See oli ennemuistsel aal...

„Siglufjördur”, kinnitab Disa, „on imeilus linnake. Veri-veri naiss!”
Islandi välisministeeriumis töötav Disa, meie mullusuvine kokk, oli tulnud Reykjavikist kohale, et pererahva lambad mägedest kokku korjata. Smala ja Réttir – seilasime, teame!

Siglufjörduri ümbrus on meil ka peaaegu et ainuke läbikammimata piirkond Islandil. Ja talv on tulekul, mis väga tõenäoliselt tähendab seda, et me jääme lõunaserva vangideks

Tänaseks oleme Disaga täitsa nõus. Linnake on ilus ja värviline, kuid Siglufjörduris on midagi veel – säält aimdub hiilgust ja viletsust, virkust ja vaesust, õitsengut ja langust. Meenutust ja hoiatust, et loodusressursid ei ole lõplikud.

 Siglufjördur - Islandi põhjapoolseim linn. Ca 1300 elanikku.

Kuid enne, kui me nii kaugele põhja jõuame, tuleb meil läbida saare paduvihmas ägav lõunaserv. Vihm tähendab siin enamasti ka tuult. "Mul on gaas täitsa põhjas," näitab Kaili spidomeetri poole. 67 km/h täiesti tasasel maal. Autoakende taga kihutavad meile vastu vihmatriibukardinad? vihmasuitsusambad? -  ei oska seda nähtust nimetada, kuid küllap moodustub selline triibustik nii, et tuul harab ühe portsu vihma, pressib selle tihedamaks puntraks ja siis jääb vahele natuke läbipaistvam osa, enne, kui uus tihedam sammas või sein tuleb. Igatahes polnud me sellist asja varem trehvanud nägema.

Saare põhjaosa olid ilmaennustajad ilusaks kiitnud. Ennustusi, teadagi, on kahte sorti: täideminemisega ja ilma. Viimaseid nimetataksegi ilmaennustusteks. Vahepeal tundus küll, et nüüd on ilmaennustus käes, kuid täpselt siis, kui meil oli planeeritud distants läbitud ja aeg magama minna, oli õige ilm ka kohal. Ja tegelikult tuleb tunnistada, et ilma  ennustavad islandlased üldjuhul nagu selgeltnägijad.

Hommikul leiame ööbimiskohast  moonid. Mitte just pikad-pikad-pikad, kuid kollased. Ja mõned valged. Isegi üks moonioranž on olemas. Mäed meie ümber on kõik pastelse pintsliga triibuliseks tehtud.

Vahemikus 2006-2010 ehitati kaks - kokku 14 km - tunnelit. Selle ajani Siglufjördurisse talvisel ajal maismaad mööda ei pääsenud. Talv, muide, kestab seal tavaliselt oktoobrist aprillini... Väidetavalt peatas tunneli rajamine ka väljarände. Hädaabitelefoniputka tunneli sissepääsu juures.

Sissejuhatuse Siglufjördurisse teeme surnuaial. Leiame ohtralt linnukesi.

Ja paar eriti ägedat hauakivi. Ülemise puhul pole tegemist hauakivi, vaid hauaklaasiga.

Tänapäeval ei tea linnakest nimega Siglufjördur väljaspool Islandit keegi. Ja ometi oli see Reykjavikist ca 400 km põhja pool asuv linnake kunagi maailma tipptegija. Maailma heeringapealinn.

  

Siglufjörðuri fjordi elanikud rääkivat kahest siinse maa avastamisest: esimesest 10. sajandil, kui Norrast saabus esimene fjordi asustaja ja teisest 20. sajandi alguses, kui Norra kalurid tulid Islandi vetesse heeringat püüdma. Norralased ehitasid barakid, laevasillad ja sulatustöökojad, kuid saarerahvas ei vaadanud kah kuigi kaua pealt - no võib-olla ainult mõnikümmend aastat -  kuidas asi käib ja kuidas nende õue pealt raha minema veetakse. Sest heeringasajandit piiritletakse siin aastatega 1867-1968, selle ajavahemiku viimaseid 40 aastat võrreldakse kullapalavikuga.

Esimene heeringatööstus rajati Siglufjördurisse 1911, mõne aja pärast oli soolamiskohti 23 ja sulatustöökodasid 5. Sest heeringas, mida ei soolatud, läks sulatusse - sellest sai kalajahu ja õli. (Õli eraldaja nägi välja nagu koorelahutaja!) Kalajahu kasutati Euroopas loomasöödaks ja väetiseks, kalaõli seebitööstuses. Isegi tolle aja naftamajandus arveldas heeringates: barrelid on vanad heeringatünnid, seejuures väga täpse arvestusega: 158,99 l. 

 23 soolamiskohta tähendas seda, et igas soolamiskohas töötas 50-100 naist. Lageda taeva all, iga ilmaga ja tempokalt - kala ju ei seisa! Päikese käes veel eriti. No võib-olla keskööpäikese käes gramm kauem, aga ainult gramm. Kuid välenäpud teeninud hästi - palk ületanud kõikide teiste elualade tasusid ja seetõttu olnud heeringasoolamine ülimalt popp. Ja pole midagi uut siin päikese all - siia tuldi tööle ka Norrast, Saksamaalt, Prantsusmaalt...

Heeringas kasvatas Sigulfjörduri Islandi suuruselt 4. linnaks, kus hooajal toimetas kuni 13 000 töölist. Head heeringasuved 1940ndatel, kui mujal maailmas valitses kriis, kindlustasid islandlastele nende majandusliku iseseisvuse ja olid kenaks abiks täieliku iseseisvuse saamisel 1944. 

