Kõrilõikajad, lõhelüpsjad ja muud kenad inimesed

Heeringapealinn Siglufjörðurist sõidame vaalapealinn Húsavíkki, kus oleme audientsi palunud kahelt peaaegu-islandlaselt, Allanilt ja Kristalt. Muusikainime Krista on elanud Läänefjordides 5 aastat, siis 5 aastat Eestis ja nüüd taas aastaks Islandile tulnud, Allan saab saare pääl juba umbes kaheksaseks.

"Mina ei ole nõus. Mina tahan ikka pearuumi. Ma kohe ei kannata mingit sabassörkimist" teatab Kaili, kui Allan on julgenud arvata, et meie oma väikeste väledate näppudega sobiksime liini lõppu munapakkijaks. Jutt on alguse saanud sellest, et kõrvallauas võtavad tuure üles kõrilõikajad Tšehhist - Islandi tapamajades on kõrghooaeg. Kestab kaks sügiskuud. Värbamine käivat kevadel. Meie uurime hetkel lihtsalt põnevuse pärast - sa mõtle, kui uhke oleks rida CV-s: Islandi kõrilõikaja... Tapamajas olla liinitöö - esimesed võtavad loomal pea maha, kust need peaderuumi (pearuumi) veerevad, järgmine nüsib jalad küljest ja nii edasi. Viimased pakivad munad kokku.

Tšehhi killerid hakkavad  karaoket laulma. Kõlab täpselt nii, nagu töötaksid nad tapamajas. Isegi mittemuusikute kõrvad ei pea sellele vastu. Kolime ümber järgmisesse baari.
Muide, hetkel saab  kõikides Húsavíki baarides tellida puhtas eesti keeles. Mõnes isegi võru keeles.

Lambatapu juurest jõuame  sujuvalt Allani praeguse tegevuse juurde - lõhelüps. Tema peremees kasvatab lisaks lammastele ka lõhesid. Lõhelaste saamiseks lüpstakse kasvanduses nii isaskala niisk kui ema mari välja ja segatakse kokku. Ja et kogu protseduur kõikidele osapooltele lihtsam ning lõbusam oleks, joodetakse kalad enne viimast vaatust tööstusliku alkoholiga purju. Lüpstud lõhed lennutatakse prügikasti. Suhteliselt sarnaselt käivat ka hanejaht: lastakse 150 lindu, rebitakse rind puhtaks ja ülejääk prügikasti. Kõlab nii, et tahaks kohe ise ka sinna prügikasti minna... 

Aga me ei lähe. Läheme hoopis kohta nimega Tungulending - sest mitte midagi muud mõistlikku selle padukaga teha ei saa.

Tee peal näitab Allan vasakule: "Siia ehitavad sakslased mingit ilmatusuurt silikoonmetalli tehast.  PCC BakkiSilicon.  400 inimest pidi tööd saama. Tegelikult saavad islandlased endale ainult  reostuse -  sakslased tulevad siia ju ainult sellepärast, et taastuvenergia odavalt kätte saada. Tooraine tuuakse laevadega kohale ja toodang viiakse minema. Ja ma ei usu, et need on islandlased, kes selles tehases tööle hakkavad." Tee ääres on  näha ilmatupikki barakiridu. "Need on siin praegu ehitajatele. Need lõhutakse maha. Töölistele ehitatakse uued."
Allan on igasuguste asjadega kursis. Ja tundub, et saab igal pool hakkama.

Tungulending on kümmekond kilomeetrit Húsavíkist väljas mere ääres asuv sakslastele - mitte tehase ehitajatele, ühtedele teistele sakslastele - kuuluv väike majutus- ja söögikoht. Väga üksildases urkas. Nii üksildases ja nii mere ääres, et laine loksub treppi ja klimp kurku. Selja taga kalju ja ees meri. Sakslase jaoks ideaalne koht oma maailmavalu kannatamiseks.

