Kaks päeva Tõelise Daami elust

"Minu isa ütles, et ainult lolli inimene istub, kui tal on võimalik pikali olla, ja seisab, kui saaks istuda," ütleb Mare. Niisiis me istume. Lennujaama kohalike lendude osakonnas ja püüame erinevaid seadmeid omavahel suhtlema saada. Me oleme ostnud endile hunniku oranži internetti, see olla kõige kiirem ja katvat kõige paremini kogu saart. Isegi valitsus kasutab Oranget, kinnitab müüja. Näis.

Madagaskari põhjatipus asub linn, mille nimi mõnikord on Antsiranana ja mõnikord Diego Suarez. Portugali meresõitja  nime kandev  prantslaste poolt ehitatud linn on tänaseni nii prantslaslik, et isegi vahepeal ära õpitud malagassi keele raasukestest pole enam kasu - "Manauno! Salaama!" asemele tuleb puhas "Bonjour!" ja "Misaoutra!" asemele "Merci!" 

"Malagassi 18 hõimu räägivad kõik erinevaid keeli", seletab meie taksojuht Janet. "Kui sa ütled "Misaoutra!" (nagu meie seda tegime), siis need, kes on koolis käinud ja ühtset kirjakeelt õppinud, saavad sinust aru, aga need, kes koolis käinud pole, ei saa."

Janet rabab meid endale lennujaamas. Kuna pole veel hooaeg, siis tahavad kõik meid kogu aeg endale. Tal on autos kena kaardike ja selle järgi läheb ka järgnev plaan paika - kotid hotelli ja randa! Sest me oleme juba nii tublid olnud, ööd ja päevad reisida rabanud - nagu õiged eestlased, nagu  "Tões ja õiguses" - lõpuks peab inimene ju puhkama ja mängima ka!

Antsiranana asub Diego Suarezi nime kandva lahe ääres, mis oma 250 km2-ga on suuruselt teine looduslik laht Rio de Janeiro oma järel. 

 Maailma ilusaim värvikombinatsioon :)

Janet'i takso. Tagaistmel paistab Mare ka :)

Käigukang.

Teel randa. Suhkrukübara mägi.  Kohalikus keeles Saupari Dunghar. Püha-püha igatahes.

Esimesed baobabid

"Jacaranda", ütles Janet. Internet näitab jacaranda koha peal hoopis teistsuguseid pilte...

Janet on otsustanud meile näidata kunagist militaarranda - prantslaste poolt ehitatud ja hiljem mahajäetud sõjaväeosa Ramenas näeb välja täpselt samasugune, nagu mahajäetud sõjaväeosad  igal pool ilma pääl, ainult et igal pool ei mängi kinnimakstud kutid tõkkepuu taga aastakümneid doominot, ei keela inimtühja liivaranna pildistamist ja ei küsi randamineku eest raha.

"Siin kõrval on tasuta rand ka, " kinnitab Janet ja ajab meid sadakond meetrit eemal uuesti autost välja. 

Janet püüab meile paaditrippi Smaragdranda pähe määria, aga me ei võta vedu.Meil on siingi hää.

Piirkond olla 1960-ndatel prantslaste hulgas populaarne pulma- ja mesinädalatepaik olnud.

Vesi ca 32, õhk - väga palav. Täpselt see, millest iga normaalne inimene unistab. Et saaks niimoodi vette minna, et iga samm poleks uus katsumus. 

Lisaks meile elavad rannas pikakoivalised kanad ja keegid, kes liiva sisse auke puurivad. Miskit sorti krabilised ilmselt.

 Loomulikult pakutakse paradiisirannas kõikvõimalikke mereande... Ja pange nüüd hoolega tähele, kuidas Tõeline Daam on oma riietusega kogu aeg keskkonnaga kooskõlas, antud juhul siis laudlinaga.

 Iga minutiga saab kinnitust tõsiasi, et reisiseltskond on rohkem kui suurepärane. Nii huumorimeele kui huvide osas. Ja millised tükid maailma  igal õhtul ära parandatud saavad!

Õhtune käik supermarketisse on paras üllatus - hinnatase on sama, mis Eestis! Piim ca 1 euro, banaanikilo ca 1 euro, õllepudel ca 1 euro... Ka kütuse hind on euro kandis. Mismoodi kohalikud inimesed elatud saavad, sellest me esialgu aru ei saa. Kuid saavad - elatavad ilusasti surmani välja,  viimane pidi nii umbes 85-selt saabuma, kinnitab hiljem üks bussipinginaaber.

