Neumarkt
Vaevalt oleme me
kommunioonide ja konfirmatsioonidega ühele poole saanud, kui jälle
on käes uus rõõmupüha – Firmung. Metsiku
Roosa tõlgenduses tähendab Firmung seda, et piiskop ise tuleb
maarahvale külla ja teeb igaühele pai põse peale ja see
sümboliseerib siis Püha Vaimu puudutust. Pärast sellist õnnistust
tulevad kõik koos jälle meie juurde sööma.
Googel ütleb, et see on katoliikluse üks sakramentidest ja tähistab ristimise lõpuleviimist.
Lisaks tähistatakse siin maal 5. mail isadepäeva ja 8. mail emadepäeva ja ja mai alguse puhul toimuvad igal pool meiupuupüstiajamisepidustused ja noh siis need igapäevased asjad, pulmad ja matused, kah sinna vahele. Mis tähendab seda, et Meie Isal, kes ta on köögis ja kõigile – nii omadele kui võõrastele - nende igapäevast leiba jagab, on käed-jalad-suu tööd täis.
Isadepäev ehk lahing Leipzigi linna all
Erinevalt emadepäevast oli meil isadepäev vaba. Eks me ole oma elus ikka sageli mehe eest väljas olnud ka.
Aga õhtul enne isadepäeva oli meie majas lauluharjutus. Ja kuna mina sisse ei tihanud minna, siis ma laulsin ukse taga stendi ääres. Ja üksiti tutvusin materjalidega. Ma ei olnud seda seinalehte varem märganudki - selgus, et meil on oma majas täitsa põhjalik turismiinfostend aastast 2011!
Niimoodi sattusime me isadepäeval Walhallasse. Walhalla, germaani mütoloogias sõjameeste paradiis, asub Doonau kaldal Donaustaufi linnakese lähedal.
Niimoodi sattusime me isadepäeval Walhallasse. Walhalla, germaani mütoloogias sõjameeste paradiis, asub Doonau kaldal Donaustaufi linnakese lähedal.
Rajatud on see paradiis Baierimaa kuninga Ludwig I poolt 1842. Tegelikult oli Ludwigil juba mitukümmend aastat varem tekkinud idee luua koht, mis võiks olla austusavalduseks kõigile saksakeelse ruumi suurkujudele. Aga siis tuli Napoleon oma sõdadega vahele ja nii oli toonane kroonprints sunnitud sellise piduliku plaaniga veidike kannatama.
Ehituslikuks eeskujuks on Ateena Akropol. Marmoriga kokku pole hoitud. Valitsejad, sõjapealikud, teadlased, kunstnikud - algselt 96 büsti, aastast 1962 on hakatud suurmehi juurde tootma - nii umbes iga 7 aasta takka lisanduvad mõned tegelased.
'
Vaade Walhalla trepilt ilusale sinisele Doonaule :)
Süda läks kohe soojaks - nagu omakülamehega oleks paradiisis kokku saanud! Vasakpoolne pea on Barclay de Tolly oma.
Järgmiseks huvi tekitanud objektiks sellel laulupeostendil oli Befreiungshalle „König Ludwig I”. Ehk siis sama mehe poolt samal ajal ja sama ehitusmeistrit kasutades rajatud, sedapuhku Rooma Panteoni meenutav ehitis. Ainult et Vabastushall on konkreetselt nende lahingute auks ja mälestuseks, mida peeti Napoleoni vastu.
Vabastushalli kuplialune
Me arvasime esiti, et need on inglid. Pärast tuli välja, et jumalannad.
Võidujumalannad, kes hoiavad endi vahel tahvleid lahingute nimedega.
"Sõda Leipzigi linna all!" - sa mõtle, milline ootamatu link!!!
"Sõda Leipzigi linna all!" - sa mõtle, milline ootamatu link!!!
Teise korruse sammastik. Sammaste kohal taas tähtsamate lahingulinnade nimed, allpool konkreetses linnas kakelnud väepealikute nimed.
