Niisiis tuli sõita Weimarisse.
Ja eks me olnud peale suvisteid juba poolteist päeva tööd ka teinud, nii et väike puhkus kulus marjaks ära.
Weimar võttis meid kuninglikult vastu: pakkus päikest ja istet,...
Saksimaa suurhertsogi Karl Augusti troon. (Originaal asub Weimari Uues Muuseumis). Kaili tunneb ennast väga hästi. Igaühele oma?
...lilli maas...
Hertsoginna Anna Amalie residentsi, Wittumspalee peenrad
... ja puus. Puulilledesse suhtus Kaili täie tõsidusega, kontrollides hoolikalt, et ega õnn kusagile ripakile ei ole jäänud. Ei olnud. Weimar on ülikoolilinnake, sihuke pisike - nii umbes pool Tartut - ilmselt olid näljased tudengid kogu peaväljaku õnne juba ammu enne meid pintslisse pannud. Seega ei jäänud meil muud üle kui aga jälle vana traditsioonilise kohvikukultuuri poole pöörduda.
Sinna oranžide toolide peale kohe istumegi...
See ei kõla mitte lihtsalt kultuurselt, vaid suisa kõrgkultuurselt: kook ja kohv koos Schilleri ja Goethega...
Loomulikult käisime me kõik need kohad läbi, kuhu auväärt härrased oma jalajälgi olid teinud ja külastasime kõiki, kes härrastele omal ajal katust olid pakkunud. Aga kui näiteks Salzburgis on Mozarti kodumajale nii suurelt peale kirjutatud, et pime ka näeb, et see on Mozarti maja olnd, siis Goethe ja Schilleri majade ees pidi kohe mitu korda edasi-tagasi jalutama, enne, kui imepisikese sildi üles leidis ja kahtlustele kinnitust sai.
Ega Goethe ja Schiller polnud ainukesed suurvaimud, kes omal ajal Weimarisse peitu pugesid. Herder, Nietsche, Liszt, Bach... Weimar on paras pärl ja pähkel nii Saksa kui Euroopa kultuuriajaloos ja muusikaajaloos ja arhitektuuriajaloos ja... Ja jälle üks UNESCO-linnadest.
1919. aastal Weimaris asutatud Bauhausi peetakse tänapäevani
Saksa kultuuri edukaimaks eksportijaks 20. sajandil. Linna liberaalse ja
edasipüüdliku pärandi juurde sobib seegi, et Sachsen-Weimar-Eisenach,
mille pealinn Weimar oli, kehtestas 1816. aastal esimese Saksa
liidumaana oma põhiseaduse ja et 1919. aastal kuulutati siin välja
esimene vabariik Saksamaa pinnal - Weimari vabariik.
Seda arusaamatum on see, et siia, kus kultuurrahvas on nii uhkelt
esindatud, lasi seesama rahvas rajada Buchenwaldi. Koha, kus mõrvati enam kui 50 000
inimest...
Mingist hetkest peale pole enam võimalik arvudest aru saada. Kui Estoniaga hukkus 40 Võru linna inimest, siis on see minu meelest üüratult suur arv. 56 000 hukkunut on juba nii palju, et sellest enam mõistus üle ei käi. Isegi siis mitte, kui mõelda, et see tähendab inimrivi Võrust Kanepini, kui iga meetri peal on kaks inimest ehk seistaks õlg õla kõrval. Mõistuse jaoks pole enam justkui vahet, kas selline rivi ulatub Võrust Viljandi risti või Osula risti või Kanepisse...
Nimi "Buchenwald" (Pöögimets)
mõeldi välja. Koonduslager asub ca 8 km kaugusel Weimarist, Ettersbergi mäe otsas. Omaaegne kultuurikomisjon leidis, et Ettesbergi nimi ei ole asutusele, milles
parasiite Saksa härrasrahvast eemal hoitakse ja "kasvatatakse",
sobilik, kuna on liiga tihedalt saksa kultuurile nii olulise
tegelasega nagu Goethe seotud. Goethe nimelt armastanud
Ettersbergis jalutamas käia. Nii et pärast paari esimest "töökuud"
nimetati asutus ümber.
Memoriaali osa. Suured ümmargused "kausid" tähistavad massihaudu.Ühest "kausist" teise, kolmanda ja neljandani viis igavese tule kausikestega tähistatud tee, kuid ka tuli oli igavikuks saanud.
Kellatorn
Erinevalt Auschwitzist Poolas ei olnud Buchenwaldi laagri eesmärgiks massiline inimeste tapmine. (Auschwitzis hukati 1,5 miljonit).
Ka ala ise
polnud nii mõjuv kui Auschwitz, kus on üksjagu hooneid alles ja
ekspositsioon äratab rohkem õudu. Samas oleks patt vähese emotsiooni üle kurta.
Buchenwald oli eelkõige töölaager. Vangid vaevlesid kas kivimurrus või
juurviljaaias. Viimane kõlab ehk lihtsamalt, kuid ei pruukinud seda olla - näljasele inimesele pidi psüühiliselt
meeletult raske olema päevad läbi toitu katsuda, kuid hoiduda selle söömisest. Vähesed väljavalitud (ca 2%) said töötada
sõjavabrikutes, nende tingimused olid teistest tiba paremad, kuna
neil oli mingigi väljaõpe ning nende surm oleks tähendanud uute
väljaõpetamist.
Süsteem toimis nii: inimesed transporditi
muudest väiksematest laagritest Buchenwaldi. Siin pigistati tööga tühjaks ning seejärel saadeti töövõimetuna edasi Auschwitzi.
