Ull Lugu: Islandi vägevad viikingid ja imelikud inimesed I

"Kohv ja luuletamine - see on kõik, mille peale te siin Islandil mõtlete,"sõnas Angantyr Bogesen. (Nobelist Halldor Laxnessi romaanist "Salka Valka").

* * *
Kohati tundub, et meie pererahva bande on ainuke normaalsete pärismaalaste punt siin Tulejajäämaal. Ja sellepärast kõik, kes siia asutusse tööle tulevad, need ka jäävad - käivad aga vahepeal korraks tiiru päikese käes ja tulevad jälle tagasi.

Ma arvasin esialgu, et tulejajäämaalased ongi puhtamad ja pühamad kui teised tõud selle suure ümmarguse muna pääl. Sest ma olen nii kohutavalt heausklik ja siniste silmadega nagunii. Ja ma olin ju põhiliselt ainult oma pererahvast näinud. Ja natuke Ellit ka. Ja Joni. Ja Disat. Ja need olid kõik jumala kenad inimesed. Aga nad on samas ka pererahva komplektist. Umbes nagu tagavaraosad või nii.

No nad on ju siin saare pääl läbi ajaloo kõikse aeg igavesi vägevusi teinud - teinud esimesena maailmas parlamendi ja esimesena naise presidendiks pand ja ridamisi maailma tugevamaid mehi sünnitanud ja jalgpalliga imet teinud, sh Pekingis olümpiahõbeda saanud (rahvaarvule mõeldes on see igatahes ilmvõimata tulemus) ja ühest kriisist teise kukkunud ja jälle välja roninud. Lühidalt, kenad ja tublid inimesed.

Tänavu tuleb mul paraku tõdeda, et sõnnikut on siinmaal sama palju kui mujalgi.

Meie emandkoka eest, tagant ja kõrvalt hiilivad viisaka naeratuse saatel juba kõik eemale. Ka need, kes tema pulmas pole käinud ega tema taktikepi all köögis tantsu löönud. Provvi viimaseks suursaavutuseks oli pidulik ülesastumine lõunalauas, kus ta teatas, et tulemas on järjekordne fantastiline, eriline, esmaklassiline, hiilgav, hunnitu, imeline, oivaline, suurepärane, ulmeline, uskumatu, vaimustav, vapustav, võrratu ja ületamatu kokk.
Veebruaris.
Rumeeniast.

Veel aasta tagasi saadi siin majas hakkama 1,5 kokaga ja see oli kogu köögitoimkond. Hetkel on köögipersonali kolm kokka ja kaks abilist. Sööjate arvud on samad, kinnitab Kintsukaapija, kes aasta tagasi oli 0,5 koka eest.
Eesti Ema ja Valge Roos emandkoka etteastest osa ei saanud. Kui ma neile kokakokkuvõtte edastasin, ei suutnud nad uskuda - veel üks kokk?? Jah, kinnitasin mina, sest ma olin selleks ajaks ka kõikide kokkade käest järele uurinud, kas mõni neist ehk minema ei plaani minna. Keegi ei tunnistanud pattu üles.
Eesti ema ja Valge Roos olid sellise hämminguga löödud, et ja läksid perenaise käest küsima.

Perenaine ei teand sellest veel midagi, et ta veebruaris uue koka palkab...

* * *

Reykjaviki satelliitlinnas Hafnarfjorduris asub hotell Viking. Näeb päris tore välja väljast ja seest ja hotelli torn on tänaseks üks selle linnakese sümboleid - vaade merelt, umbes nagu Tallinna kilukarbivaate tornid.

Aastal 1841 poepidaja Matthiase poolt ehitatud maju Fjaran ja Fjörukrain on aegade jooksul kõigeks kasutatud - laoruumidena, purjevalmistamise töökojana, merekoolina, apteegina...

1985 otsustas Hafnarfjörduri linnavalitsus hooned lammutada. Igaks juhuks saadeti enne lammutamist materjalid ka umbes nagu muinsuskaitseametile ja too punt keelas lammutamise ära.

Hooned pandi müüki ja 1990 alustas siin tegutsemist Jóhannes Viðar Bjarnason.

Jóhannes on... Ma ei teagi, mis mees ta on.

Mina otsin temaga kohtumist eelkõige sellepärast, et ta tundub põnev persoon - nii restorani kui hotelli interjöör avaldavad mulle muljet. Mulle meeldivad nõud, mulle meeldivad erinevad põnevad mööblikooslused ja lahendused, mulle meeldib, et kõik kohad on täis kunsti - sellist, mis kõige otsesmal moel Islandi ja tema inimestega kokku käib: karvane trollimees inimnaisega armatsemas, purjekad merel, saagade tegelased ühes või teises situatsioonis, Ja sellist kunsti, mis Islandiga kokku ei käi, kuid on ka mingil omapärasel moel autentne. Vitriinkapid täis veidraid esemeid, sealhulgas vanu ruuni- ja maagiamärke. Numbritubade uste kohal islandi kangelaste nimed - sa võid elama sattuda nii Leif Õnneliku tuppa kui Nõlvaotsa Gunnari nimelisse kui ... 43 võimalust. 43 numbrituba. Sa võid hotelli koridoridesse aega veetma jäädagi, nii palju on seal põnevat!

