Meie külalistemaja perenaine Thorey oli nii suuremeelne, et kutsus kogu oma töölisklassi pittu. Tegemist oli kohalike talunike lõikuspeoga Haustfagnadur i Austur-Skaftafellssyslu. Teine pool väljendist on piirkonna nimi, umbes nagu Lõuna-Lätimaa - palju õnne lätlastele nende 100puhul!; kuid praegu püüdsin guugli abiga esimest poolt, "Haustfagnadur", tõlkida - seda, et "haust" on sügis, õpetati meile juba koolis. Aga edasi: "fag" on pede, "fagn" rõõmustama", "fagna" teretulnud,"fagnad" tervitas; "fagnadu" kuulus ja "fagnadur" Rõõmusta Adur - mida iganes see viimane peaks tähendama... Sellist keelt käin ma oma raha eest kaks korda nädalas õppimas! Tõsi, ei saa pattu salata, et sageli käime me koolis ainult raha pärast - kursused maksavad päris korraliku summa, kuid kui sa usinasti koolis käid, saad 75 % tagasi - sa mõtle, milline motivaator! Iga kord, kui väss peal, vead ennast ainult raha pärast kohale...
Selgus, et meie olime peol ainukesed kõrvalised isikud! Kavatseme seda lugeda suureks auks ja tunnustuseks.
Selgus, et meie olime peol ainukesed kõrvalised isikud! Kavatseme seda lugeda suureks auks ja tunnustuseks.
Pidu algas õhtusöögiga. Selle eest pidi küll täitsa ise maksma, kuid meie Eesti Ema ja Valge Roosiga arvasime, et kui juba, siis juba. Et ega meid siin ju üearu sageli kohaliku rahvaga kokku ei lasta, nii et teeme aga kõik algusest lõpuni läbi ja kaasa.
Niisiis olime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas nimega Smyrlabjörg. Ehk kohas, kus me kaks aastat tagasi õde Kaili sünnipäeva tähistasime. Kaugemalt kandi rahvas on ju ikka varakult kohal, nagu me teame.
Lauad olid kaetud, kuid õnnetuseks dekoreeritud kirsipunaste salvrättidega. Täpselt samasugune oli Valge Roosi pluus. "Ma olen siin nagu mingisugune sissedisainitud mööblitükk," kaebles Valge Roos. "Ti prego!" Valge Roosi lohutuseks tellisime endile sama värvi veini. Et veel rohkem sulanduda ja Valge Roosi masendust leevendada. Otse Itaaliast. Sest kui ei ole surmatõbi, siis on ikka veinist abi! Vähemalt Itaalias usutakse nii ja veinikoolitustega alustatakse maast-madalast: Valge Roos näitas telefonis kellegi sugulase saadetud pilti, kus 1-2-aastased tited lasteaias plastmasskaussides paljajalu viinamarju puruks tadisid...
Lõikuspeol kiideti tublisid talunikke ja jagati lamba-auhindu. Võib-olla olid need lambad kõige valgemad või kõige mustemad või kõige puhtamad - issand ise teab. Igatahes tehti ametlik osa väga ruttu ära. Ei migit pikka leelotamist. Võib-olla käis kõik väga vitt-vitt-vitt (niimoodi hääldub prantsuskeelne ruttu-ruttu-ruttu; kirjapilt vite-vite-vite) ka sellepärast, et kõik tahtsid kuulda, mida Gisli Einarssonil öelda on. Sest Gisli olla üks Islandi parimaid meelelahutajaid.
Gislil oli öelda väga palju, kahjuks saime meie aru ainult sõnadest Putin, Akureyri, Reykjavik, Venemaa, Island, ja Trump. Ühtegi nendest toredatest sõnadest, mida meie oleme koolis õppinud - kaerahelbed, kalamaksaõli, tolmuimeja, hambaarst, kuduma, koristama ja magama - Gisli ei kasutanud. Trooja, ma ütlen! (ja ma ütlen seda itaalia keeles! Kui kellelgi midagi arusaamatuks jääb, siis võib-olla on lugemata jäänud see postitus. )
Kuid kõik ülejäänud inimesed tegid näo, et neil on jube hea huumorimeel ja muudkui naersid. Naersid nii, et isegi meil oli naljakas.
Vahepeal jooksid tšehhid ringi ja tassisid rahvale sööke ette.
Eelroks oli toores pull. Juhul, kui guugel ei valetanud. Toores oli see loom küll. Ja väga maitsev. Aga ma olengi imelik, mulle meeldib toores kotletitainas ka.
Mitte ainult mulle - pull meeldis meile kõigile. Kuid minu kõrval istuvale islandlasele ei meeldinud. (Pull ei ole ju lammas, eksole!) Ta kohe üldse ei puudutanudki oma portsu. Kõõritsaime islandlase taldrikut kolme silmapaariga, kuni Valge Roosi kannatus katkes - ta koputas tüübile õlale ja küsis, et vabandage, kui teie kohe üldse ei taha, kas siis meie võime selle ära süüa - džiisas, ma poleks iial uskunud, et ta selleks võimeline on!
Too ei tahtnud tõesti.
