"Ja kus siis hakkas veri lendama," räägib Uus Eesti Ema lõunalauas. "Ikka et "veri naiss" ja "veri bjuutifull" ja..."
Veri lendas hommikusel kohtumisel Kanada daamega, kes oma numbritoast kuidagi välja ei taht kolida, ehkki päev juba lõunas. No tegelikult ongi sellest muidugi raske aru saada, kuskohas see päev parasjagu on - üks hall ja pime kõikse aeg. Mitmendat nädalat sajab. Vihma. Mitte lund, nagu võiks eeldada. Isegi islandlastest giidid on selle saju peale kergelt lössi vajunud.
Kuid eelnev öö oli kohalikku seebiseriaali uued osad kirjutanud ja mitte vähem verised. Sest taassaabus Kõrend - emandkoka noor suguline, kes siin suvel kõvasti sitta laotas. Kui kõvasti, sellest saime alles nüüd kuulda.
Kuid eelnev öö oli kohalikku seebiseriaali uued osad kirjutanud ja mitte vähem verised. Sest taassaabus Kõrend - emandkoka noor suguline, kes siin suvel kõvasti sitta laotas. Kui kõvasti, sellest saime alles nüüd kuulda.
Kõrendi suvelauluks oli lakkamatu "Kiida süü! Kiida süü!" ja ta lubas, et kui Kiida peaks respasse tagasi võetama, siis tema lahkub. Kiida võeti ja Kõrend lahkuski - au olgu Jumalal kõrgel! Kiida kasuks mängis küll ka asjalugu, et tema teinepool, kena ja arukas britt, oli kohalike kuludega liustikugiigiks koolitet.
Nüüd ilmus Kõrend taas välja ja Kiidakese närfid ei pidanud enam vastu - hakkas teine Valgele Roosile pihtima, mis kõik on olnud ja mis kõik tuleb. Kuidas Kõrend saatnud talle suvi läbi sõnumeid, kui halb töötaja ta on ning kuidas Kiidakene ei tohi mingil juhul siia tagasi tulla. Vähe sellest - Kõrend saatnud samasisulisi saagasid ka partnerfirmadele (!), pereraffast rääkimata. Kiidakene käinud isegi unioonis (ametiühingud on siinmaal väga tegijad!) nõu küsimas, et mida teha, aga kuna sõnujaks-sõimajaks pole mitte tööandja, vaid suvaline sell, siis põlnd ka unioonil suuremat kaitset pakkuda.
Kuid Kõrend ei ole vahepeal teps mitte niisama tühja passinud. Ta on teinud endale liustikugiidi papred (õigemini küll selle masina omad, millega jää pääle sõidetakse) ja kavatseb pereraffaga diili teha, et Kiidakene koos oma elukaaslasega ikkagi pikalt saata. Sest tema võib neid mõlemaid asendada. Vott milline mees!
Kuid Kõrend ei ole vahepeal teps mitte niisama tühja passinud. Ta on teinud endale liustikugiidi papred (õigemini küll selle masina omad, millega jää pääle sõidetakse) ja kavatseb pereraffaga diili teha, et Kiidakene koos oma elukaaslasega ikkagi pikalt saata. Sest tema võib neid mõlemaid asendada. Vott milline mees!
Enne pereraffaga kohtumist jõuab Kõrend kõik pudelipõhjad üle vaadata - see käis tal juba suvel lihtsalt - ja siis keset ööd Kiidakese ning tema elukaaslase tuppa kaklema ronida. Mispeale need pereraffa kohale kutsuvad.
"Politsei oleks pidanud kutsuma," arvanud selle peale Valge Roos.
Igatahes pole Kõrend ennast kellelegi teisele siin majas rohkem näidanud ja ma ei teagi, kas ta ikka on meil või ei või mis temast saanud on.
Tundub, et me siseneme vaikselt emandkoka poolt soovitatud moel jõulumeeleollu...
* * *
No tegelikult me sisenesime soovitud moel ka. Me siis ikka tegime selle emandkoka unelmate tantsu ära. Sest ma ju tahtsin neid lehtleibu teha, pagan võtaks! Eesti Ema isegi filmis seda, aga mina ei tihka avalikku ruumi sellise roppusega risustada. Ma ei ole veel saanud Kiida käest küsida, kas tõepoolest mõni perekond siin saare pääl veel niimoodi ennast jõulumeeleollu hüppab ja huilgab - Kiida oli küll päris rõõmsa näoga valmis karglema - aga tema olukorras, kus sa iga hetk võid kere peale saada, võib isegi vanakuradis endas kambajõmmi otsida...