Mis
ei tähenda, et Buchenwaldis ei oleks tapetud. Olid krematooriumiahjud,
oli oma "laskerada" - kõigepealt käis inimene "arsti juures", seal
mõõdeti pikkus ja pikkuse järgi seati püss paika. Selle ruumi põrand
olnud kogu aeg punane, ei olnud kellelgi aega seda kasida. Vähemalt sõja lõpuosas mitte, kui sellest "tiirust" käis läbi 8000 nõukogude sõjavangi.
Buchenwaldis kui töölaagris ei kasutatud gaasikambreid (Auschwitzi gaasikambrite võimsuseks oli 12 000 mõrva päevas)...
Buchenwaldis kui töölaagris ei kasutatud gaasikambreid (Auschwitzi gaasikambrite võimsuseks oli 12 000 mõrva päevas)...
Krematooriumi juurde kuulusid valgest kahhelplaadist "lahkamisruumid", kus
kuldhambaid suust kangutati ja vahetevahel ka nülgimistööd tehti -
inimnahast tooted olid parteiladviku hulgas in.
Järjekordse õõvastava arusaamatuse-emotsiooni põhjustas foto
laibahunnikust krematooriumi kõrval, kus maja seinale oli kinnitatud
kaks pärga - austusavaldus surnutele???
Tundub, et näljutamine - kes ei teaks eestikeelset võrdlust kõhna inimese kohta - oli selle laagri eriline lemmikteema. Keegi tegelane, kes oli olnud ka Auschwitzi laagris, rääkis kõrvaklappide sisse, kuidas Auschwitzis olnud toiduportsud kaks korda suuremad (Buchenwaldi päevane leivanorm olnud 180 grammi. Supileemes ilmselt midagi suurt peale vee ei olnud).
Tundub, et näljutamine - kes ei teaks eestikeelset võrdlust kõhna inimese kohta - oli selle laagri eriline lemmikteema. Keegi tegelane, kes oli olnud ka Auschwitzi laagris, rääkis kõrvaklappide sisse, kuidas Auschwitzis olnud toiduportsud kaks korda suuremad (Buchenwaldi päevane leivanorm olnud 180 grammi. Supileemes ilmselt midagi suurt peale vee ei olnud).
Buchenwaldi koonduslaager alustas tegevust 15. juulil 1937, peale seda, kui suleti Prettinis olnud Lichtenburgi meestelaager ja sealsed vangid siia toodi. Alul hoiti Buchenwaldis natsirežiimi vastaseid, jehhoovatunnistajaid ja homosid. Alates novembrist 1938 toodi siia ca 10 000 juuti, kes aga 1942. aasta oktoobris Himmleri käsul Auschwitzi viidi. Nende asemele tulid nõukogude sõjavagid, kellest 8000 kuklalasuga hukati.
Kiri väraval: "Igaühele oma" ehk igaühele see, mis ta on ära teeninud. Kui teistel koonduslaagritel on tekst suunatud "väljasolijatele" (nt "Töö teeb vabaks"), siis Buchenwald on erand - tekst on suunaga laagrisolijatele lugemiseks. Kas see on mingi eriti jõhkrat sorti nali? Eriti, kui arvestada, et tsitaat on välja rebitud antiiksest "inimõiguste koodeksist":
Õigluse käsud on järgmised: väärikalt elada, mitte kahjustada teisi, igaühele oma (vastavalt tema vajadustele) tagada. (Corpus Iuris Civilis, 529 pKr)
Karol Konieczny, akvarell: Kamraad Jedrzejewsky, maalitud enne surma.
Bruno Apitz, puit (laagri territooriumil kasvanud Goethe-tamme pakk): Viimane nägu
Lajos Sebök, tušš: Kaks meest surnut kandmas
Buchenwaldi ekspositsioonis on suur osa inimeste lugudel - kõrvaklappidest ei tule mitte mingi faktirida, vaid ca 2-3-minutilised teemakohased mälestuskillud ellujäänutelt. See on see osa, mis emotsiooni loob.
- Kindrali koertemaja: ruumi, kus elasid 2 koera, pidi laagrialal mahtuma elama 100 vangi. Koertemaja oli erinevalt vangide elamisest soojendusega.
- Vahetult vangide aia taha oli sõdurite-ülemuste lõbusamiseks loomaaed ehitatud.
- Lisaks koonduslaagrile asus Buchenwaldis ka hitlerjugendi õppeasutus
- Laagri territooriumi lähedal asus SS ohvitseride elurajoon. Infostendil olnud pilt nägi välja nagu kaunis jõulumuinasjutt.
- Ja muidugi ikka need teada lood -, arstlikud inimkatsed näiteks. Eelnevalt antud tellimus sisse, mitu katsealust vaja oleks ning siis tuli arstide grupp kuskilt kohale. Materjal oli kõik ilusasti valmis...
Memoriaalkompleksi kellatorn paistab Weimari serva pealt kätte.
Pärast laagri
vabastamist ja sõja lõppu sundisid ameeriklased 1000 Weimari elanikku
tulema Buchenwaldi, et nad oma silmaga näeksid ja tajuksid, mis
tegelikult oli sündinud.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteNo mind vapustas see, et kui kõik oli avalikuks tulnud ja tüübid kohtu alla antud, hakkas üle Saksamaa kirju tulema, et ärgu kohus ometigi liiga karm olgu, Fritz on ju nii tore pereisa... ja suurem jagu pääseski suht puhta nahaga.
ReplyDelete