Kuid sobib õdusaks koosistumiseks imehästi ka väikesele eestlaste pundile. Õues on õudne, kuid toas tore. Tellime lambasuppi. Islandi spetsialistid hindavad selle traditsioonilise islandi roa saksapäraseks. Tuvastavad, et supis puudub kaalikas. Õigemini on see asendatud makaronidega. Muidu olla nagu päris islandi lambalihasupp. Maitseb vaatamata eelnimetatud pisipuudustele väga hästi.
Islandi söögikohtades on  selline tore komme, et kui oled tassi teed või kohvi ostnud, võid oma tassi "taastäita" nii palju kui tahad. Reeglina keegi üle ühe korra nagunii ei jaksa. Krista ütleb, et need islandlased, kes Eestisse satuvad on alati hämmingus: mis mõttes ma ei või juurde kallata?  Niisiis me joome ka teed/kohvi ja loomulikult - üks väike kook las olla igas päevas!

Krista loeb üles, mis pille ta tänavu õpetama hakkab.  Kahe käe sõrmedest tuleb täpselt üks puudu.  11 pilli, trumm sealhulgas. "Ma juba võtsin skaibi teel etteaitamistunde," naerab ta. "Oma abikaasalt." Viimatinimetatud fakti teeb eriti toredaks see, et ka Raivo pole mingi trummar.
"Kuidas või miks sa siia tagasi sattusid?" küsime Kristalt. 
"Mitmete asjaolude kokkulangemine nagu ikka," ütleb Krista. "Ma olen endiselt Islandi muusikaõpetajate listis. Ja meil on majale katust vaja. Ja ma olin üle töötanud. Aga ega see kerge valik ka ei ole, ma igatsen juba praegu oma peret."

Väljas möllab, purtsub ja vahutab. Vett pritsib ülevalt ja alt. Hall on taevas ja nii edasi.
"Islandi matused on tükk maad toredamad kui Eesti omad," ütleb Krista äkisti. "Rõõmsad. Meil kistakse viimane pisar välja ja kraabitakse su hinge nii, et sa ikka viimase vaevani kõõksuksid. Siin tulevad inimesed kokku, kõik räägivad kadunukesest toredaid ja lõbusaid lugusid. Surnuaiale lähevad kadunuke ja kopp käsikäes, teistel sinna asja ei ole. Kirstu kirikus lahti ei tehta - no mis see sulle annab, kui näed, kui otsa too vaeseke on jäänud? Ja matuselaulud on neil ka hullult ilusad. Sellised... elusad laulud. Elusad ja ilusad."
Siis arutame tükk aega teemal, kas meid endid tuleks tuhastada või  matta või kuhu need maised jäänused sokutada või mis nendega ette võtta.  Ja arutame, kuidas kõik täiesti terve mõistusega islandlased usuvad haldjatesse ja kodukäijatesse. Surnust ülestõusmine kuulub samasse saagasse. 

Korraga hakkab mingi sagimine. Uus saaga: üks paat on lahti pääsenud ja vabatahtlikud tormavad päästeaktsioonile. Aga ei ole enam mehed rauast - ehkki paat sikutatakse peaaegu randa, lööb laine selle vett täis ja enam seda keegi peale Laine ei liiguta kah. Kui võib-olla ehk auto...

Paadi päästeaktsioon kestab tubli pool tundi ja tähendab selles osalejatele täispesu. Kuid Allan on oma värske õhu doosi kätte saanud ja endaga ülimalt rahul.

Paat on lahti!

Saksapärane islandi lamblihasupp Tungulendingis

"Ja minge tervitage Tulejõe Maxi kah," annavad Krista ja Allan meile lahkumisel ülesande. "Ta jääb teile nagunii täiesti tee peale."
Max istub ca 50 km eemal katusel ja lööb eestikeelse tervituse peale särama. Tegelikult tundub, et Max särab alati.  Aitäh, Maks, oli tore Sinu ja Su perega tuttavaks saada! Sedapuhku küll põgusalt, kuid ei me ette tea...

Ja aitäh, Allan ja Krista, vihmahalli värviliseks tegemise eest! Ikka head meile kõigile!