Emandkokk-majasokk, kes on teadupärast maailma parim õpetaja, oli ette valmistanud suisa esitluse. Kergitasin kulmu ja ütlesin mõttes "Ohhoo!" Sest see pidi ju otse loomulikult ämäising asi tulema. Kuidas ma ka ei püüaks viisakas olla, ei saanud ma kogu sellest peenest esitlusest, mis koosns kolmest lehtleiva ja kolmeteistkümne kohaliku jõulumehikese pildist, karvavõrdki targemaks - lõppeks olen ma jub ammu kõik need Islandi jõuluõudused põhjalikult läbi tudeerinud (sissejuhatus jõuluõudustesse oli ka siinsamas blogis, vaat siin.)
Nojah, aga leivad said tehtud. Põhiliselt sama tehnikaga, nagu lapsepõlves sai järjehoidjaid volditud. Tegelt oli tore.
Islandil ei olnud 18 sajandini veskeid, kogu jahu, aga ka suhkur ja sool imporditi. Seetõttu oli lehtleiva - laufabraud'i - näol tegemist väga kalli ja hinnalise asjga ning tainas tuli rulllida nii õhukeseks kui vähegi saab - et ikka rohkem välja annaks. Ja et selleks on jõudu vaja, siis see oli ainuke kord aastas, kui mehed tulid kööki appi küpsetama - õigemini küll tainast rullima. Esimest korda on lehtleiba kirjasõnas mainitud 1736. aastal nime all "islandlaste komm". Inglise keeles on seda sageli ka lumehelbe-leivaks nimetatud - musttrite pärast. (Rohkem juttu - ja ka videoklippe - inglise keeles - on siin.
* * *
Paar päeva hiljem segus, et pererahvas kutsub kogu töölisklassi jõuluglögile. Vat see oli armas üritus! Kui me ainult nii hirmus väsinud ei oleks olnud - glögipidu sattus täpselt sellele õhtule, kui oligi juba kiire ja pikk päev olnud.
Igatahes oli glögis ohtralt rosinaid ja alkoholi - rosinaid seetõttu, et perenaine oli rosinakausist pildi teinud teinud ja emandkokale saatnud, küsinud, et kas nii on küllalt, see arvas, et tegemist on klaasiga ja käskinud täis panna. Alkoholi seetõttu, et Eesti Ema suvel tõi Vana Tallinna kaasa - aitäh, Riina!
Kuna perenaine oli lõunalauas öelnud, et ühtegi sõna tööjuttu puhuda ei tohi, siis emandkokamokale üritus ei mekkinud - no mida sa teed peol, kus sa ei tohi õhtu jooksul kordagi öelda, kui ämäising sööke sa kogu aeg kokku keerad! Ometigi on meil oma imeline jõulumenüü ja puha! Ma arvan, et nad puhtalt selle menüü pärast juba lendavad Aasiast siia meie külalistemajja kohale.
Tänu emandkoka puudumisele said teisedki sõna. Saime teada, et respapiiga tegeleb Katla 1918. aasta vulkaanipurske uurimisega ja kuulsime hulgaliselt lugusid kohalikust rahvast. Ja teada, et me tunneme siin peaaaegu kõiki kohalikke, tõsi, mitte küll isiklikult, kuid kõik nad on pererahva sugulased.
Näiteks et Slettaleiti majas (kus praegusel ajal mõnikord üksildasi kirjanikke peetakse) elanud Skuli vanaema õde (Skuli on see miljunäär, kelle juures me kah koristame) ja tema olnud nii kaval naine, et alati, kui mehele pükse ostma sattus, ostnud need võimalikult pikad. Kodus jälle lõiganud võimalikult palju sääreotsa maha - et ühe ostuga ka lapsele püksid jalga saada.
Või näiteks, kuidas peremehe vanaisa vanaisa olnud väga mihkel lapsi tegema, kuid toonud kõik need valmistehtud lapsed ilusasti koju omale naisele kasvatada. Nii olnud temal majapidamises seitseteist last. Meie peremehel on kahest elust kokku ainult seitse. Vist. Viis kindlasti. Viit olen ma oma ihusilmaga näinud. Ei ole tänastes meestes enam seda rammu, ma ütlen! Vat vanasti, siis, kui mehed olid rauast ja laevad puust...
