Dimmuborgir ja jõuluõudused

Dimmuborgir on tõenäoliselt tuttav bänd metali-meelsetele. Islandi kutid. Aga Dimmuborgir, tõlkes tumedad/pimedad/hämarad lossid, on ka loodusmälestis Islandil. Mývatni, selle Sääsevee, lähedal.

Dimmuborgir,  tumedad/pimedad/hämarad lossid

Värvidega ei ole koonerdatud.

Tegemist on kunagise laavajärvega. Ca 2300 aastat tagasi saatsid vulkaanid Þrengslaborgir und Lúdentsborgir ida suunas teele laavajõe, mis tekitas Dimmuborgiri kohal asunud sohu kõigepealt tammi, seejärel tammi ette laavajärve. Järve pealispind tardus, laava alla jäänud soovesi hakkas keema ja kobrutama. Aur hakkas välja pressima, murdis tardunud kihist läbi ja moodustas purtsatuste käigus laavasambaid: tekkisid vedelate kivimitega ümbritsetud korstnad ja kaminad. Kõrgemate „laavaehitiste” järgi otsustades pidi laavajärv vähemalt 10 m sügav olema. Teisisõnu, 3-korruselise maja jagu laavat... Siis korraga andis tamm järele, vedel osa voolas edasi, alles jäid mustad kaminad, korstnad, tornid – Dimmuborgir, pimeduse linn.

 

Islandlaste jaoks on Dimmuborgir mütoloogiast teada-tuntud koht. Seal elavad haldjad ja trollid.

Trollide suguvõssa kuuluvad ka 13  Jólasveinar'it, keda mina nüüd siin ja edaspidi kavatsen Jõulujobudeks tõlkida.  Jólasveinar'id on islandi jõuluvanad ja päkapikud korraga – 13 suht jõhkrat, alatasa näljas vennikest, kelle algupäraseks rolliks oli laste hirmutamine. Nii hirmsasti hirmutasid, et 1746. aastal keelati Islandil laste hirmutamine koletiste ja jõulutrollidega ära. Seega on 13 venda viimase paarisaja aastaga üksjagu leebemaks muutunud. 

13 venna meelistegevused tulevad völja nende nimedest. Pildil on suveniiriputkast pärit Lambaehmataja. Kuid Islandi jõulujobude seltskonda kuuluvad veel ka Vorstivaras, Potinoolija, Aknastpiiluja, Ukselnuhkija,...

 Jõulujobud on Islandi ühtede kõige hirmsamate koletiste, trollnaise Grýla ja Leppalúði pojad.

  Koletis Grýla elab Islandi mägedes. Lugusid temast räägitakse Islandi lastele juba siis, kui nad veel täitsa väikesed on. Grýla on hirmuäratav tegelane – pooleldi troll ja pooleldi loom, kes elab mägedes koos oma kolmanda mehe, kolmeteistkümne lapse ja musta kassiga. Jõulude ajal tuleb Grýla koos oma poegadega mägedest inimeste juurde, otsides üleannetuid lapsi, keda oma pajas keeta, samas kui tema kolmteist poega otsivad pahandusi. Grýla saab kinni püüda vaid lapsed, kes on halvasti käitunud. Need, kes oma tegu kahetsevad, peab ta lahti laskma. (Laenatud siit)

Selline südamlik jõulumuinsjutt siis Islandil...

Islandi jõulud on tegelikult veidi sünged. Kui mujal maailmas on üks jõuluvana, siis siin on neid kogunisti 13. Ja see ei tähenda kindlasti mitte seda, et siinsed lapsed saaksid 13 korda rohkem kinke. Tegelikult ei saa siinsed lapsed eriti üldse mingeid kinke. Vähemasti jõulude ajal mitte. Heal juhul ? ja ma rõhutan, et heal juhul ? saavad lapsed oma sussi sisse mandariini või kommi, aga see on ka kõik.

Siinsed jõuluvanad on õigupoolest nagu karistussalk. Ja neid on islandlaste arvates kasvatuslikuks otsatarbeks vägagi tarvis. Selge on see, et laps on aasta jooksul teinud kas sigaduse või kaks ja kui nüüd arvata, et ah, kes siin nüüd ikka nii väga näpuga järge ajab või meeles peab, siis eksitakse rängalt. Kui ka emal või vanaisal pole meeles, kuidas poisiklutt möödunud sügisel väikevenna vahvlid ära sõi või kuidas ta matemaatika tunnis ükskord spikerdas, siis… jõuluvanadel on sellised asjad ilusti meeles. Ja jõulud ongi teisisõnu justkui vastuste andmise aeg. (Laenatud siit)

Grýla ja Leppalúði kasvatasid oma 13 poega Myvatni ääres üles ja kui pojad olid piisavalt vanaks saanud, hakkasid nad endale oma kodu otsima. Dimmuborgir tundus täitsa vennastele täitsa naiss pleiss olema. See, et vennased kodunt minema tahtsid, on igati mõistetav – no kes tahaks sellise emaga elada!!! Hiiglase kasvu ja väga tugev, sööb lapsi, kes on pahasti käitunud – vaevalt, et ta oma poegadegagi eriti leebe oli. 

Ja siis veel see kass! Jõulukass. Jólaköttur. Must. Hiiglaslik.  Mitte mingi nunnu Facebooki-kiisu, Jólaköttur püüab laisku inimesi nagu teised kassid hiiri ja loomulikult sööb nad siis ära ka. Laisad on need, kes jõuluks pole suutnud kogu sügisest villa lõngaks kedrata. Ma ei ole enam kindel, et me need jõulud siin üle elame, Bjössil on 850 lammast ja me pole ketramisega veel algust teinudki! 

Kehv  ketramine pole ainus põhjus kassi küüsi langemiseks - Islandi folkloori kohaselt peab iga inimene jõuludeks saama uue riideeseme või muidu lasub neil surmaoht. Jólakötturinn luusib jõuluõhtul ringi ning sööb ära kõik, kes seda kohustust täitnud ei ole.

 

 Kuhu me oleme sattunud??? Inimsööjate maooride käest mingisuguste iginäljaste kasside juurde?

Täna väitsid ühed turistid, et mingi sisemaa-tee on juba lume tõttu suletud...