Me oleme nüüd pingutanud, et Meie Isa tuju tõsta. Meil on täiesti iskilikud motiivid mängus, nagu elus üldjuhul ikka.
Esiteks üritame tuju tõstmisega vältida hääletõsteid. Meie Isa hääletõstete ajal nihkub meeskonna meeleolu skaalal tasemele „pankrottiminev matusebüroo” ja nõrgemanärvilised poetavad südamesttulevaid pisaraid.
Teiseks üritame Meie Isale mõista anda, et meile kohe sugugi ei sobi see variant, kon tä mi katõ nädäli ausalt vällä teenitü varandusõ uma karmanidõ kavatseb munele jätta.
Meie Isa tundubki üks manimaias sell olema. Vähemalt kahtlustab Kaili teda selles pärast pisikest pihitooli. Sest mille jaoks muidu on pihikambris lisaks hääleaukudele ka selline pilu nagu nendes automaatides, mis sinu käest raha tahavad? Veel üllatas pihikabri ülemisse nurka tulev juhe, mille ots meenutas USB-otsikut. Otseühendus kõrgemate sfääridega?
"Ma olõ auss. Ja mul ei olõ' sullõ tast midägi tsusata, selle, et Mi
Esä hoit kõik kimmäle hindä käen. Kui sa nüüt Mi Esägä kuigimuudu är
klaarit, sõs võiolla' ma tsuska tast midägi, a kimmäle ma ei lupa, piä
tuud meelen!"
S elles iusas värvilise torniga kirikus, mis lihtsalt tee peale ette jäi, käiski Kaili pihil.
Automaatidega veel sihuke lugu: kuna keegi meist enam ammu ei suitseta, siis pole põhjust olnud ka suitsuautomaate näppida. Aga sealt ei saa enne oma noosi kätte, kui oled masinale ID-kaarti näidanud! Vaevalt ta muidugi sellest aru saab, kelle kaarti talle pakutakse.
Igasugune IT-teema on siin üldse ikka nii teisel tasemel. Kui Islandi ja Uus-Meremaa saime tehtud nii, et kohalikku sularaha ei näinudki (Uus-Meremaal oli sellest isegi natuke kahju, sest neil on raha mingi peene plastikmaterjali peal – nii palju saime ikka katsuda), siis siin teevad isegi noored nägu, et internet on saatanast. Meil on siin üks sümpaatne noor kutt, kes kevadel kooli lõpetas ja sügisel kutsekooli lihatoodete müüjaks õppima läks – noh, siinkohal tuli mulle meelde Ursula, kes lootis kunagi surnuaiariisujaks kandideerida ja kelle käest tööintervjuul küsiti, et kas ta on spetsialiseerunud laia- või kitsalehistele taimedele – Saksamaal nimelt saab õppida lihatoodete müüjaks ja pagaritoodete müüjaks (neid õpilasi näeme kah sageli, sest kõrvalmajas on meil pagariäri, kus töötavad kenad roosade põllede ja põskedega piigad) ja tekstiilitoodete müüjaks ja... Nojah, selle noore poisi Maiki käest küsisime, et kas tema eelistab kaardiga maksta või sularahas, ja tema ütles, nagu kõik ülejäänudki, et sulas. Maiki põhjendus oli, et kaardiga makstes pole tal oma rahalisest seistust mingit ülevaadet... E-kooli peale ehmatavad: „Aga see tähendab ju totaalset kontrolli lapse üle!”
Nojah. Oma järjekordsel vabal ajal – seda on meil siin viimasel ajal ülearu – läksime kirikusse ja kloostrisse. Et Meie Isa oma patud andeks saaks.
Weltenburgi klooster Kelheimis eputab sellega, et neil on maailma vanim kloostriõllepruulikoda (1050). Õlleteema on tänavu siinmaal üldse väga in, sest Saksamaa ja eriti Baierimaa tähistab 500 aasta möödumist esimesest õllepruulimist reguleerivast seadusest. „Õlle sisse ei tohi panna muud, kui otra, humalat ja vett”, ütleb „Reinheitsgebot” (puhtuseseadus) aastast 1516.
Weltenburgi kloostri Püha Jüri (St Georgi) kirik on hullem meistritöö 18. sajandist. Sihuke lopsakas barokk, et lase olla. Ja paksult stukktehnikat täis – niisuguses koguses stukki ei ole ma oma elus üheski kirikus varemalt näinud. Olla kaks venda olnud, vennad Asamised, kellest üks maalis ja teine tegi stukki. Kahjuks onsee stukk nii kõrgel ja sulandub maali(de)ga nii kenasti kokku, et foto peal ei saa midagi aru.
Sellise ägeda koha peal asub Weltenburgi klooster. Aga me ei hakanud üle jõe ujuma, et siukest pilti saada...
Nii et jälle kümme korda kuulsamad... Oh, et see kuulsus ennast ikka ära ka tasuks!
Neumarkter Tagblatt, 13. ja reede 2016...
Essingi lähedale olii keegi vahva lainelise silla teinud.
Taamal on Rosenburgi loss - see, kus me kotka-ja kondorilendu vaatamas käisime.
Skeem Weltenburgi kloostri lähedal 2700 km pikkusest palverännuteest (Jackobsweg).
No comments:
Post a Comment