* * *
Aga ei ole enam Islandil selliseid mehi. Tükk maad lihtsamalt saab neist tänapäeval jagu. Uut Eesti Ema on pärast üht operatsiooni õnnistatud võimega mitte tunda lõhnu. Ja nii polnud temal mingit paanikat, kui ta nõudepesu käigus ühe ettesöödetud karbikese avas ja seda pesema hakkas - sest me oleme siin kohutavalt ökod tänvu, kogu prügi peseme ja sorteerime läbi - aga kaks kohalikku tõugu kokka, mees ja naine, hakkasid mööda kööki ringi jooksma ja üürgama. Ja kööki ja köögist välja. Uus Eesti Ema arvanud esiti, et sisenevad jälle jõulumeeleollu, aga pärast tuli välja, et karbis olla olnud tuntud kohalik delikatess, fermenteeritud hai - see, mis kenasti uriini järele lõhnab...
* * *
Täna lahkus meie keskelt Valge Roos. Ja see on kuradima kurb lugu, sest Valge Roos on üks ägedamaid tüüpe siin. Iga kord, kui ma siia olen sattunud - ja see on juba kolmas kord - on Armas Jumal siia saatnud ka Valge Roosi Itaaliast, kes ise arvab, et tema nimi on tõlkes Roosa Päikesetõus, ja kes iga kord kinnitab: "Ei! Enam ma seda ei tee! See oli nüüd viimane kord!"
Ja siis me kohtume aasta aja pärast uuesti - Islandil, Vatnajökulli liustiku all...
Istume, kaks Eesti Ema ja Valge Roos, kolmekesi tema ärasaatmisõhtul, naudime Islandil ehtsat itaalia pastarooga ("Oh, nii raske on olla itaallanna!" õhkab Valge Roos, kui näeb lauakaaslasi saiakääru hammustamas - leiba/saia rebitakse sõrmedega, mitte ei hammustata matsi kombel käärust!) ja ehtsat itaalia tiramisut (millele annab erilise nüansi Vana Tallinn), vaatame kõik koos Valge Roosi ema saadetud pilti tema jõulupuust Naapolis - punaste lehvikestega ehitud küpseid vilju täis mandariinipuu akna all - ja mõtleme: jah, jõulud on vist tõesti käes.
Sest lisaks lindikestega mandariinipuudele Naapolis on külalistemaja prügikastid täis aluspesu. Asiaatide tavad nõuavad, et pulmaööl kasutatud pesu tuleb minema visata...
Aga suuremas koguses õnnelikke lapsi kahjuks oodata ei ole - ei mingeid virmalisi. Seni veel.
Olge terved, olge hoitud, mu head sõbrad! Ilusaid jõule kõigile!
Nojah, aga leivad said tehtud. Põhiliselt sama tehnikaga, nagu lapsepõlves sai järjehoidjaid volditud. Tegelt oli tore.
Islandil ei olnud 18 sajandini veskeid, kogu jahu, aga ka suhkur ja sool imporditi. Seetõttu oli lehtleiva - laufabraud'i - näol tegemist väga kalli ja hinnalise asjga ning tainas tuli rulllida nii õhukeseks kui vähegi saab - et ikka rohkem välja annaks. Ja et selleks on jõudu vaja, siis see oli ainuke kord aastas, kui mehed tulid kööki appi küpsetama - õigemini küll tainast rullima. Esimest korda on lehtleiba kirjasõnas mainitud 1736. aastal nime all "islandlaste komm". Inglise keeles on seda sageli ka lumehelbe-leivaks nimetatud - musttrite pärast. (Rohkem juttu - ja ka videoklippe - inglise keeles - on siin.
Meie leivad - pärast õlis küpsetamist. Küpsetatud taignaülejäägid maitsesid umbes nagu meie "seakõrvad".
Enne küpsetamist nägid leivad välja sellised. Kuna rumeenlanna on eriline paberlõikefänn, siis tulevad kogemused kasuks :).
Rull, millega mustreid sisse lõigatakse.
Uus Eesti Ema lehtleivateol
* * *
Paar päeva hiljem segus, et pererahvas kutsub kogu töölisklassi jõuluglögile. Vat see oli armas üritus! Kui me ainult nii hirmus väsinud ei oleks olnud - glögipidu sattus täpselt sellele õhtule, kui oligi juba kiire ja pikk päev olnud.
Igatahes oli glögis ohtralt rosinaid ja alkoholi - rosinaid seetõttu, et perenaine oli rosinakausist pildi teinud teinud ja emandkokale saatnud, küsinud, et kas nii on küllalt, see arvas, et tegemist on klaasiga ja käskinud täis panna. Alkoholi seetõttu, et Eesti Ema suvel tõi Vana Tallinna kaasa - aitäh, Riina!