 

Ja nii õilmitseti 1969. aastani. Siis oli heeringas kadunud. Ehk ülepüüdmise tagajärjel Atlandi ookeanist otsa saanud.  

Kohas, kus inimmälu algusest peale oli olnud heeringas, teda järsku enam polnud!!! Ja ei tulnud ka! Merehõbe oli otsa saanud ja kuld kadunud. See oli tõeline majanduslik šokk. Pool kogu saareriigi eksporditulust oli olnud heeringa käes...

Sigulfjördur hakkas kokku kuivama ja kummituslinnaks muutuma. Linn oli alla andmas – kuid mitte kunstnik Örlygur Kristfinnsson. Tema korjas vabatahtlikke ja hakkas 1989. aastal üht vana norrakate heeringasoolamismaja aastast 1907 restaureerima. Ja siis järgmist ja siis järgmist...

Aastal 2000 sai Sigulfjörduri Heeringamuuseum Islandi riigilt autasu, aastal 2004 Micheletti preemia - Euroopa tunnustus innovaatilistele tehnikamuuseumidele.

Ja nüüd tuleb rahvas jälle - nii turist kui tema teenindaja...

Heeringas ise jõudis Islandile tagasi alles 27 aastat hiljem...

Heeringamuuseum koosneb tegelikult viiest majast, sellele pildile mahtus kolm.

Foto neljakümnendatest.

Meil pole õrna aimugi, mis junnidega siin tegemist on, aga nad kuuluvad heeringamuuseumile. Tagaplaanil on suur roheline maja ja sellest teame me tunduvalt rohkem - see on hotell ja me käisime seal kempsus. Väga kena kemps oli.

Isegi naftamajandus arveldas heeringates: barrelid on vanad heeringatünnid, väga täpse arvestusega: 158,99 l.

Sellist triibulist merd me põlnd  varem näinud.

Ja siis  me sattusime ju jälle kirikusse! No ütle nüüd, alles me augustikuus käisime! Aga minemata kah ei raatsinud jätta, sest mitte keegi meist kahest ei olnud elu sees turbakirikus käinud.

17. sajandist pärit imetilluke  Grafarkirkja on infotahvli andmetel mitte ainult üks vanemaid ehitisi Islandil, mitte ainult kõige vanem ristiusu kirik Islandil, vaid haruldane ka oma ornamentika poolest. Vahepeal olla teda küll kolikuurina kasutatud, kuid 1950ndatel renoveeriti ja võeti muinsuskaitse alla ja nüüd on jälle kõik hästi. 

Kirjutasime endid ka kirikuraamatusse sisse. Väga suur kogudus paistis olema, Austraaliast Ameerikani välja. Kaili, kes on ausalt leeritatud ja isegi laulatatud, võttis sõna ja lubas rahvale muuhulgas, et ma olen vahelduseks jälle patud andeks saanud. Kohe kergemaks läks.

... vaid haruldane ka oma ornamentika poolest. Guðmundur Guðmundsson olnd see sell, kes niisugused katuseviiluservad välja nikerdas. Keegi teine põlnd osanud selliseid teha, nii et Gudmundur on siiamaani kuulus mees. 

Issland on kirikuid täis. Kohati tundub, et kirikuid on rohkem kui külasid või et igal talumehel on oma kirik. Luterlikke kirikuid olla 350, nendest suurim Hallgrimskirkja Reykjavikis. Teistel kristlikel kogudustel on lisaks ca 50 maja, kuid need pole ükski maal. 

Kuna ringtee ümber Islandi valmis alles 1974, enne seda lõikasid sildadeta jõed ja mäed inimesed üksteisest ära, siis oligi igal looduslikul territooriumil oma kirikut vaja. 

Hólar Hjaltadaluri orus oli 12.sajandil üks kahest piiskopkonnast Islandil ja Põhja-Islandi keskus; piiskopi residents aastatel 1106-1798, ladinakool ja trükikoda aastatel 1550-1802. Siin tegid ajalugu mitmed Islandi tuntud piiskopid, nagu viimane katoliku preester Islandil Jón Arason (1484-1550)  ja Guðbrandur Þorláksson (1541-1627), viimaselt on pärit ka esimene islandikeelne piibel, mis kannabki tema nime. 

 

Toomkirik on ehitatud 1763.aastal kohalikust punasest liivakivist ja on vanim omataoline Islandil. 1950. aastal ehitati kiriku kõrvale Jón Arasoni mälestuseks torn.

 Pärast oma nii suurelist etteastet otsustas Kaili, et nüüd on paras aeg piiskopile külla minna. Uksed olidki kutsuvalt lahti, mitte nagu kõrvalasuvas hobuste muuseumis, kus nad olid lukku ja haaki ja põõna pandud. Meil jäigi arusaamatuks, mis issandama nädalapäev on siin külas "every day", sest siis pidi see püha üritus lahti olema.

  Pärast Kaili nii püha etteastet otsustasime piiskopile külla minna.

Kool, õigemini kolledž, oli ka lahti, ehkki suhteliselt inimtühi. Ühe inimese ikka leidsime, see teadis öelda, et selles koolis õpib ca 200 tudengit, (külas endas elab 78 inimest, ehkki meile jäi arusaamatuks, kus täpsemalt - kirikus või hobuste muuseumis) ja õpetetavateks erialadeks on n-ö loodusturismi erialad, eelkõige hobutemaatika.

Kõige suuremaks üllatuseks oli hoopistükkis aga see, et siin koolis on varjunime all õppinud ka Kaili  laulatatud paariline...