Kui teie tutvusringkonnas peaks olema inimesi, kellel väike varvas täiesti mõttetult õhus töllerdab, siis soovitame aupaklikumat tooni: tegemist on kas ingli või jumalannaga. Vähemalt olid kõigil Walhalla ja Vabadushalli tiivulistel sellised väikevarbad.
Vaade Vabastushalli trepilt Kelheimi linnakesele
Nu ja siis oli meile seina peale kirjutatud, et ühe mäe otsas on Rosenburgi loss ja seal tahetakse meile kõiksuguseid pistrikuid ja kulle ja kotkaid ja kakke esitleda. Vinnasime ennast kohale. Ega see kerge põld.
Meiega koos tahtsid veel väga paljud seda imet näha. Lossi hoovi oli korraldatud kena lopergune pisikese basseiniga muruplats, mille ümber istus-seisis tubli paarsada persooni. Inimmassi taha aga olid kenaste kõik linnumajad säetud. Igas uhke omanik ootamas, millal ennast esitleda saab.
Kui enam mitte kedagi mitte kuhugi ei mahtunud, tuli üks kena patsiga poiss ja hakkas meile puhtas saksa keeles kõikide nende tibulinnukeste kohta lugusid rääkima. Ikka pikkus, kaal, rinnaümbermõõt, tiiva siruulatus, kust pärit, et Norrast või Ameerikamaalt või Punasest Raamatust või on ta raamatust juba välja lastud... Samal ajal lasid tema abilised rahvale ootamatult siit ja sealt nurgast, orust ja aknast ja katuselt linnukesi lendu ja püüdsid jälle kinni. Kui said. Enamasti said.
Nu ja linnukesed siis uhkelt demonstreerisid, mis nad oma elu jooksul õppinud on. Nii esitleti meile kõigi aegade kõige vaiksemat lendajat ja seda kuidas veest kala püüda, kes teeb seda elegantselt ja kes mitte nii elegantselt, kuidas muna süüa, õhust ussikesi püüda ja muid vigureid. Vahepeal suutsid mingid kotkad oma rihma katki „hammustada” ja tekitasid kõikide seas suurt elevust. Samamoodi suurt elevust tekitasid ka need tiivulised, kes pärast oma osa sooritamist arvasid heaks küla kohale lendama minna, selle asemel, et kuulekalt ennast ketitada lasta. Meil oli hirm küll, et järgmistele soovijatele polegi võimalik enam kotkaid näidata, aga päälik rahustas meid maha. Linnukesed peavad seda paika oma koduks ja tulevad alati tagasi.
Meiega koos tahtsid veel väga paljud seda imet näha. Lossi hoovi oli korraldatud kena lopergune pisikese basseiniga muruplats, mille ümber istus-seisis tubli paarsada persooni. Inimmassi taha aga olid kenaste kõik linnumajad säetud. Igas uhke omanik ootamas, millal ennast esitleda saab.
Kui enam mitte kedagi mitte kuhugi ei mahtunud, tuli üks kena patsiga poiss ja hakkas meile puhtas saksa keeles kõikide nende tibulinnukeste kohta lugusid rääkima. Ikka pikkus, kaal, rinnaümbermõõt, tiiva siruulatus, kust pärit, et Norrast või Ameerikamaalt või Punasest Raamatust või on ta raamatust juba välja lastud... Samal ajal lasid tema abilised rahvale ootamatult siit ja sealt nurgast, orust ja aknast ja katuselt linnukesi lendu ja püüdsid jälle kinni. Kui said. Enamasti said.
Nu ja linnukesed siis uhkelt demonstreerisid, mis nad oma elu jooksul õppinud on. Nii esitleti meile kõigi aegade kõige vaiksemat lendajat ja seda kuidas veest kala püüda, kes teeb seda elegantselt ja kes mitte nii elegantselt, kuidas muna süüa, õhust ussikesi püüda ja muid vigureid. Vahepeal suutsid mingid kotkad oma rihma katki „hammustada” ja tekitasid kõikide seas suurt elevust. Samamoodi suurt elevust tekitasid ka need tiivulised, kes pärast oma osa sooritamist arvasid heaks küla kohale lendama minna, selle asemel, et kuulekalt ennast ketitada lasta. Meil oli hirm küll, et järgmistele soovijatele polegi võimalik enam kotkaid näidata, aga päälik rahustas meid maha. Linnukesed peavad seda paika oma koduks ja tulevad alati tagasi.
