Islandi vägevad viikingid ja imelikud inimesed II

Fjordivee  ja maa piiril, Islandi presidendi residentsist vast kilomeetri kaugusel  asub majutusasutus nimega Kaluriküla Küngas. (Lapimaal oli küla nimega Köngäs). Küngas on islandi keeles Hlid. 

Ühtegi küngast mujal kui pealkirjas ei paista. Kuid ümbrus on taas põnevaid detaile täis - mõned puuskulptuurid, mõned metallist linnud mere ääres, natuke võrke-värke, loomulikult haldjamajakesed - valgustusega muide! - jne.

Söögikoht õuel. Söögilaud. Sööjaid, paistab, on olnud kõvasti.

Kaluriküla rajajaks ja omanikuks on seesama  Juhan-Johannes Karupoeg (vt eelmist postitust).

Küla rajamisel on oma osa ka eestlastel: mullu ehitasid nad Johannesele siia ühe kalurimaja. Siuh-nipsti ilma ühegi probleemita. Karupojale eestlased meeldisid ja nii kutsuti samad mehed tänavu järgmist hoonet püsti panema.

Viiest eestlasest kolm on ukrainlased. Või moldaavlased. Või rumeenlased - täpselt nii, nagu parasjagu vaja. Ajalooline sürrealism - mingil perioodil kuuluti ühe riigi alla, siis muudeti piire, mõned külad jäid teise võimu alla jne. Räägivad kõiki kolme keelt ja omavad kodakondsusi. Eesti keelt (veel?) ei räägi, kuid on ametlikult ja ausalt Eesti ettevõttes palgal.

Ehitatav maja on kolmeosaline, kolmele erinevale seltskonnale. Lagi ulatub poole toani, üles katuseharja alla tulevad ka mõned magamiskohad.

"Oi-oi-oi," ütleb ühel päeval Johannes. "Ülemisele korrusele jääb natuke vähe ruumi. Kas te neid lagesid veidi allapoole tuua ei saa?"

"Jau-jau," ütlevad eesti mehed. "Saame. Aga selle peab arhitekti ja Eesti poolega kooskõlastama, nagu ka selle, et kes nende töötundide eest maksab. Kolme lae allapoole toomine tähendab kokku umbes 120-130 tundi tööd."

Johannes saadab Eestisse meili, palub projektimuudatusele kinnitust ja räägib 70 töötunnist. Eestis ei saada asjast aru - töömehed on telefonis rääkinud pea kaks kord suuremast töömahust. 

Lepitakse kokku, et mehed hakkavad lagesid allapoole tooma ja loevad ausalt tunde. Igaks juhuks antakse meestele appi lugema ka kohalik kutt, islandlane Elli. 

24 tunni sisse mahub rohkem kui ainult tööpäev. Hotellis, kus eesti mehi majutatakse, on Islandile tavaline hot pot ehk väike soojas vees istumise bassein. Avatud kella 22-ni.

Ühel õhtul lähevad kaks ukrainlast (või modaavlast või rumeenlast) sooja potti istuma. 

Potti tulevad ka mingid näitsikud. 

Tehakse juttu, küsitakse tüdrukute toanumber. 

Mõne aja pärast lähevad mehed "küla peale." Koputavad. Tüdrukud lahti ei tee, vahetatakse paar repliiki läbi ukse ja mehed kobivad oma tuppa tudule. Kell on igal juhul enne kümmet.

Järgmisel päeval teatab Johannes, et tulnud tema juurde tädi. Kaevelnud, kuidas miskid mehehääled ja koputamised ja tema ei julgenud öö läbi magada, nii irmus old. Ja et tädi nüüd jumala eest midagi inetut sellisesse pühasse kohta nagu Tripadvisor ei kirjutaks, siis tema, Johannes, peab tädile nüüd oma hotellis mitu tasuta ööd võimaldama ja igaks juhuks tüdrukutele ka. Ja igaks juhuks neile kõigile ohtralt süüa ka andma. Ja et selle lõbu peavad poisid nüüd küll ise kinni maksma. Ja lajatab meestele hommikusöögilauale arve.
 800 eurot. 

Mehed ei jõua veel lahtivajunud suid kinni panna, kui juba tuleb Johannes jooksuga ja ütleb, et "Ui-ui-ui, üks asi läks melest ära!" ja laksatab veel 200 eurot lisaks.

Küllaltki kallis vanniskäik, ütleks ma.

"Olgu, neelame alla," mõtlesvad eesti mehed ja ukrainlased ja kõik need teised, kui nad ükskord suud kinni saavad paandud. "Siin on sõna sõna vastu ja tõestada pole millegagi." Aga rõõmsad nad ei ole.

Laed said alla toodud. 129 tundi. Elli kinnitas nii töid kui rehkendusi.

"Mina nii palju ei maksa," teatab Johannes. "Siin on pooled ukrainlased. Mina nii palju ei maksa."

"Mis mõttes ei maksa?" lähevad nüüd lõpuks eestlased keema. Ukrainlaste ja nende teisteni seda infot esialgu ei lasta. "Kurat, mis juudi jutt see on!"

