Jõuluimede ootel

Ma palun tuhat korda vabandust, et ma Antoni Olavi kassi nime kasutusele võtan, aga midagi ei ole teha – see tüüp on Mimm. Kusjuures ebaseaduslik Mimm. Illegaal, nagu Valge Roos enne lahkumist välja selgitas.

„Mai ässbänd”, korrutab illegaal, „minu abikaasa...”, - aga kuskohas ta selle Islandi kuti enda omaks tegi,  toda ma joht ei tiiä. Kohtusid noored igatahes Dubais. Ja igatahes ootab malaislanna juba pikemat aega oma Islandi elamisluba ja muid paberiasju.

Meie juurde saabus Mimm lihtsalt paariks-kolmeks jõulunädalaks, kuna tema ässbänd on liustikugiid. Jõulud ning aastavahetus on tippude tippaeg ka liustikuretkedele. Mimm ei tahtnud nii kaua ilma ässbändita olla ja meie lahke pererahvas lubas ka Mimmikesele tööd leida. Et kui ta on varem stjuardessina töötanud,  ehk saab siis ka ettekandjana hakkama.

Kuid meil teevad ju kõik kõike, nii et enne õhtust ettekannet tuleb ka Mimmikesel tavalise koristustööga tegeleda.

„Toilets?” lähevad Mimmikese silmad õudusest suureks, kui ta teisel päeval graafikust oma tööülesannet loeb. Nagu oleks ta purgitäie ämblikega üle valatud. „Toilets? Kohutav!”

„See kõlab ainult esimesel päeval halvasti,” lohutab rumeenlanna ja veab tardunud Mimmi kättpidi kempsu.

„Mis sa arvad, kui vana ta on?” küsivad kolleegid mu käest. Mimm ise vaatab samuti ootusärevalt oma mandlisilmadega minu poole.

„Mina olen nii vana inimene, et puhtalt elukogemusest jätan pakkumise tegemata,” ütlen. Ja teen näo, et mind ei üllata miski.

Üllatab küll. Veel õigem oleks öelda, et rabab rinnust ja jalust, kui kolleegid kooris teatavad:

„Neligend!”

Džiisas! Ma ei oleks tahtnud seda teada saada! Sest nüüd võimendub Mimm nagu mikroskoobi all. Mis mõttõn käü üts nelläkümnene naanõ, esi viil illegaal, ringi, tege katõkümneaastasõ tükka ja kõnõlõs nigu katõnõ? Olkõ noh, ma tiiä, et sjoo viimäne om vähä ebaõiglane, aga nüüd om meil siin majan juba tõnõ tipin, kiä piiks nigu vastkoorunu hiirepoig (ja mind ei huvita, et hiired ei tule munadest!) ning lalises lakkamalda nigu rinnalats: „Mai ässbänd, mai ässbänd...”

Katõkümnesele annassi ma mitme asja andis, midä ma neläkümnedsele änam äste ei taha anda.

Mimm tormas keset kõige kiirembat hummugusüüki küüki ja piuks: „Kost ma lövvä võileivaraua? Mai ässbänd...”

„Ma ei tea,” ütlen üle õla, ise mahlakannudega žongleerides. „Ma ei ole seda sajandeid näinud.”

„Aga eile ma tegin sellega oma ässbändile...”

„Aga kust sa ta eile said?” kihutan mina juba juustuvaagnaga teele.

„Sealt,” näitab Mimm käega kuskile – mul ei ole aega vaadata, kuhu, sest kuuskümmend näljast söögisaalis on just leivakorvi tühjaks teinud.

„Kas seda täna ei ole seal?” küsin viisakusest.

„Oi, ongi,” ütleb Mimm üllatunult.

„Džiisas,” ütlen mina. Mõttes.

Ja mõtlen sellele, kuidas saabus Uus Eesti Ema ja kuidas tal oli kahe päevaga kõik selge – mis on kus ja kuidas midagi tehakse. Nüüd helbib juba köögis abiliseks olla – kitchen-helper ehk köögiabiline on vanade olijate jaoks peaaegu nagu karistuspataljon, kõik püüavad emandast eemale hiilida, niisiis lükkasime Uue Ema tanki – selleks ju sõbrad ongi!