Madagaskar on leemurite ja kameeleonide maa. Meie esimene kohting kameeleoniga vabas looduses näeb välja selline:

Kuna tegemist ei ole veel hooajaga, siis on turist igaühele suur rõõm ja õnnistus. Nii õnnistab Janet meiega oma järgmist sõpra, kellel on nelivedumassin - seda on meil vaja, kui me tahame tsingidesse minna. Just see plaan meil ongi.

Punaste tsingideni on kahe tunni tee, kinnitab Janet.
Kuid enne tsingisid saame näha riisipõllu ettevalmistust külviks... Mehed ja seebud...



 Punaste tsingideni on tõepioolest kahe ja poole tunni tee (50 km).

 Punane saar? Roheline saar? Oleme peateelt kõrvale pööranud. Meie nelikveduril on ka nina peal peegel...

 Punased tsingid asuvad punases kanjonis. Jälgi Tõelise Daami tualetti!

Tsingy Rouge näol on tegemist tuhandete liivakivinõelakestega. Madagaskaril on tsingy'sid veel, kuid siin asuvad ainukesed liivakivi-tsingy'd. Mis tähendab ühtlasi, et vihmad-tuuled kannavad neid kogu aeg minema ja samas ilmuvad erosiooni käigus uued lagedale. See fotogeeniline paik avastati muide alles möödunud sajandi keskpaigas!

Tutvumine kohaliku arhitektuuriga. Selliselt on ehitatud ka ksuur osa elumaju. Antud juhul on tegemist tsemendihoidlaga. 

Järgneva päeva käigus õpime, et Madagaskaril pole mõtet teeepikkust kilomeetrites mõõta - 70 km läbimiseks kulutame 4 tundi. Tegemist on asfaltteega, riigi põhimaanteega - juhuks, kui te juhtusite midgi muud mõtlema...

Pärast kolmandat tundi ütleb Mare: "Mul on kogu aeg tunne, et kohe-kohe lõpeb see jama ära ja me hakkame sõitma." Ei hakka. Iga kümne meetri takka on tee peal sellised augud, et siin piisaks täiesti kahekäigulisest masinast - kõik ülejäänud käigud on puhas luksuskaup. Tõenäoliselt imestavad kohalikud juhid sisimas, et miks masinatel üldse on 5-6 käiku...

Kohtume järgmise kameeleoniga. Kui klippi hoolega vaadata, siis esimesel sekundil on kameeleon veel rohe-kollases kombinesoonis, järgmiseks hetkeks on rohelisest saanud punane.

Nelja tunni pärast oleme niisiis Ankarana Rahvuspargis. Siin peavad olema hallid tsingid.

Rahvuspark on nime saanud sealsete elanike, antankarana'de järgi.  Tõlkes tähendab see inimesi kaljudelt.

Siinsed tsingid on nugateravad lubjakivimoodustised, mis katavad hiiglasliku maa-ala. Sõna "tsingy" tuleb kohalikust keelest - mitsingytsingyna tähendab kikivarvastel käima. 

Rahvuspargi giid baobabi õit esitlemas.

 

Selline pisike baobab :)

 Väikeste tsingide vahel

 Kroonleemur või pruunleemur, pagan seda enam teab... Igatahes ei ole ta sportiv leemur, sest too on öise eluviisiga ja magas tumeda tuutüve najal oma päevast iluund. Igatahes on pildil emane ja isane leemur, täpsemalt ema ja poeg.

Nõelteravad...

 Viigipuu varjus. Jälgi Tõelise Daami värvivalikut!

 Tegelikult olid kõik meid hoiatanud, et "võib hakata sadama". Aga keegi polnud meile öelnud, et "hakkab kindlasti sadama."  No igatahes hakkas. Mõnusat sooja troopilist padupadupadukat - taevaluugid ei olnud mitte üksnes lahti, vaid suisa eest võetud...

Hiljem loeme netist, et see oli Mosambiigi tsükloni Idai tehtud vihm, mis meid tabas, mitte mõni niisama-nali...

Ja siis me pressisime ennast kohalike juurde õhtusöögile...

... vaat sellisesse majja... kahjuks hiilisid kõik kohalikud vaikselt minema...

 Et kõik söödu ikka kindlalt pidama jääks, tuleb teda pipraviinaga kinnitada. Ja tõelised daamid ja härrad ei jää hätta ka siis, kui portselani, kristalli ja muud lauahõbedat parasjagu käepärast pole...