8 liiki kotkaid, 4 sorti kulle, 4 erinevat kakku, 4 pistrikuliiki ja veel 5 sorti röövlinde - haukad? veel mingid kotkad?...
Komplekteeritud on seltskond nii, nagu nad looduseski koos elatud saaksid. Seega oli meie mure ka selle koha pealt murtud. Üksteisele nad liiga ei tee. Aga siis väsisid linnud ja lennutajad ja jutustaja suu..
Kõik oli väga täpselt ära seletatud.
Vahepeal pandi osadele lindudele müts pähe...
Edelweiss ja meiupuu
Olime rahus eelmise õhtu pulma välja magamas – ja kõiki neid muid sellele päevale langenud rõõmsamaid ja kurvemaid pidustusi (kolm korda kolleegide köögipisaraid; Kaili etapivõit Õllevarga ees;) - kui aknatagune laul, sireenid ja hõisked meie unne sekkusid. Mina ei teinud väljagi, aga Kaili tuli ja kaebas, et teda on nüüd üles äratatud ja kirjeldas seda paraadi, mida tal aknast näha oli õnnestunud: traktorid, pikk puu ja mehed kaksiratsa selle otsas,tuletõrjemasinad... Mispeale mina ütlesin, et nüüd hakkavad nad küll kohe meiupuud püsti panema.
Kihutasime kohale. Jõudsime täpselt õiges ajaks ja imekombel isegi õigesse kohta. Sinna, kus nii umbes veerandsada meest ja üks 10-12 m kõrge kuusepuu, millel alumine pool puhtaks laasitud ja tippu väike tutt jäetud. Tipuokstesse sidusid mehed kaunistuseks Baierimaa sini-valged lindid – seda siis, kui puu veel pikutas – ja tüvepoolsest otsast aeti puud ümbritsema samasuguste lintidega kaunistatud pärg.
Maas vedelesid mingid veidrad mitmemeetrised, ühest otsast köiega paarideks ühendatud toikad. Nendega mängisid mehed esiteks umbes nagu jääkaruselli – kõndisid toigastega üksteise ümber, et köiesilmusele piisav vint ja tugevus saada. Siis hakati puud püsti ajama. Oli see vast alles üks peenike teadus! Käiku läksid need riistad, millega enne jääkaruselli oli tehtud. Üks mees oli pealik, jagas mehi toigaste juurde, liitis ja lahutas neid seal nagu kõrgema matemaatika eksamil - ilmselt, et meeste massid ja kaalud mingisse talle teadaolevasse süsteemi saada. Seejärel hakkas pealik tiirutama ümber paikapandud meeste ja korrutama: „Einen kleinen gemeinsamen Hub / auf mein Kommando – ZU-gleich! (Väike ühine tõstehops minu kamandamise peale – nüüd!)” ja muudkui piidles tõusvat puud igast küljest. Kord kamandas, et nüüd tõstavad need ja nüüd nood, nüüd tõstavad kaks esimest ja nüüd kaks viimast seltskonda, nüüd parem tiib ja nüüd vasak. Ma ütlen, ullem teadustöö!!!
Igatahes sai puu püsti. Ja igatahes oli jumala vahva, et mingeid vanu traditsioone sedaviisi eluss hoitakse. Kraanaga oleks ju kordades lihtsamalt – ja võimalik, et ka odavamalt, kui kõigi meeste töötunnid kokku arvutada – saanud.
Veel mõtlesin ma, missuguse rahuga kõik ülejäänud pealikule kuuletusid. Mitte üks kah ei jooksnud oma positsioonilt minema, et samuti vaadata, kui viltu või otse tema meelest puu on.
