Hakkame sisenema jõulumeeleollu

Jõulud tulevad.

"Mul on ämäising plaan," kerkib emandkokk lõunalauas ülespoole nagu kohe purskama hakkav vulkaan. "Vapustav plaan! Ühel päeval, kui ei ole nii kiire, teeme kõik koos Laufabrauð'i, ja enne seda me viime end kõik koos jõulumeeleollu, juhhuu! Me teme nii, nagu mina oma perekonda jõulumeeleollu sisse viisin - me kõik tantsime ja huilgame ja hüppame ja karjume kõigest kõrist!" Provvi on kogu oma elusuuruses kerkinud ja kerkinud ning näitab nüüd lopsakalt lehvides ja hööritades ette, kuidas me jõulumeeleollu peaksime sisenema. 

"Kas me enne seda viina saame?" küsin mina. Sest vapustab küll.

Suur vulkaan ei taju väikese mutuka torget. Mis on täiesti normaalne - emandkokk ei lase end iial kellestki segada. "Ei. See on kohe peale tööd. See on lihtsalt nii ämäisiiiing!"

"Ma loodan, et mul õnnestub kõrvale hiilida," ütleb minu kõrval istuv Tšehhpeetrike vaikselt.

Mina tahaksin tegelikult Laufabrauð'i teha küll, - mustritega ehitud lehtleivad on tõeliselt vana Islandi jõulutraditsioon ja see läheb mulle korda. Aga indiaanlaste sõjahüüd neegrite võidutantsuga... Ühishulgamine puhtalt emandkoka rõõmuks... Mul ei ole enam rakupoega kah, kes selle lõputult purskava vulkaani hääks midagi teha tahaks. Ja jõulumeeleollu oleme me juba sisenenud - nii palju, kui meile vaja. Sest saabus järjekordne Eesti Ema, lohistades vapralt kohale kogu päkapikuvarustuse. "Nüüd on Kalev jälle meiega," kommenteeris tšehhitar Adela.

Susse me timahavva kududa-heegeldada ei viitsinud. Aga salfetka vahele saab päkapikukommi täpselt sama edukalt peita!

Adela küpsetised - tasakesi meie lauale poetatud, ilma kisa ja kärata...

Kui ma täna hommikult Greenlandi leiva järele läksin, siis - pakkuge, mis ma leidsin sügavkülmakirstust, mille peale on kirjutatud "leib" ja kus siiamaani on mingi ime läbi tõepoolest enam-vähem ainult leib olnud? 

Ei, ei olnud lambaliha. Ei olnud kala. Ei olnud midagi sellist... tavalist. Kirst oli ääreni täis... pulgajäätist!

Kas me hakkame klientidele ropu raha eest pulgajäätist sreveerima? 

Ah leib? Noh, mõned pätsid olid kirstus "Liha", mõned kirstus "Kala", mõned kirstus "Köögiviljad" - rohkem ma ei viitsinud vaadata, sest ma olin endale vajaliku koguse kätte saanud. Sest kui te arvate, et lihtsalt tõstad kirstukaane ja vaatad ja võtad, siis nii need asjad ei käi. Sa pead enne kuskile paigutama kõik need potid-pannid-totsikud-kausid, mis kirstukaant kaunistavad. Sead neid ettevaatlikult nagu mustkunstnik tornideks, vaatad kirstu sisse, lõhud torni kirstukaanele laiali tagasi ja alustad uue kirstuga sama mängu. Kirste on kuus pluss üks püstine sügavkülmik.

"Kas te arvate, et meie ei tee samamoodi?" küsis emandkokk, kui ma vaikselt vihjasin. "Meie, kokad, teeme seda iga päev, pidevalt! Muudkui otsime."

"Aga kas ei oleks siis võimalik, et kõik, mis parasjagu kuskile ei mahu, on külmikus, mille peale on kirjutatud "Mix" ja kui kuskile tekib ruumi, siis tõstetakse mixist vastav teema õigesse kirstu?"

"Ei."

Selge.

*   *  *

Suhted emandkoka ja teiste-kolmandate vahel on läinud nii pingeliseks, et olen hakanud iga tunni tagant kööki üles pildistama - et keegi ei saaks jälle mingi leivapurujutuga tulla. Ja saadan ühel päeval perenaisele sõnumi, mis selgitab situatsiooni, mida võib mitmeti serveerida, minu vaatenurgast. Lõpetuseks ei suuda ma jätta lisamata: "Koristasin Gröönimaad.  Leidsin neliteist ämbrit moosi, neligend seitse kolmeliitrilist tomatimahla ja sama palju samasuguseid oakonserve. Me võime varsti poe avada :)"

Perenaine korraga ei reageeri, küll aga saan paari päeva pärast saan kohvikutse - "õhtul, siis, kui poisid magavad".

Mul pole aimugi, mis mind ees ootab ja olen natuke närvis.

Me räägime hommikusest kohvist ja leivast ja ühest-teisest-kolmandast asjast veel, ja siis ka emandkokast. 

Ühel hetkel tundub mulle, et jutud on räägitud. Hakkan otsi kokku tõmbama: "Ma siis püüan teha nii, et..."

"Ei, tegelikult me kutsusime su ikka selle teise teema pärast," ütlevad kutsujad justkui ühest suust. "Ull lugu!" ütleb peremees. "Sjoo inemine om ull! Mis sa arvad, kas raffas on nõus kaks kuud juttipanu oasuppi sööma?" Peremehe silmas on killuke. Lõpuks ometi.

"Noh, kui ühel päeval on supp kollastest, teised punastest ja kolmandad mustadest ubadest, siis tegelikult ei saa keegi üksluisuse üle kurta," arvan ma vastuseks. Sest niimoodi Gröönimaal on - kolme sorti kolmeliitriseid potte.

"Vaata," ütleb perenaine. "Enne oli nii, aga nüüd on naa - emandkokk on tõesti palju uuendusi teinud ja see on ok, aga ta lendab sellise hooga ees ja pilvedes, et meil on vaja talle pidurit panna. Aga seda on väga raske teha, sest ta ei kuula kedagi peale iseenda. Meil oli kunagi üks selline sugulane..." Perenaine räägib loo tüübist, keda pittu ei tahetud ja kes seetõttu kurdi vanainimesega koju jäeti. Kui teised pidust tulid, tukkunud vanainimene tugitoolis oma tudumist, aga sugulane jahvatanud ja jahvatanud...

Pidurdamine algab sellega, et järgmisel päeval istuvad neli pärismaalast ümber laua. Ühel hetkel tuiskab tulipunane emandkokk nisuguse hooga minema, et äsjasaabunud Eesti Ema tema teel kleepub seina külge nagu ehmunud geko. Eesti Ema jääb napilt ellu ja sama napilt jääb ette ka uks, kust emandkokk väljus.

Järgmise päeva töögraafikusse ilmub teade: köögiabiline - perenaine.
Jõulumeeleolu muudkui tuleb ja tuleb.

Aga iseenesest näeb see traditsiooniline jõululeib välja näiteks  selline. Pilt on pärit siit.  

Ice Land. Jõulunatüürmort.