrit otsast lahendama hakata.
Nii et ma ei ole ikkagi ühtegi mängu otsast lõpuni ära vaadanud... Aga ikka oli äge!

Seda, et kohtumine lõppes seisuga 3:0, lugesime hommikul netist.

*  *  *

Korduskohtumine Kalju ja Stjarnani vahel toimub 19. juulil Tallinnas.
Veel netist:
 Kuigi Stjarnani ajalugu ulatub peaaegu 60 aasta taha, ei ole nad Islandi kõrgliigas väga kaua mänginud. Esimest korda pääseti eurosarja alles kolm hooaega tagasi.
 Kõige suurema jälje on Stjarnan Islandi, Euroopa ja kogu maailma jalgpallile jätnud kuulsa "viikingiplaksu" abil: 2014. aastal Motherwelliga kohtudes nägid nende fännid, kuidas šotlased tribüünidel just sellesama "huh"-plaksutusega omasid ergutasid. See jättis islandlastele sedavõrd sügava mulje, et seda hakati ka ise kodus järgi tegema - ning peagi kandus see komme üle ka Islandi koondise mängudele, kust see juba üleeuroopaliseks fenomeniks sai.


2 comments:

  1. Vägev! Meie elame ka jalgpallile elavalt kaasa. Paneme uksed-aknad kinni, et naabrid midagi arvama ei hakkaks sellise kisa peale, näiteks ,,Aia-ai kui valus!’’ kui vale meeskond värava lõõb. Täna meil 30 C sooja, teie seal soojades jopedes,sallides, mütsides😞

    ReplyDelete
  2. :)Jaah. ja tänase finaali ajal võib juhtuda, et "rannalinna restoraanis lõbus lööming puhkeb" - meie kliiningtiimis on nii prantslasi kui horvaate :)

    ReplyDelete