„Kas te teate, kui palju kive veavad turistid igal aastal Keflaviki lennujaama?”
Me ei teadnud, aga küsimus oli niikuinii retooriline. See, et me olime kolm korda „We are sorry” öelnud, hoogusattunud mäejutlustajat ei seganud.
„Tonne! Ja siis jäetakse need kõik sinna maha ja lennujaama töötajad peavad kõik need välja tassima.”
Kui me esialgu olimegi pisut piinlikkust tundnud, siis mehe lõppematu joru najal muutus piinlikkustunne sujuvalt ärrituseks. Mida sa siis halad – sellisel juhul jääb ju enamus kive saare peale ja lõpuks saate veel maad juurdegi!, mõtlesin.
Mees peaaegu ei nuuksatas. Ilmselt kaastundest, kujutades endale ette õblukesi stujardessipiigasid laavavälju liigutamas.
„Aga meie ei ole lennukiga, me tulime autoga.”
Mitte et see teabmis nutikas repliik olnuks. Kuid ilmselt poleks ka ükski teine ääremärkus hoogusattunud kõnemehe etteaste sisu seganud. Ettesirutatud käsi pahalaste poole suunatud nagu nõukaaja Leninil, jätkas taat oma soigu häälel, nagu oleks ta viimased viisteist aastat igal ööl luupainajate käes vaevelnud. Ja nagu oleksime meie viimane piisk tema kannatuste karikas. Ja nagu ainult tänu temale püsikski Islandimaa veel ühes tükis, vaatamata sellele, et kõik teda endale tahavad – Põhja-Ameerika laama ja Euraasia oma ja siis veel need tuhanded turistid ka... Saateansambel, põlglike nägudega trio, kellele soiguv taat laavaväljal individuaalekskursiooni tegi, vangutas oma Lenini toetuseks põlastavalt päid.
„Ja teie palun astuge rajale!” Olin ühe jalaga rajast väljas, et sellises poolspagaadis värvilised kivid pildile saada. Ja selles asendis juba viimased kümme minutit. Kogu selle neetud epistli aja.
„Siin on märgistatud rajad ja väljaspool neid liikumine ei ole lubatud...”
„Ei ole lubatud,...” ümisesid taustalauljad saateansamblist refrääni kaasa ja vangutasid jätkuvalt põlglikul ilmel päid. Ma arvan, et nad oleksid hea meelega näppu ka vibutanud, aga ei saanud lihtsalt käsi taskutest kätte.
Käige te ka õige... Me ei liigu juba tükk aega, panite tähele? Me seisame siin juba pikemat aega nagu häbiposti naelutatud. Saate koju minnes kõikidele rääkida, milliseid hirmsaid inimesi ilmas on. Et ühed tahtsid Islandimaa auto pagasnikus minema viia, õnneks saite teie jaole...
„See ei ole ilus. See ei ole lihtsalt ilus.”
Sa juba ütlesid. Vähemalt kümme korda. Sul on mingi ettenähtud minutite arv, mille sa pead täis halama või?
„Väga inetu, väga,...” muutsid taustatantsijate pead liikumissuunda: vangutamisest sai noogutamine.
„Kui igaüks...”
Lõpeta see joig! Alles eelmisel aastal pursati sulle 230 ruutkilomeetrit uut laavapõldu ja praegu on ka kolm uut potti tulel...
„Ma võin maaomanikule helisada, ta kindlasti ei rõõmustaks...”
Mina ka ei rõõmustaks, kui sinusugune itkulaulja mulle helistaks.
Ja ma võin politseisse helistada...”
Sa mõtled, et ma ei või? Igaüks võib politseisse helistada.
„Kui te oleksite väikese võtnud, siis ma saaksin aru.”
Mis mõttes saaksid aru? Tohib siis või ei tohi? Kui väike on väike ja mis hetkest siis kivi suureks läheb – selliseks, mida enam ei tohi ära viia???
Me ei teadnud, aga küsimus oli niikuinii retooriline. See, et me olime kolm korda „We are sorry” öelnud, hoogusattunud mäejutlustajat ei seganud.
„Tonne! Ja siis jäetakse need kõik sinna maha ja lennujaama töötajad peavad kõik need välja tassima.”
Kui me esialgu olimegi pisut piinlikkust tundnud, siis mehe lõppematu joru najal muutus piinlikkustunne sujuvalt ärrituseks. Mida sa siis halad – sellisel juhul jääb ju enamus kive saare peale ja lõpuks saate veel maad juurdegi!, mõtlesin.
