Suvisted ja kinokunst

Suvistepühade puhul saime kolm vaba päeva (juhuks, kui keegi on selle fakti unustanud). 

Esimese päeva pühendasime teaduse ja tehnika saavuustele (Müncheni BMW maailm, olümpia-katus).

Teise päeva loovutasime loodusele (Tegernsee, Königssee).

Kolmas päev kulus kultuurile - me ju olime otsustanud, et Saksamaal panustame kultuurile. Kultuuri kirevast mitmekesisusest võitis sedapuhku kinokunst.

No kes ei oleks näinud suurepärast seriaali "Kirgede torm"! (Meie ei ole. Aga meie ema on!) Seetõttu otsustasime oma armsa ema auks üles otsida Fürstenhofi lossi.

 Eriti salajane pilt: Kaili vürstlikus õukonnas. (Fürstenhof).

See ei olnudki kõige lihtsam ülesanne. Vageni külakese leidsime üles, aga lossi ei paistnud kusagilt.

Küla oli tõesti pisike. Üks mees oli olemas ja elus, selle käest küsisime juhatust. Mees rehksas käega ja ütles, et umbes paar km ja mäe otsas. Hakkasime  sõitma. Suur ja lai org, avar vaade. Küla oli ammu otsa sanud. Ja siis korraga paistiski ühe mäe otsas loss. Sõitsime kohale.

Ilus loss, aga ei näinud üldse sedamoodi välja, nagu me pildi pealt olime valmis vaadanud. Äkitsi hakkasid meie selja taga ammuma lehmad. Tänapäeva kultuurne inimene ei ole enam selleks valmis, et lossiõue ühes küljes on suur loomalaut päris elusate loomadega!
Need loomad seal laudas arvasid, et nüüd tuli ema koju: esiotsa olid teised kõik vagurad, aga nii, nagu meie häält kuulsid, nii läks üks ving ja kisa lahti... Põgenesime ruttu ära. Nagunii oli teeotsa peal silt "Eravaldus" ka olnud...

Läksime järgmise külla, kohvikusse. Juua saanud inimesel tulevad ikka head mõtted pähe, teab rahvatarkus. Nii olnudki. Küsisime kohviku-inimestelt, kas nemad teavad midagi Fürstenhofist. Nad mõtlesid natuke ja siis ütlesid, et teavad vist küll. Igaks juhuks guugeldasid ka.

Sõitsime tgasi Vagenisse ja tundus, et nüüd oleme tõesti õige koha peal. Vähemalt ütles silt puukuukuuri taga, et siia tohivad parkida ainult kinoinimesed. Mistõttu leidsime, et see on Hondale õige koht.  Puukuuri taha oligi võsa sisse peidetud kuulus loss. Nii varjatud ja keelatud nagu mingi okasroosikese onn! Ühe koha pealt pressisime ennast siiski poolsalaja territooriumile, et ükski klõps kätte saada - noh, see ülemine... Ja siis ühe korra ronisime mingi müürijupi peale, et see klõps ka teha...

Igatahes ei olnud me esimesed, kes ümberlossijooksu tegid. Ikka korralik teerada oli sisse trambitud.

 "Heliseva muusika" ja Salzburgiga saime tüki maad kiiremini ühele poole.

Kaadrid filmist "Helisev muusika", mida üldjuhul ei mäletata - lapsed jooksevad ringi pargis, kus on kääbuste skulptuurid. Tegemist on Mirabelli lossi juurde kuuluva pargi ühe nurgakesega. Kailil on BMW-maailma mootorratturi asend veel kehamälus...

 Casting...

 Kõik hobusepesuvannid ja do-re-mi-trepid ja muud kultusfilmiga seotud vaated said üle vaadatud. Muide, enamus austerlasi ei tea sellest filmist midagi! Soolaburgerid ilmselt teavad, aga nendestki enamus ei pruugi näinud olla. Ja kui keegi üldse midagi sellest filmist teab, siis teab ta filmi nime all "Von Trappi perekond."

Salzburg. Toomkiriku kõrval.

Salzburgis oli meil tegelikult hoopis eriline missioon -  kohtumine Ruthiga.

Ruth on Austria sotsiaalsfääris tegutsev naine, mingit sorti õppekeskuse direktor (tõsi, nüüd juba "eks")  kellega kohtusime kunagi ühe  studyvisit'i käigus ja kes tookordsest seltskonnast on peaaegu ainuke, kellega mul on mingil määral suhted säilinud. Võib-olla seetõttu, et Ruth on samuti hull ilmarändur.

Igatahes on kohtumine tore. Ruth on juba mõned head aastad eelpensionil ja seetõttu rohkema vaba aja omanik. Mis aga ei tähenda, et tal vaba aega oleks - koos paari sõbrannaga on nad äsja rajanud umbes nagu loomemajanduskeskuse - teisiti ei oska ma seda nimetada - rentinud kesklinnas ruumid ja pakuvad seal igat sorti kursusi, eelkõige ja esiotsa selliseid, mille juhendamisega nad ise hakkama saavad. Kirjutasid ka projekti, mis sai lisaks rahastusele ka miskitpidi auhinna ja nüüd on nad hirmus rahul, et vähemalt aasta aega ei pea nad ilmtingimata ots-otsaga kokku tulema, et see on niisugune paras käivitamise aeg. Raha eest osteti muidugi ka masinaid - no näiteks overlokkida saab seal, miskit sorti puutööd teha ja muidugi igasugused ehted.  

Verivärske organisatsiooni koduleht on siin:

www.ok-werkstatt.at

Kolleegi poolt valmistatud juuksekummidest kaelaehe. Kes võiks arvata, et pildi-inime on kuus aastakümmet täis teinud!?!

 Dekoratiivne. Perenaise poolt metallijääkidest kokkukeevitatud taiesed. Sellist keevitamist õpetab nüüd teistelegi. 

 Ruth räägib meile pagulastest. 2015. aastal võttis 8,5 miljoni elanikuga Austria vastu 90 000 pagulast.  Eriti on naise hinge peal lapsed - need, kes on siia sattunud ilma vanemateta. Kes on täielikus šokis keset võõrast maad ja keelt. Oma ameti tõttu puutub ta selliste lugudega piisavalt palju kokku.

Aga kuna meil ei ole plaanis ööbimisega pidu, siis väga kurvaks me õnneks ei jõua minna.

Nii said suvisted lõpuks otsa.