Aga Edelweissiga on kogu lool nii paju pistmist, et eelmisel õhtul, pärast pulmarügamist, otsustasime endid premeerida kahe õllega, mis Kaili, õppimisvõimeline tüdruk, nüüd meie oma tuppa hoiule oli toonud. Ühe õlle nimi oli Edel ja teise nimi Weiss...
Kihutasime kohale. Jõudsime täpselt õiges ajaks ja imekombel isegi õigesse kohta. Sinna, kus nii umbes veerandsada meest ja üks 10-12 m kõrge kuusepuu, millel alumine pool puhtaks laasitud ja tippu väike tutt jäetud. Tipuokstesse sidusid mehed kaunistuseks Baierimaa sini-valged lindid – seda siis, kui puu veel pikutas – ja tüvepoolsest otsast aeti puud ümbritsema samasuguste lintidega kaunistatud pärg.
Maas vedelesid mingid veidrad mitmemeetrised, ühest otsast köiega paarideks ühendatud toikad. Nendega mängisid mehed esiteks umbes nagu jääkaruselli – kõndisid toigastega üksteise ümber, et köiesilmusele piisav vint ja tugevus saada. Siis hakati puud püsti ajama. Oli see vast alles üks peenike teadus! Käiku läksid need riistad, millega enne jääkaruselli oli tehtud. Üks mees oli pealik, jagas mehi toigaste juurde, liitis ja lahutas neid seal nagu kõrgema matemaatika eksamil - ilmselt, et meeste massid ja kaalud mingisse talle teadaolevasse süsteemi saada. Seejärel hakkas pealik tiirutama ümber paikapandud meeste ja korrutama: „Einen kleinen gemeinsamen Hub / auf mein Kommando – ZU-gleich! (Väike ühine tõstehops minu kamandamise peale – nüüd!)” ja muudkui piidles tõusvat puud igast küljest. Kord kamandas, et nüüd tõstavad need ja nüüd nood, nüüd tõstavad kaks esimest ja nüüd kaks viimast seltskonda, nüüd parem tiib ja nüüd vasak. Ma ütlen, ullem teadustöö!!!
Igatahes sai puu püsti. Ja igatahes oli jumala vahva, et mingeid vanu traditsioone sedaviisi eluss hoitakse. Kraanaga oleks ju kordades lihtsamalt – ja võimalik, et ka odavamalt, kui kõigi meeste töötunnid kokku arvutada – saanud.
Veel mõtlesin ma, missuguse rahuga kõik ülejäänud pealikule kuuletusid. Mitte üks kah ei jooksnud oma positsioonilt minema, et samuti vaadata, kui viltu või otse tema meelest puu on.
Aga Edelweissiga on kogu lool nii paju pistmist, et eelmisel õhtul, pärast pulmarügamist, otsustasime endid premeerida kahe õllega, mis Kaili, õppimisvõimeline tüdruk, nüüd meie oma tuppa hoiule oli toonud. Ühe õlle nimi oli Edel ja teise nimi Weiss...
"Jääkarussell"
Esimene paar "abitoikaid" läheb käiku.
Peaaegu püsti. Käiku läks kolm komplekti abitoikaid, vahepeal vahetati ühed pikemate vastu välja.
Ükskord...
... olid mel veel vabad päevad ja siis me käisime Kuningas Otto tilkekivimikoopas Velburgis. Jura mäestikus...
Leibl
Mieder
Spenzer
Kõik seljas...
Ja huvitav, mis seos on sellel kõigel miidripaelaga???
Sinine vilkur, sinine vilkur...
7. mai õhtu – laupäev – kuulus taas põhjalikule kultuuriprogrammile. Pühale üritusele nimega „Sinine öö” Nürnbergis.
Laiendatud muuseumide öö, võiks selle kohta öelda. Tohutus koguses erinevaid kunstiprojekte, esinemisi, installatsioone... Ürituse motoks oli neil tänavu „Tõde / tõed”.
Meie Isa ise kinkis meile piletid! Tõega!