Mimmil on sama häda nagu emandkokal – talle miildüs tohutult kõnõlda. A väga rassõ om säänest latsõ lalinat tõsiselt võtta! Ja ega väga ei ole põhjust ka – mida Sa iganes talle ütleksid, igaks juhuks tuleb seda veel kaks kord öelda ja siis üle kontrollida.

Eile lalises lapsuke terve päeva lendamisest - parasjagu käis ju Gatwicki lennuväljal droonide mäng ja siis sai Mimm meile igasuguseid pilte näidata - et mis juhtub Boeing 737-ga siis, kui talle lind nina peale lendab jne. Tegelikult oli see vist isegi huvitav, aga no millise lalinaga...

Sääne neläkümnene sõs.

Aga muidu on meil jätkuvalt tore.

Kolm tänahommikust seika:

Lähen mina varahommikul päkapikukomme panema ja leian, et öö jooksul on meile veel üks tööline tekkinud – peremehe vanim poeg on aru saanud, mismoodi asjad toimivad :)

Lähen mina Greenlandi juustulõikude järele. Greenlandis seisab peremees koos ühe listikugiidiga mul risti tee peal ees ja arutavad mingit värki. Mööda ma sealt loomulikult ei mahu.

„Bjössi, palun anna mulle sealt külmikust paar pakki juustu,” ütlen lõpuks.

„Haa, Ulvi, Sa oled juba nagu emandkokk: anna mulle seda, anna mulle toda...” irvitab peremees mulle juustu õngitsedes.

Lähen mina hommikust sööma – enne seda ikka pesumasina juurest läbi, see ei taha kuidagi ühtegi pesu ilma vahepealsete pausideta lõpuni pesta, ikka peab teda aegajalt togimas ja turgutamas käima – ja mõtle, pesumasin on oma programmi lõpetanud! Võtan laudlinad välja, panen uued sisse ja teatan kolleegidele: „Jõuluime on sündinud! Pesumasin pesi oma programmi lõpuni!”

Tšehhitar Eliška muigab: „Ära ole nii naiivne, Ulvi! Need olid kindlasti haldjad või päkapikud, mitte pesumasin ise!”

Nojah, päkapikud... Eliška on pesumasina piuksumist kuulnud ja teda näppimas käinud. Ei mingeid imesid :(

Aga vähemalt olen mina omalt poolt kõik teinud, et imed saaksid tulla. Täna istutasin isegi kuuse Reynivellirisse ära.

Meie majas käivad asjad nii, et sulle öeldakse, mis on vaja teha, aga ühtegi tööriista ega vahendit keegi sulle ei anna. Nii me siis rakendamegi pidevalt oma loovust.

Mina näiteks istutasin oma kuuse sellesse betoonpotti, kus suvel võõrasemad kasvasid. Võõrasemad rohisin enne välja...

Imelisi jõule kõigile!

Ja ärge meie pärast muretsege - meil on veryworst ha happykapsas omast käest - Uus Eesti Ema tõi!

Sellise kuuse (olgu, männi või nulu vms) istutasin täna Pihlaväljadele. Kamina oli Jana juba eelnevalt dekoreerinud. 

Gröönimaa. Katsu midagi tagplaanil vasakul olevast hallist külmikust kätte saada, kui sul kaks suurt meest tee peal ees on! Pilt ise on tehtud küll ükskord varem - siis, kui ma Gröönimaal vandumas käisin...

Lapsed on lapsed igal maal! Pererahva vanem poeg raalis välja, mis söögisaali aknalaual toimub. Et öösiti tekivad salfetkade vahele kommid. Täna hommikul oli teiste helbekeste kõrvale ilmunud ka niisugune :) 

Eestimaal sai aga üks neljane sellise uhke kirjatööga hakkama :)

Uus Eesti Ema - tuli, nägi, võttis ja tegi. Lihtsalt ime, kui ruttu!