Kuna perenaine oli lõunalauas öelnud, et ühtegi sõna tööjuttu puhuda ei tohi, siis emandkokamokale üritus ei mekkinud - no mida sa teed peol, kus sa ei tohi õhtu jooksul kordagi öelda, kui ämäising sööke sa kogu aeg kokku keerad! Ometigi on meil oma imeline jõulumenüü ja puha! Ma arvan, et nad puhtalt selle menüü pärast juba lendavad Aasiast siia meie külalistemajja kohale.
Tänu emandkoka puudumisele said teisedki sõna. Saime teada, et respapiiga tegeleb Katla 1918. aasta vulkaanipurske uurimisega ja kuulsime hulgaliselt lugusid kohalikust rahvast. Ja teada, et me tunneme siin peaaaegu kõiki kohalikke, tõsi, mitte küll isiklikult, kuid kõik nad on pererahva sugulased.
Näiteks et Slettaleiti majas (kus praegusel ajal mõnikord üksildasi kirjanikke peetakse) elanud Skuli vanaema õde (Skuli on see miljunäär, kelle juures me kah koristame) ja tema olnud nii kaval naine, et alati, kui mehele pükse ostma sattus, ostnud need võimalikult pikad. Kodus jälle lõiganud võimalikult palju sääreotsa maha - et ühe ostuga ka lapsele püksid jalga saada.
Või näiteks, kuidas peremehe vanaisa vanaisa olnud väga mihkel lapsi tegema, kuid toonud kõik need valmistehtud lapsed ilusasti koju omale naisele kasvatada. Nii olnud temal majapidamises seitseteist last. Meie peremehel on kahest elust kokku ainult seitse. Vist. Viis kindlasti. Viit olen ma oma ihusilmaga näinud. Ei ole tänastes meestes enam seda rammu, ma ütlen! Vat vanasti, siis, kui mehed olid rauast ja laevad puust...
* * *
Aga ei ole enam Islandil selliseid mehi. Tükk maad lihtsamalt saab neist tänapäeval jagu. Uut Eesti Ema on pärast üht operatsiooni õnnistatud võimega mitte tunda lõhnu. Ja nii polnud temal mingit paanikat, kui ta nõudepesu käigus ühe ettesöödetud karbikese avas ja seda pesema hakkas - sest me oleme siin kohutavalt ökod tänvu, kogu prügi peseme ja sorteerime läbi - aga kaks kohalikku tõugu kokka, mees ja naine, hakkasid mööda kööki ringi jooksma ja üürgama. Ja kööki ja köögist välja. Uus Eesti Ema arvanud esiti, et sisenevad jälle jõulumeeleollu, aga pärast tuli välja, et karbis olla olnud tuntud kohalik delikatess, fermenteeritud hai - see, mis kenasti uriini järele lõhnab...
* * *
Täna lahkus meie keskelt Valge Roos. Ja see on kuradima kurb lugu, sest Valge Roos on üks ägedamaid tüüpe siin. Iga kord, kui ma siia olen sattunud - ja see on juba kolmas kord - on Armas Jumal siia saatnud ka Valge Roosi Itaaliast, kes ise arvab, et tema nimi on tõlkes Roosa Päikesetõus, ja kes iga kord kinnitab: "Ei! Enam ma seda ei tee! See oli nüüd viimane kord!"
Ja siis me kohtume aasta aja pärast uuesti - Islandil, Vatnajökulli liustiku all...
Istume, kaks Eesti Ema ja Valge Roos, kolmekesi tema ärasaatmisõhtul, naudime Islandil ehtsat itaalia pastarooga ("Oh, nii raske on olla itaallanna!" õhkab Valge Roos, kui näeb lauakaaslasi saiakääru hammustamas - leiba/saia rebitakse sõrmedega, mitte ei hammustata matsi kombel käärust!) ja ehtsat itaalia tiramisut (millele annab erilise nüansi Vana Tallinn), vaatame kõik koos Valge Roosi ema saadetud pilti tema jõulupuust Naapolis - punaste lehvikestega ehitud küpseid vilju täis mandariinipuu akna all - ja mõtleme: jah, jõulud on vist tõesti käes.
Sest lisaks lindikestega mandariinipuudele Naapolis on külalistemaja prügikastid täis aluspesu. Asiaatide tavad nõuavad, et pulmaööl kasutatud pesu tuleb minema visata...
Aga suuremas koguses õnnelikke lapsi kahjuks oodata ei ole - ei mingeid virmalisi. Seni veel.
Olge terved, olge hoitud, mu head sõbrad! Ilusaid jõule kõigile!
No comments:
Post a Comment