"Ja see pool kasti naelu, mis üle jäi, see katsuge ka poodi tagasi viia, selle ma võtan ka rehknutist maha. Nende eest ma ei maksa. Minul ei ole neid vaja. " jaurab Johannes edasi. 

Eestlased ainult vannuvad.

"Ulvi, ma väga vabandan, et ma sulle helistan, aga palun, kas Sa saad mind aidata?" kostab telefonist Johannese murelik hääl.

"Tere, Johannes! Milles küsimus? Ma olen 400 kilomeetri kaugusel Reykjavikist."

"Kas sa saad nendele eesti meestele öelda, et nad peavad mulle oma krediitkaardi andma! Neil on maja valmis ja ma kardan, et nad lähevad minema ja ma ei saagi oma raha kätte!"

"Mis rahast jutt käib?" Muidugi ma tean meeste vanniskäigu lugu, kuid tahan kuulda Johannese versiooni.

"Kas nad ei ole sulle rääkinud? Vaata, see oli nii... " ja Johannes hakkab pikalt-laialt heietama Tripadvisorist ja oma mainest ja tasuta hotelliöödest ja söökidest ja nii edasi, peaaegu et islandlaste raske eluni taanlaste võimu all välja. "Ja kui ma nüüd täna õhtul krediitkaarti enda kätte ei saa, kutsun hommikuks politsei kohale."

"Ma saan neile helistada ja su sõnumi edasi öelda, muud ma ei saa teha."

"Jah, palun!"

Helistan meestele. Saan vaevu lõpetatud, kui toru otsas on jälle Johannes. 

"Mis sa neile ütlesid?"

"Ütlesin, et kui sa täna krediitkaarti ei saa, siis on hommikuks politsei kohal. See oli ju su sõnum?"

Miskipärast tundub mulle, et teisel pool ollakse nii lakoonilisest sõnastusest jahmunud.

"Jah... aitäh."

Majad on vahepeal valmis saanud. Eesti mehed ootvad allkirja. Kõpitsevad siin ja seal, kuid töö on tegelikult tehtud. Johannes aga jaurab pooliku naelakasti kallal, paari sifooni kallal, ja üldse, võib-olla ei ole see ikka hästi ja võib-olla too...

"Kui ei saa allkirja, siis ei saa," öeldakse meestele kodumaalt. "Tulge tulema!"  Ka seal on sellest pullist kõigil kõrini.

Viimase käiguna otsustavad eestlased välja tuua raskekahurväe. 

"Lemme, kas Sa saad meile appi tulla? Kohe?"

Lemme on eestlaste hea haldjas Islandil.

Juhtumisi haldjas saab. Rüüpab oma hommikukohvi lõpuni ja ongi valmis. Teel sündmuskohale räägivad eestlased, milles kõiges neid süüdistatakse ja kuidas tegelikult asjad on. Kuidas lisaks kõigele eelnevale püütakse neile nüüd lõpus kraesse määrida veel mingeid praake, mida ei ole, kuidas tegelikult on kõik on jooniste järgi tehtud,  kuidas kõik joonised ja muudatused on mõlemalt poolt kümme korda kooskõlastatud...

"Tere! Mina Olen Lemme-Linda Olafsdottir,  Eesti Seltsi esinaine, antud juhul tõlgi rollis ning seega neutraalsel positsioonil. Ma loodan, et ma saan aidata lahendada mõned teievahelised erimeelsused. Ma usun, et ehk on tegu lihtsalt üksteise mittemõistmisega keelelises mõttes," sirutab blond ja kaunis Lemme naeratuse saatel käe Jóhannes Viðar Bjarnasonile. 

Johannes ja Elli ei ole eestlaste ratsukäiguks valmis. Eriti veel Johannes, kes on harjunud naistega kenasti ringi käima.

Tere, mina olen Lemme! - Väga meeldiv, mina olen Johannes!

Eesti mees Urmas hakkab telefonist ükshaaval plaane, kooskõlastusi ja kirjavahetust välja võtma. 

Ei lähe kuigi kaua, kui Johannes ja Elli vaatavad teineteisele otsa.

"Johannes, see ei ole nende viga, nad ei saanudki teistmoodi teha," ütleb Elli vaikselt Johannesele. Lemme terav  kõrv püüab repliigi kinni.

"Kas ma tõlgin?" küsib ta reipalt.

"Jah," lööb Johannes käega ja asutab minekule.

Ei mingit juttu enam ei katusepraagist, ei naeltest ega ukrainlastest... Johannes jätab kõigiga kättpidi hüvasti: "Ma lähen vaatan üle, kas kõik on tõesti nii, nagu Urmas rääkis. Kui kõik on õige, siis on õhtuks allkiri olemas." 