Oh sina heldene aeg, kui palju on ilmas inimesi!!! Sel õhtul jäi igatahes mulje, et Nürnbergis on rahvast rohkem kui Hiinas. Kui me ükskord kodu poole tahtsime hakata astuma – selleks oli meil vaja liikuda risti läbi vanalinna – meenutas terve tee tipptundi Moskva metroos. Ainult et umbes igal kümnendal plinkis rinnas väike sinine vilkur. Seda ma metroost ei mäleta.
Fembo maja ja Keisrilinnus – need said üle vaadatud. Linnuse sees tegi keski onkel musta kunsti. Linnuse peale projekteeriti mustreid – see nägi muidugi efektne välja. Aga kõige rabavamaks osutus hoopiski mitte sinine öö, vaid projekt „Sommer in the City”.
Kas eestlane suudaks endale ette kujutada, et üks osa Tallinna vanalinnast valatakse üle liivaga, sinna pannakse pottidega palmid ja nende alla nii lamamistoolid kui saksapärased rannakorvid – sellised toolid, kus saab niimoodi istuda, et päike oeale ei paista? Et isegi liivane rannavolle väljak mahutatakse ära? Ja et kõik istuvad seal tihedalt külg külje kõrval ja naudivad suve? Varbadki on paljaks võetud...
Laiendatud muuseumide öö, võiks selle kohta öelda. Tohutus koguses erinevaid kunstiprojekte, esinemisi, installatsioone... Ürituse motoks oli neil tänavu „Tõde / tõed”.
Meie Isa ise kinkis meile piletid! Tõega!
Oh sina heldene aeg, kui palju on ilmas inimesi!!! Sel õhtul jäi igatahes mulje, et Nürnbergis on rahvast rohkem kui Hiinas. Kui me ükskord kodu poole tahtsime hakata astuma – selleks oli meil vaja liikuda risti läbi vanalinna – meenutas terve tee tipptundi Moskva metroos. Ainult et umbes igal kümnendal plinkis rinnas väike sinine vilkur. Seda ma metroost ei mäleta.
Fembo maja ja Keisrilinnus – need said üle vaadatud. Linnuse sees tegi keski onkel musta kunsti. Linnuse peale projekteeriti mustreid – see nägi muidugi efektne välja. Aga kõige rabavamaks osutus hoopiski mitte sinine öö, vaid projekt „Sommer in the City”.
Kas eestlane suudaks endale ette kujutada, et üks osa Tallinna vanalinnast valatakse üle liivaga, sinna pannakse pottidega palmid ja nende alla nii lamamistoolid kui saksapärased rannakorvid – sellised toolid, kus saab niimoodi istuda, et päike oeale ei paista? Et isegi liivane rannavolle väljak mahutatakse ära? Ja et kõik istuvad seal tihedalt külg külje kõrval ja naudivad suve? Varbadki on paljaks võetud...
Valgusmustrid raekoja sisehoovis
Valgusinstallatsioonid Nürnbergi loss-kindlusel
Muuseumis nimega Fembo-Haus tutvustati vanu käsitööliste ameteid. Sõrmkübarameister. Sirklimeister. Ja pildil - traaditõmbaja, kelle ülesandeks on päev läbi kiikuda...
Siit algab "rand"...
Emadepäev
... aitasid tähistada kaks väga ootamatut üllatust: Kailile pakk Eestist ja Ulvile lilled "tundmatult töömehelt Rumeeniast". Üle antud sõbra poolt, seega pole meil tõesti aimugi, mis nägu kinkija ise võiks olla.
Lilled oleks Meie Isa peaaegu pihta pannud. Nii et Õllevaras on võib-olla ainult üks mutrike suuremast süsteemist. Pärast küll püüdis vabandada, et ta tellis ka lilleärist oma naisele kohaletoomisega lilled ja arvas, et need ongi nüüd need...
Lilled oleks Meie Isa peaaegu pihta pannud. Nii et Õllevaras on võib-olla ainult üks mutrike suuremast süsteemist. Pärast küll püüdis vabandada, et ta tellis ka lilleärist oma naisele kohaletoomisega lilled ja arvas, et need ongi nüüd need...
Pulmakoogiga emadepäev
No comments:
Post a Comment