Mees peaaegu ei nuuksatas. Ilmselt kaastundest, kujutades endale ette õblukesi stujardessipiigasid laavavälju liigutamas.
„Aga meie ei ole lennukiga, me tulime autoga.”
Mitte et see teabmis nutikas repliik olnuks. Kuid ilmselt poleks ka ükski teine ääremärkus hoogusattunud kõnemehe etteaste sisu seganud. Ettesirutatud käsi pahalaste poole suunatud nagu nõukaaja Leninil, jätkas taat oma soigu häälel, nagu oleks ta viimased viisteist aastat igal ööl luupainajate käes vaevelnud. Ja nagu oleksime meie viimane piisk tema kannatuste karikas. Ja nagu ainult tänu temale püsikski Islandimaa veel ühes tükis, vaatamata sellele, et kõik teda endale tahavad – Põhja-Ameerika laama ja Euraasia oma ja siis veel need tuhanded turistid ka... Saateansambel, põlglike nägudega trio, kellele soiguv taat laavaväljal individuaalekskursiooni tegi, vangutas oma Lenini toetuseks põlastavalt päid.
„Ja teie palun astuge rajale!” Olin ühe jalaga rajast väljas, et sellises poolspagaadis värvilised kivid pildile saada. Ja selles asendis juba viimased kümme minutit. Kogu selle neetud epistli aja.
„Siin on märgistatud rajad ja väljaspool neid liikumine ei ole lubatud...”
„Ei ole lubatud,...” ümisesid taustalauljad saateansamblist refrääni kaasa ja vangutasid jätkuvalt põlglikul ilmel päid. Ma arvan, et nad oleksid hea meelega näppu ka vibutanud, aga ei saanud lihtsalt käsi taskutest kätte.
Käige te ka õige... Me ei liigu juba tükk aega, panite tähele? Me seisame siin juba pikemat aega nagu häbiposti naelutatud. Saate koju minnes kõikidele rääkida, milliseid hirmsaid inimesi ilmas on. Et ühed tahtsid Islandimaa auto pagasnikus minema viia, õnneks saite teie jaole...
„See ei ole ilus. See ei ole lihtsalt ilus.”
Sa juba ütlesid. Vähemalt kümme korda. Sul on mingi ettenähtud minutite arv, mille sa pead täis halama või?
„Väga inetu, väga,...” muutsid taustatantsijate pead liikumissuunda: vangutamisest sai noogutamine.
„Kui igaüks...”
Lõpeta see joig! Alles eelmisel aastal pursati sulle 230 ruutkilomeetrit uut laavapõldu ja praegu on ka kolm uut potti tulel...
„Ma võin maaomanikule helisada, ta kindlasti ei rõõmustaks...”
Mina ka ei rõõmustaks, kui sinusugune itkulaulja mulle helistaks.
Ja ma võin politseisse helistada...”
Sa mõtled, et ma ei või? Igaüks võib politseisse helistada.
„Kui te oleksite väikese võtnud, siis ma saaksin aru.”
Mis mõttes saaksid aru? Tohib siis või ei tohi? Kui väike on väike ja mis hetkest siis kivi suureks läheb – selliseks, mida enam ei tohi ära viia???
Leirhnjúkuri laavapõld Myvatni lähedal. Leirhnjúkuri mägi, mis vulkaanilise lõhe otsas istub, on 592 m kõrge ja osa Krafla kaldeerast. Veel oleme muretud ja rõemsad.
Niimoodi ta seal tossab, mis siis, et viimasest purskest on ligi 30 aastat möödas. Saripurskaja vahemikus 1975-1984.
Sinise jope ja tutimõtsiga Lenin (kõige parempoolne) ja tugigrupp. Ees paremal see, mille pärast ma poolspagaati laskusin ja sellega üldrahvaliku pahameele välja teenisin.
Nad peaksid oma kive natuke rohkem tuulutama. Üks auk täitsa hallitas :) !
Leirhnjúkuri termaalosa.
Aga ega Islandi vanglasse sattuda polekski vist paha... Islandil olla 6 vanglat. Need, kes pole vägivalla eest kinni pandud, elavad trellide, müüride, valvetornide ja okastraadita maailmas - vähemalt maalib postimees sellest kõigest peaaegu et idüllilise pildi. Ja paneb fotopildid ka juurde. Siia.
See kogemus on meil ju eluloost täiesti puudu...
Aga muidu oli maailm jätkuvalt värviline - vaatamata (või tänu?) turistide poolt minemakantud tuhandetele laavakividele...
No comments:
Post a Comment