"Kas Sa kempsus käisid?" küsib Jóhannes, kui ma talle intervjuust räägin. "Käi kõigepealt kempsus ära!"

Niimoodi ei ole mul veel ükski tutvus alanud.

Kuid mõlemad, nii meeste kui naiste kemps on täis kleebitud ajaleheväljalõikeid, mis kõik Johannesest ja tema pereärist räägivad - kaks tütart töötavad siinsamas retseptsioonis ja ettekandjatena. Enamjagu islandi- ja taanikeelsed, sekka üksikud kaugemad keeled.

"Ma olen kogu aeg natuke oma ajast ees käinud," ütleb Jóhannes. "Ma alustasin 60-kohalise kalarestoraniga. Praegu mahutab restoran 500 inimest." Kala pakutakse restoranis praegugi ja see on alati - eriti päevapraena - otse ja äsja merest tulnud ning väga maitsev.

"Ma vist peaksin ütlema, et minu äri alustalad on kala, klaver ja kunst," muheleb mees. "Ma hakkasin korraldama igasuguseid erinevaid üritusi. Vene saatkonna abil tõime Venemaalt koka ja tegime vene köögi päevasid, alati koos vastavate muusikute ja muusikaga, samuti oli meil oma prantsuse poiss ja üks daam, kes väga hästi Edith Piafi laule laulis, ja Jakuutia päevad olid ja Austria ja Šveitsi päevad ja Egiptuse ja Fääri ja Gröönimaa muidugi ja... Ja alati koos vastavate muusikutega. Laulvad ettekandjad on tänini meie menüüs."

See on tõsi - sattusin sööma koos hiina grupiga, kellele kohalik trubaduur kitarripilli mängis ja islandikeelsetel lauludel tulla lasi.

"Ma olen oma ajast ees käinud ka sellega, et meie alustasime esimestena vaalavaatlusretkedega.Aga nendega ma kõrbesin, sest Islandi tookordsed seadused ei lubanud laeval kangemat jooki pakkuda."

Jóhannes teeb jutu vahele meile mõlemale kohvi ja viskab mulle ette medali. Veidi hooletult, kuid medalit ära pannes on tunda, et tegelikult läheb see autasu talle korda küll.

"Sõpruse ja koostöö arendamise eest Venemaa ja Islandi vahel", loen medali tunnistuselt. Omistatud 27.07.2018.

"Eriti aktiivne oli meie koostöö Vene saatkonnaga 1997-98," ütleb Jóhannes. "Siis, kui me neid rahvuste päevi korraldasime. Praegu pakume neile peamiselt konverentsivõimalusi. Arctic Circle konverentsid, kui need juhtuvad Islandile, toimuvad ka meie majas. Ja Viking Festival on meie iga-aastane suvine suurüritus. Aastast 1995, igal juuni teisel nädalal, kestab 4 päeva. Siis on meil alati külas ka hulk erinevaid indiaanlasi."

Viking Festival on Islandi vanim ja suurim festival. Ingliskeelne lugujutt sellest koos pildimaterjaliga on siin.

Jóhannes räägib rõõmuga. Nagu ikka inimene, kes ajab seda asja, mida talle meeldib ajada.
"Vau, nii palju erinevaid põnevaid kontakte," mõtlen mina. Kogu see erinevate maade ja ürituste virrvarr selgitab ka paljusid vitriine hotelli fuajeedes ja koridorides - ika tuuakse midagi kingituseks kaasa..

Hotellist olen leidnud veel teisegi üsna hiljutise tunnustuse - 2017 on Jóhannese firma "Fjörukrain ehf" saanud tunnustuse kui "Islandi kangeim" - see käib nüüd mingisuguste majandusnäitajate alusel ja tähendab, et ettevõte on oluliselt panustanud Islandi majandusse ja tulevikku.

"Mida Su ettevõtte nimi "Fjörukrain" tähendab?" See on ühtlasi ka restoranimaja nimi.

"See tähendab maa ja mere piiril, fjordi ja maa serval," ütleb Jóhannes.

Fjordi ja maa piiril, presidendi residentsi suhtelises naabruses on Jóhannesel veel teinegi majutuskompleks - kaluriküla Hlid. Küngas.

Aga see on juba uus jutt.

"Kas sa keerasid ise need sabad rõngasse?" küsisin ma hotelli omanikult Jóhannes Viðar Bjarnasonilt. (Mulle teevad Islandi nimed mõnikord ikka veel nalja - Johannes Karupoeg... No kõlab ju nagu Karupoeg Puhh peaaegu...)
"Ei. Ma tellisin need Hiinast."

Nii palju siis vägevast viikingist...

Lahe idee: näeb välja nagu ajaleht, tegelikult on väliskülgedel juttu hotelli ajaloost ja kõigest sellest, mida siin korraldatakse - viikingite päevad näteks - ja keskel menüü.