Ette rutates olgu öeldud, et magustoidu ajaks olid meie naabrid juba tükk aega kadunud ja me olime veendunud, et nad ongi minema läinud. Magustoidu ja eelroa vahepeal oli vähemalt kaks tundi, mida Gisli muudkui sisustas ja rahvas muudkui naeris ja... aga siis läks Gisli minema ja meie naabrid ka. Ja nad ei tulnud kohe kaua aega tagasi. Korotše, kuna ka magustoit meile meeldis, siis me sõime naabrite oma ka ära. Noh, nad olid ju nii kaua kadunud... Ja siis need zitta bead tulid tagasi!!! Eesti Ema ja Valge Roos ehmatasid ennast jooksujalu vetsu, mina jäin üksinda kangelaslikult võitlusväljale nagu vahva sõdur Švejk. Vaatasin rõõmsa ja juhmi näoga ringi, nagu ei teaks mina mitte millestki mitte midagi... Ma kardan, et ma ei või oma sinise islandi kampsuniga enam siin piirkonnas päisel aal ringi liikuda. Aga õnneks on valget aega suht vähe ja mul punased lõngad juba ostetud.
Seda, et Valge Roos kõik ettekandjad oma pideva leivanõudmisega närvi ajas, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi. Leib läks nagu soe sai (va via comeil pane - itaallastel läheb nagu soe leib). Igatahes pidid ümbritsevad arvama, et me oleme maskeerunud kodutud (sest mu kaaslased nägid ikka ülihead välja, olid juuksuris käinud ja puha) ja mitu nädalat näljas olnud.
Ja siis tulid laulud. Igavesti tore on see, et igal peol siin Islandil jagatakse laululehed välja, mitte ainult matustel nagu meil. Kaks lugu olid täiesti tuttavad eesti rahvaviisid (khm, khm) nagu "Kord Capri saarel ma südame kaotsin" ja miski veel. Kuid siis tõusid kõik äkiste püsti, nagu tuleks kohe õllepruulija või perekonnavalss ja hakkasid laulma siukest laulu:
Hiljem saime teada, et seda olid islandlased laulnud kõikide jalgplli-MM mängude lõpus... Loo pealkiri tähendab "Reisi lõpp" ja põhifraas "ma tulin koju".
Kui laulud lauldud, tuli tants. Selleks ajaks olid kõik ennas soojaks naernud ja reipaks laulnud, nii et ansambel ei pidaud kedagi ekstra paluma, kõik läksid ise põrandale.
"Possimo andare," ütles Valge Roos veidi peale südaööd. "Võime minna. Tuhkatriinudel on ju hommikusöök vaja teha."
Seda, et Valge Roos kõik ettekandjad oma pideva leivanõudmisega närvi ajas, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi. Leib läks nagu soe sai (va via comeil pane - itaallastel läheb nagu soe leib). Igatahes pidid ümbritsevad arvama, et me oleme maskeerunud kodutud (sest mu kaaslased nägid ikka ülihead välja, olid juuksuris käinud ja puha) ja mitu nädalat näljas olnud.
Siin nad istuvad, süütud näod peas, ühel salfetkavärvi pluus seljas, ja ootavad ohvreid...
Juustuhärmatisega kaetud toores pull.
Ja siis tulid laulud. Igavesti tore on see, et igal peol siin Islandil jagatakse laululehed välja, mitte ainult matustel nagu meil. Kaks lugu olid täiesti tuttavad eesti rahvaviisid (khm, khm) nagu "Kord Capri saarel ma südame kaotsin" ja miski veel. Kuid siis tõusid kõik äkiste püsti, nagu tuleks kohe õllepruulija või perekonnavalss ja hakkasid laulma siukest laulu:
Hiljem saime teada, et seda olid islandlased laulnud kõikide jalgplli-MM mängude lõpus... Loo pealkiri tähendab "Reisi lõpp" ja põhifraas "ma tulin koju".
Kui laulud lauldud, tuli tants. Selleks ajaks olid kõik ennas soojaks naernud ja reipaks laulnud, nii et ansambel ei pidaud kedagi ekstra paluma, kõik läksid ise põrandale.
"Possimo andare," ütles Valge Roos veidi peale südaööd. "Võime minna. Tuhkatriinudel on ju hommikusöök vaja teha."
Järgmisel päeval nõudsime perenaiselt poliitiliste naljade osas aru. Tuli välja, et hiljuti olla Islandi meediast läbi lipsanud teade, nagu oleks Trump islandi juurtega - kuskilt Reykjaviki kandist. Seepeale arvas Gisli, et siis peab Putin olema Akureyrist - see on mingi kohalik teema, et Akureyri kandis elavat kõige hullem osa islandlastest.
Emandkokk sellel peol ei käinud, aga Akureyri kandist pärit on ta küll.
Emandkokk sellel peol ei käinud, aga Akureyri kandist pärit on ta küll.
Üks Islandi paremaid meelelahutajaid Gisli Einarsson Smyrlabjörgis Haustfagnadur i Austur-Skaftafellssyslu peol rahvast lõbustamas. Pilt on pärit perenaise FB-st.
Kui ma otsisin netist vihjet Trumpi päritolule, leidsin lisaks artiklile, mis kinnitab, et Trump on enam-vähem kõigi islandlastega sugulane ning pealekauba veel Norra ja Taani kuningakodadega ka, ka järgmise toreda informatsiooni:
Põhja-Islandil on on avatud õllespaa ja -restoran! Alates juunist 2017. Nad said isegi mingi innovaatilsuse auhinna! Õllespaa asub Akureyri ja Olafsfjörduri vahel. Õllespaa koduka link on siin:
Ma ei saa sinna midagi parata - see maa meeldib mulle :)
Pean mainima, et üleüldse oled sa üks ainumaid siin, kes rind ees, stoilise rahuga, kõik eesrindelt tulevad kaikad oma kodaratesse laseb. Seejuures end grammigi segamata lastes ja kodarad ka ikka veel sirged. Samal ajal kui teised silmi peites peamaja ainumat toiletti püüavad vallutada, et peremehe või Portobello nõia silme ette mitte sattuda. ;)
ReplyDelete