Sunday, October 28, 2018

Sisemine hääl

Tegelikult ei saanud keegi aru, mis sorti püha üritusega sedapuhku tegemist on. Saagu Valgus oli juba pikalt pajatanud lahkumispeost (kõlab nagu matustest, eksole?), Kintsukaapija oma hällipäevast, siis hakkas keegi rääkima narkarite pühast Halloo, veen!, keegi hingedepäevast ja kõige lõpuks ilmus FB-sse teade, et tuleb karneval. Või maskipidu. Või kostüümipidu. Või miski sedasorti asi. 

Mõned olid algusest peale hõisus ja teised põlnd seda mitte. Nagu näiteks mina. Töögraafik oli õnnistanud mind kahe eriliselt pika tööpäevaga, nii et mul oli toss niikuinii väljas.  Lisaks olen ma kambrikaaslaseks saanud näitsiku, kes armstab magada saunas. Ma olen ise ka üsnagi soojalemb, aga selliste temperatuuride käes välja ei maga. Nii et minu füüsiline ettevalmistus peoks oli märgiline. Miinusmärgiline. Kuid sisemine hääl ütles, et tuleb minna.

Kostüümi mul ei olnud. Sisemine hääl ütles, et peab ikka tegema. Niisiis lõpetasin õhtuse nõudepesu, astusin duši alt läbi, kerisin endale ümber posu valgeid voodilinu, küünitasin nõuderestilt kausi pähe ja hakkasin lumeinimeseks. "Snow-wo-man,", tutvustasin ennast.  "Mitte lihtsalt man!" Lõppeks algas Islandil ju just sel päeval talv!

Sisemisel häälel oli õigus nagu alati. Vaatamata sellele, et minust polnud suuremat pidutsejat, oli vahva imetleda inimeste leidlikkust ja huumorimeelt.


Isegi pildilt on näha,  et minul on mokk (nokk?) vähe viltu...

Peaaegu sünnipäevalaps alias jääkaru. Väga tabav valik, kui personaalseid huvisid silmas pidada: jääkaru on teatavasti see aruraasuke, mis pärast ohtrat vägijookide manustamist alles jääb. Kui jääb.
Halloo, veen? Halloo, viin? Mis pidu meil siis ikkagi lõpuks on? 

Pesumasin on asi, mis siin majas vanduma paneb. Selleks on meil kohe eraldi vannutuba. Sest sa iial ei tea, kui kaua kestab üks islandi pesumasina minut - on see viis minutit, viisteist või hoopis pool tundi... Aga kõik laudlinad peavad kaks korda päevas pestud saama pluss kõik köögirätikud-lapid-mopid...
Taani tüdruk Kristine on siin üks lahedamaid tüüpe - käed-jalad iga asja jaoks olemas. Tõeline lamburineiu. Kogemustega. Võib rääkida sadu lugusid sellest, kuidas nad peremehega mägedes lambaid taga ajavad. Ütleb, et lammaste  kogumine on nagu strateegiamäng - peremees binokliga vaatab, kuskohas lammas on, ja siis annab walkie-talkie kaudu meeskonnale käsklusi. Et kes kuhu ja kui kaugele peab ronima, et lammas õigele teele suunata. Et mõnikord õnnestub lambal ikkagi liustikule põgeneda ja et tema aru ei saa, kas peremehel on talla all küüned või kuidas ta nii käbedalt mööda liustikku lidub. Kui peremees lamba kätte saab, venitab selle endale kukile ja jalutab kõigi turistide rõõmuks mööda liustikku, määgiv lammas õlal. Või et teinekord jauravad nad terve päeva mööda mägesid, saavad kätte kolm lammast ja needki on naabrimehe omad... 

Ragnar on prantslaseks maskeerunud kohalik liustikugiid. Tema taga seisab Armastus. Tšehhipärane naisenimi Eliška kõlab nagu islandi keeles "armastus". Islandi "armastus" jälle kõlab nagu tšehhi keeles "rebane" Aga Oudekki Loone kõlab prantslaste jaoks nagu eau de cologne. Ei odekolonni, kölni vee ega Oudekkiga pole antud pildil muidugi mitte mingit pistmist.

Emandkokk armastab laike. Nii veisspuugis kui elus. 

Saagu Valgus Tšehhist ja Valge Roos Itaaliast. Aga võib-olla ka Hiinast. 

Üheööliblikas Caroline Taanist.

 Punamütsike Tšehhist.

Kolm eestlast paadis, poolakast rääkimata.

Adrian ja Karolina 

Ma kaotasin oma saba!!!

Eesti Ema on ka päriselus värvilisel lainel. Pani peremehe värvi pintslisse, nii et sellel ei jäänud muud öelda kui et "Jou-jou... fix it!" Üksiti fixib Eesti Ema enne talve usinasti oma autot - kummid, akud, uksed jne. Setõttu on tema lemmikvärviks hetkel kapotisinine. 
Keskel meie uus kokapoiss Jou-Hannes. Täiesti ilma kostüümita. Selline ongi.

Pesumasin ja kaks lapsehoidjat - praegune ja endine. Mõlemad Saksamaalt. Jasmin ja Miriam.



Siin me oleme...

Vat selline tore kirjumirju seltskond on meil hetkel siin.
Kõik ülalolevad pildid on pärit meie ihufotograafi aparaadist. Ja suur tänu sisemisele häälele, kes mu kohale kamandas!

No comments:

Post a Comment