Töö ja vaev Madagaskari moodi vol 2

Me reisime nüüd neli päeva niimoodi, et saaks küsimustele vastuseid ka. Ehk koos giid Radera ja tema sõbra Šizle ja Šizle autoga.
Autoks on tõeliselt mõnus ja ruumikas 4x4.
Ja me teeme igasuguseid peatusi. Näiteks selliseid maalilisi peatusi:

Näiteks saame vastuse küsimusele, miks püsside ja siilidega politseinikud tee pääl passivad. Selgub, et nad kontrollivad bussijuhtide pabereid ja seda,  et nood ülearu reisijaid peale ei võtaks. Radera naerab ise ka oma jutu peale.
Ei tea, millal hakkab pihta ülearu?

Radera on aru saanud, et meile meeldib hullult töötegemist vaadata. Tal on jumala õigus - vaadata meile meeldib!
Näiteks Ambatovaky külas (ehk Murduva Kalju külas; ambato - kalju) meeldib meile väga sepapoisse vaadata.

Sepikoja serval

Ühe valmiskoputatud labidakese eest saab linna turul 8000 ariaryt ehk ca 2 eurot.

Riisipõllu ettevalmistamist seebude abil me nägime. Nüüd näeme, kuidas riisiterad kõrre küljest kätte saadakse:

"Mis need olid?" küsime giidipoisilt.
"Köied," vastab poiss. "Sisalist."
Ja me näeme, kuidas sisalist köis saab.

Sisalist köied-nöörid on väga karedad, justkui oleks tegemist plastikkiuga. Meie viimase öömaja treppide käsipuud olid just sellestsamast asjast, väääga fastikud ja pinnused!!!

Taim nimega sisal näeb välja nagu agaav. Lehed on jummala nahksed!!! Lehtedest tehakse lisaks kiule ka katuseid.

Siiditegu pole ma ka varem oma silmaga pealt näinud. Nüüd Ambalavao külas näeme.
Sümpaatne malagassitar hakkab ilusas inglise keeles seletama:
"Siidi teeme me metsikutest kookonitest ja kasvanduse kookonitest. Metsikult elavad siidiussid tapia lehtedel, kasvanduses mooruspuul."

Ees metsikud, taga mittemetsikud kookonid.

Mittemetsikud lähevad pooleks tunniks kuuma vette, mittemetsikud kaheks minutiks külma vette. Siis laotakse 7-8 metsikut naela otsa ülestikku üksteisele otsa, keeratakse pallikeseks ja visatakse nädalakeseks kuivama. Mittemetsikud kuivatatakse ka.

Siis tehakse tuli alla ja nii metsikud kui mittemetsikud saavad kõik koos uuesti märjaks -  seeburasvast ja tuhast valmistatud leelisvees 3 ööpäeva keemise käigus... 

3 ööpäeva peale peale hakkavad kookonid kergelt karva ajama küll.

Ja siis on kokku keedetud selline ebameeldivalt haisev hunnik:

Sellest hunnikust hakkavad nüüd tüdrukud ilma igasuguste abivahenditeta siidi ketrama: 

Kausist vihti saab kiud niimoodi:

Värvimine käib, nagu ikka, ja loomulikult kohalike taimede abil. Ainult sinine on nn "keemilist" päritolu. 

Siis tulevad kangasteljed ja siis pood. Kõige olulisem müügiartikkel olla surilinad...

Järgmiseks läksime enda arusaamist mööda pipratootmisega tutvuma, tegelikult osutus pipar paberiks.

Kõigepealt tuleb puul nimeha aloha nahk maha võtta ehk puu ära koorida. 

Meie giid Radera ühe koorevihuga ...

Kuuritäis koorikuid

Siis pannakse koored keema. Keegi ei mäleta enm, kui kaua neid keedetakse, aga kindlapeale kaua - sest pärast keetmist peab saama koort puuhaamriga pudruks peksta. 

Puder laotatakse restidele, loputatakse veega üle, nõrutatakse vesi välja ja loputatakse uuesti...

... ja siis hakkab tööle kunstnik. Need on pärislillede kroonlehed, millega ta mustreid maalib:

Ja siis kuivama ja ongi paber tehtud.

Radera jalutab meid ka läbi turu.

Ravimtaimede lett. "Kuna ravimid on väga kallid, otsivad väga paljud haiguse korral abi ravimtaimedest," ütleb Radera. 

Õnneks oleme meie terved ja raha mõõdame sentimeetrites. Täna näiteks võtsime automaadist pool milli välja.
Aga selline töö ja rügamine - no see lihtsalt ajab jooma!
Ja kuna täiesti juhuslikult oleme veinipiirkonnas, kus tehakse halli veini, siis... 

Ho ela velona!