Koolimaja kämpingupats värskelt pestud pesu ja kahe muruniitjaga.
Ilm ja inimesed on ikka imelikud.
ÜLEEILE tulid mulle šotlased külla. Loch Nessi äärest. Mees ja naine. Nii umbes minuvanused. Samumeie, kus neil oli šoti viskit ja tšiili veini ja mehhiko tekiilat ja ma ei tea mida kõike veel kaasas! Ja nad arvasid, et ma peaksin nendega koos jooma, sestet ma olen nii kena inimene. Kenal inimesel polnd kah selle vastu midagi, isegi kellaaeg tundus täiesti sobilik olema.
„Ma olen Šotimaal käinud. Mu poeg abiellus Gretna Greenis mu õe ämmaga. Mu poeg oli siis vist kümnene.” Ma olen sel hetkel veel täiesti kaine muuseas.
„Ma olen Šotimaal käinud. Mu poeg abiellus Gretna Greenis mu õe ämmaga. Mu poeg oli siis vist kümnene.” Ma olen sel hetkel veel täiesti kaine muuseas.
„Jaah, muidugi, Gretna Green... Aga Island ei olegi nii eriline nagu me arvasime,” ütleb naine. Mina ei oska selle peale muud teha kui kurvastusest lonksu viskit võtta.
„No näiteks Vik. See on minu meelest täiesti mõttetult üles haibitud.”
„Kas te rannas käisite?”
„Ei. Me ei hakanud minema.”
Meie Kailiga keerasime Vikis kõikidest võimalikest teeotstest randa. Iga kord oli uutmoodi äge. See paarike on ühe päevaga Reykjavikist siia välja uhanud (ca 400 km), pole õieti ühtegi peatust teinud ja siis arvab, et... Selle peale pole muud teha kui veel natuke võtta.
„Lona on üle Loch Nessi ujunud”, vaatab kõrivähiauguga mees uhkelt oma günekoloogiaosakonna õest kaaslase poole.
„Heategevuse korras,” ütleb naine. „Kas siin kummitab?”
„Ma ei tea, ma ei ole siin öösiti olnud.”
„Aga kas sa trolle oled näinud?” uurib naine edasi. Täiesti tõsiselt.
„Jaa, loomulikult” lööb minus reisijuht ja Suur Islandi Kaitsja välja. Hakkan neile Dimmuborgirit kaela sokutama. Paarike läheb silmnähtavalt elevile...
Õnneks on Islandil isegi Loch Nessi äärest tulnutele midagi pakkuda.
Ilm ja inimesed on ikka imelikud.
EILE öösel jõudsid Lehmasabaküla külalistemajja kolm poolakat. Niimoodi sõnastatuna pole see mingi eriline imeasi. Aga need poolakad tulid keset ööd. Jalgsi. Läbi paraja paduka. Ja neil ei olnud ei seljakotte ega üldse mingeid kotte. Ega kohe üleüldse mitte midagi. Isegi mitte telefone.
See kõik oli juba natuke imelik, eriti kui kohalikesse oludesse panna: lähima poe/tankla/tsivilisatsioonini on siit teatavasti 60 km.
Niisiis pidi poolakatel mingi eriline põhjus olema pimedal Islandil ringi jalutamiseks. Ja selleks põhjuseks oli – õu-mai-gaad!!! - nad olid oma auto ära kaotanud!!! Mitte telefoni või raha või passi – nad olid AUTO ära kaotanud. Tegelikult küll kõik need ülejäänud asjad – rahad, passid, telefonid, aruraasuke - ka, sest need olid neil kaotatud autos...
Ma tsiteerin veelkord perenaine Thorey mullust repliiki: „Ma olen käinud küll nendes maades, kus mets on – jumalast õudne, midagi ei näe!”
Islandil näeb. Mitmekümne kilomeetri taha. Ja siin oskab keegi oma auto ära kaotada! Ja see pole mingi üksildane hull, nad on kohe kambaga, kolmekesi!
Selleks peab vist tõesti poolakas olema. Ja kindlasti päälinnast – see, et inimesed on päälinnast ja nemad maksavad, kehtib üle ilma, mitte ainult Tallinna puhul.
Päälinna poolakatel oli õigust ja ülbust. Sellegipoolest andis peremees Bjössi neile idikatele öömaja ja sõidutas neid hommikul oma autoga mööda Islandimaad ringi, et need tobujopskid oma auto üles leiaksid...
Ilm ja inimesed on ikka imelikud.
TÄNA tulid koolimajja hiinlased. Kämpima. Kolm kena ja naeratavat keskealist hiinlannat. Täiesti ingliskeelsed. Guangzhoust. Ma sain uhkesti öelda, et ma olen nende pool kaks korda magamas käinud.
Koolimaja köök ja söögisaal on kõikide kämpijate suur õnn ja rõõm – palju ruumi, köögis kõik potid-pannid-korgitserid-värgitserid puha olemas. Soe tuba ja lahke pererahvas lisaks.
Hakkasid siis hiinlased teistega koos köögis asjatama. Tasapisi said kõikidel järjest peened matkaroad – enamasti mingid makaronilised – valmis. Järjest istuti lauda. Mõned olid oma lauad eriti pidulikuks katnud, sest meil on ju valged linad ja serviisid ja lauahõbe ja -kuld ja küünlaid võib panna ja... Ka hiinlaste spagetid olid valmis saanud. Ka nemad olid oma olemise ilusaks ja õdusaks teinud. Istuvad hiinlannad oma ilusa laua taha, kõik on nagu päris, ja siis... võtavad taskust välja... söögipulgad!
Oli lihtsalt väga ootamatu.
Meil algab ülehomme puhkus... Kas pole imelik :)?
No comments:
Post a Comment