"Nad proovivad ajada välismaalastele pada, aga ma pole elus kohanud varianti, et islandlane ajaks sama pada, kui vastas on ka islandlane. Mina olen nende jaoks - oma nime ja keelega - islandlane. Mustlane ka ei lähe teise mustlase juurde, et anna käsi, ma ennustan sulle," naerab Lemme. "Ja Johannesest oli tunda, et ta tahtis minuga viisakas olla - muidu ma lähen ja räägin kõigile, et viikingid teevad välismaalastele külma."

Eesti mehed ei taha sellesse hotelli enam minutikski jääda. Torm minema lennata ka ei lase, niisiis tuleb midagi muud välja mõelda.

Järgmisel päeval on Viking hotelli retseptsioonis allkirjaga paber, mis ütleb, et maja on vastu võetud.

Eestlaste, ukrainlaste jt poolt ehitatud kolmeosaline maja. 

Nii et ma ei teagi, mis mees see Jóhannes Viðar Bjarnason siis lõpuks ikkagi on...

*   *   *
Täna öösel tuli lumi maha.
Kui Eestis räägitakse naljalugu abielupaarist, kes Californiast Eestisse kolib (Oi, milline lumi! Kui ilus), siis Islandil on vastupidine variant - islandlane kolib Californiasse. Aga kuna nad siin on harjunud sellega, et niipea, kui päike veidigi pilveserva kergitab, jooksevad kõik välja tööd tegema - et mõne minuti pärast, kui jälle jamaks keerab, tuppa tagasi minna - siis päikselises Californias jookseb islandlane õue - ja kuna päike ei kavatsegi kaduda, töötab ennast surnuks.

Emandkokast ei karda keegi, et see endale tööga liiga teeks. "Laisk, laisk", sosistavad külalistemaja seinad ja nurgatagused.

Täna kamandas emand mind Gröönimaale koristustöödele. Greenlandi nime kannab köögi kõrval asuv rohelist värvi konteiner, kus sees kolm püstipidi külmikut ja kuus kirstu.

Emandkokal on tohutu hirm mingisuguse näljahäda ees. See on meeletu, millistes kogustes toitu tellitakse! See lihtsalt ei mahu kuskile. Kuna üksteise otsa ladustatud asjade puhul kaob ülevaade ära, et mida on ja mida mitte, siis igaks juhuks tellib emand kõike veel.
Me oleme korduvalt püüdnud Gröönimaal süsteemi luua. Sellest on kasu maksimaalselt kolmeks päevaks.
Nüüd oli peremees emandale sügavkülmikute asjus märkuse teinud.
"Võta sügavkülmikutest kõik välja, tee need puhtaks!" kamandab emand mind.

See on hiiglama hea mõte, hakata kirste tühjaks tõstma sellisel ketkel, kui pudelikastide ja külmikute vahel on täpselt nii palju ruumi, et ainult  külg ees on võimalik liikuda. Kirstude kaantel uhkeldavad plaatidel koogid, kaussides salatid, mingid marinaadid...
Kuidagimoodi saan esimese kirstu lahti. Läbisegi lasanjeplaadid, leivad, punane ja valge kala, lammas ja kana, merivähid ja jäätis, katkises kilekotis maasikad ja rabarber... Mis kuradi pärast on kirstudele peale kleebitud sildid "Leib", "Liha", "Kala"...?
Teises ja kolmandas kirstus on sama lugu.

Vannun ja võimlen. Käed külmetavad. Vannun. Venitan. Vannun. Küünitan. Vannun. Krt, midagi pole kuskile panna! Vannun. Nikerdan. Vannun. Soojemaks kah ei lähe. Vannun. Üks külmunud lihahunnik sajab kaela. Vannun. Üks kuhi põrandal jookseb laiali. Vannun. Ähin. Vannun. Vannun. Vannun.

Kui ma olen kaks tundi nagu akrobaadi ja hülge ristsugutis kirstude kallal jauranud ning enam-vähem nende sisu ära sorteerinud-paigutanud, tuleb emandkokk:
"Sa ei pea asju sisse panema, me tahame ise näha, mis siin on!"
Ma olen nii palju vandunud, et paras aeg oleks pursata.
"Krrrrrrrrdi mutt," tahaks ma öelda, "on sul krrrrrt raske panna leib leiva juurde krrrrrt  ja liha liha manu? Lugeda ei oska või, krrrrrdi krrrrt?"
Aga ma olen nii neetult hästi kasvatatud.
"Mul on kõik niimoodi ära sorteeritud, et on väga lihtne näha ja aru saada, mis mingis kirstus on," ütlen ma ja avan esimese kaane.
"Ämäizing," ütleb mutt. "Suurepärane!"

Ma avan teise ja kolmanda kaane.
"Ja need siin kotis on ilmselt sinu isiklikud varud?" küsin ma.
 "Suurepärane! Jah, ja need siin on minu isiklikud. Ma panen need siia ja selle liha ma panen ka siia, seda läheb mul homme vaja ja seda kala ka..."

Mängleva kergusega muudavad mõned lihad-kalad oma asukohta. Kala läheb kirstu nimega "Liha" ja liha liigub kirstu nimega "köögiviljad".
Lihtne, kas pole?
Agaa mina vannun siiamaani...