"Isamaa!"karjatab Urmas hommikul kell kuus. Sääsevõrgu alt. Madagaskaril. On inimesele ikka patriotismi antud!
Tegelikult on tal kogu hommikune delfi läbi loetud ja ta tahab oma vaimustust / nördimust / jms jagada, aga no kuulge - ega me pioneerilaagris ega parteikoosolekul ei ole! Me oleme Madagaskaril Alise juures!
Oleks ta sii kasvõ "Isalo!" hüüdnud...
Oleks ta sii kasvõ "Isalo!" hüüdnud...
Isalo Rahvuspargis on sinine lomp (kosega) ja must lomp (kosega) ja siis veel üks eriline salalomp (ikka kosega). Ja kõigis võib ujuda.
Chez Alice on meie peatuspaik Isalo Rahvuspargi serval. Ema Alisel on kõik ettevalmistused külaliste saabumiseks varakult tehtud ja me tervitame teda kohe mitmekordselt.
Teekond püha ema Alise juurde okkaline ja auklik. Samas - milleks okastraat, kui maailmas on olemas kaktus!?
Sellised toredad onnikesed on Alise juures. Ühes elame meiegi. Tuli tuleb tuppa päikesepatarei küljest ja vett üleni pesemiseks või suuremaks kakamiseks ei jagu, aga mis siis sellest!
Naabruses näiteks on hotell, kus ei pea veega kokku hoidma, vähemalt rohelise veega mitte....
Esimene lahe lugu, mille Isalo giid räägib, käib termiitide ja sipelgate kohta. Et kuidas sipelgad käivd termiitide juures vargil ja veavad nende mõnusad rammusad vagelpojukesed endale keldrisse tagavaradeks. Ja siis kolib sinna keldrisse ussike, kes kõik sipelgate tagavarad pintslisse paneb. Aga sipelgad teevad näo, et nemad ei näe ega kuule midagi ja arvutada ka ei oska ja muudkui tassivad ussikesele head-paremat kokku. See muudkui sööb ja kosub, sest välja minna pole ju mõtet, kui söök ise suhu tuleb... Ja siis ühelpäeval on ussike end nii priskeks söönud, et ta ei mahugi enam sellest august välja, kust ta kunagi sisse tuli, isegi kui tahaks, ja nüüd on sipelgatel paljude väikeste vaglakeste asemel hoopis üks suur ja rasvane uss, kelle kallal maiustama hakata...
Sipelgate ussilõks
Kokapoisid on söögikraami oma õblukestel õlgadel kohale tassinud ja igaüks oma turistipundi potikese alla tule teinud...
... sel ajal, kui turistid läbi vihmametsa marsivad....
... ja imetlevad kõike, mis jalge all...
... ja kõike, mis pea kohal...
"Mul on teile ülesanne," ütleb giidipoiss. "Siin selles põõsas on nii umbes 20 cm suurune putukas. Otsige ta üles!"
Vahime põõsast nagu punt pooletoobiseid: põõsas koosneb kolmest raost, on hõre nagu kitkutud kana, paistab igatpidi läbi ja siin peab olema 20-sentimeetrine putukas?
Vaatame ülevalt, vaatame alt, külje pealt, eest ja tagant - no ei ole! Ei ole! Mitte ühtegi mutukat ei ole, hiiglaslikust rääkimata!
Giidipoiss on endaga väga rahul ja nüksab ühte oksaraagu.
No tõesti, niimoodi vanu inimesi lollitada...
Võimalik, et selle tüübi nimi, kelle kohta giidipoiss ütles stick insect, on raagritsikas. Võimalik, et mitte.
Aga muidu on Isalos ilus, Kui me oleme kõikides teepealsetes vannides ära ujunud,
jõuame "pilvepiirile".
Kalju kobrutab nagu vana tõrvapapp...
Pilvepiiril kasvab keegi baobabi sugulane.
Radera, meie giidipoiss, Mare ja looduspargi giid.
Nelja saba pilt. Kassleemurid.
Hiljem leiame FB-st giid Radera lehelt veel mõned muhedad pildid:
No comments:
Post a Comment