Ajupuhkus

Eile saime teada, et täna ja homme on vabad.
Ilmateatajad Eestis, Soomes  ja Norras on taas ühel meelel: Nordkappi pole mõtet minna.

No aga midagi peab ju inimene oma vaba ajaga peale hakkama, eksole. Ja kui tal on ajupuhkus, nagu Kaili on otsustanud meie siinviibimist pidulikult nimetada - väga tabav mu meelest, sellega annab kõik rumalused välja vabandada - siis tal võib tulla mõte minna suusapuhkusele. Meile igatahes selline mõte tuli. Et võtame ikka kohe suurelt ette ja lähme väljamaale puhkama.

Lõime autole hääled sisse.

Anna-Leena oli meile rääkinud toredast käsitööpoest. No muidugi pidime seal esimese peatuse tegema. 

Oli küll tore koht. Keegi oli käsitsi isegi karu valmis teinud.

Praegusel aastaajal on eriti hästi näha, mismoodi lumi väiksematele puudele mõjub. Juba tükk aega sulab igalt poolt kaardus vitsakesi välja - veel kuu aega tagasi oli metsaalune lihtsalt kergelt muhklik. Nagu metsaalused ikka - känd, mätas, põõsake... Et muhkude all sellised graatsiad peidus on - no kes võinuks arvata!

Lapimaa teeveered on täis ülalolevaid  silte. Meie plaan oli esialgu liikuda piirkonda, mis kannab nime Käsivarren erämaa - see  üleval vasakul olev piklik must sopistus.

Erämaa kohta annavad tõlkeinstrumendid vasteks kõnnumaa, kõrvemaa. Ehk siis ala, kus näiteks metsast enam eriti juttu teha ei saa. Selle eest on igasse suunda vaade vaba ja avar.

Sildid on vahepeal kakskeelseks muutunud. Teine keel ei ole kõrvalasuva rootsi, vaid saamide oma.  

Ühel hetkel on tee ääres turistiviit, mis teatab, et me sõidame mööda revontulentied.  Nii, nagu Saksamaal on käokellatee või Eestis sibulatee. Kaili roolis pöördub kõrgemate jõudude poole ja nõuab, et õhtul, kui me koju läheme, olgu olla - et kui juba kirjas on, siis olgu ka! Ei saa ju inimesi niimoodi igavesti ninapidi vedada, et meie tuleme siia pärapõrgusse revontulede järgi ja siis terve FB õilmitseb Eestimaa virmalistest. 

Teisel hetkel on tee ääres viit, mis teatab, et autoga Soomes riigis enam kõrgemale ei saa.

(Pilt on tehtud õhtul, tagasiteel, sellest niisugune värvivahe)

Pärast seda, kui me oma eelmisel vabal päeval ootamatult kõrgele sattusime, otsustame sedapuhku madalamat profiili hoida.
Järvejääst madalamat ja tasasemat suusarada on raske välja mõelda.

Niisiis paneme Kilpisjärvel suusad alla ja hakkame puhkama.
Näilise lihtsuse kompenseerivad ringi pikkus ning ilmastikuolud. "Elu taht elämist,"  arvab Kaili suuski alla pannes. "Kui iks inemisel ei ole aigu trenni tetä, no sõs tule ilma tuu maraton är tetä".

 Nii me minema hakkame. Ei tõusu, ei langust, selja taga saatjaks saamide püha mägi Saana. 1029 m kõrge Saana otsas tehtud vanasti ohvrituld pea- ja piksejumal Ukkole. 

Soomlaste kergemat sorti vandesõnaks on "perkele". Selle sõna päritolu viib keeleteadlaste arvates lätlaste-leedulaste piksejumala (Perkons, Perkūnas) juurde. 

Saana tunturil on kultuuriloos oma kindel koht. On muistendid kahest hiiglasest Saanast ja Mallast, need omakorda laulukski tehtud ("Haltin häät" - Halti pulm; Halti on ca 50 km kaugusel asuv Soome kõrgeim tipp), youtube-is on ka laul ”Kilpisjärven mahtava Saana” (mahtava = võimas) ning Heimatmelodie-tüüpi lugu Saana, viimasel on taustaks ilusad loodusvaated Saanast ja Saanalt.

Tee ääres kasvavad kased. Tee all kasvavad haugid. Meie treenitud pilk tabas järvelumelt vähemalt neli haugilõksu. Ehkki Kilpisjärv ei olevat mingi eriliselt kalarikas vesi: siin korraldatakse  juba aastaid mai alul pilkkimisvõistlust "Vain kaksi kalaa" (ainult 2 kala), ja vaatamata sellele, et osalejaid on tavaliselt tuhandetes, tuleb auhinnad enamasti loosi teel laiali jagada, sest keegi ei ole suutnud välja püüda kala, mis vastaks võistlusreeglites ettenähtud tingimustele.

 Ilm on täpselt sobiv, lumi on valge ja päike peaaegu paistab.

Lõpuks oleme kohal. Punktis, kus saavad kokku Rootsi, Norra ja Soome piirid. Rootsi keeles Treriksröset, norrakatele Treriksrøysa, soomlastele Kolmen valtakunnan rajapyykki, saamidele Golmma riikka urna. Üksiti on tegemist ka Rootsi kõige põhjapoolsema punkti ning Soome kõige läänepoolsema punktiga.
Kaili otsustab kõigepealt Rootsis puhata.

Fotograaf, nagu pildiltki aru saada võib, ei ole veel Rootsi jõudnud, on teine alles Soomes.
Pärast suusapuhkust Rootsis jätkab Kaili aktiivse puhkusega Norras.

Soome tagasi jõudnuna on Kaili sellest tohutust eri riikides puhkamisest juba natuke väsinud. Fotograaf ei ole veel Norrast kohale jõudnud.

Iseenesest olime esimese hooga parasjagu segadusse aetud. Tähis, milleni jõudsime, sarnanes piltidelt nähtule ja ei sarnanenud ka. Kollane küll, aga kuidagi krobeline ja väike tundus teine olevat. Ja miks pole kolmandast riigist sõnagi? Aga noh, siia see rada ju tõi... Kui olime piiritähise imetlemise lõpetanud, märkas Kaili teist umbes samasugust asja. Teise juurest paistis kolmas... Nagu lõpuks aru saime, oligi koha peal 4 erinevat piiritähist: Soome-Rootsi, Rootsi-Norra, Soome-Norra ja siis see kõige suurem, ühine punkt. Allolev pilt on tehtud Soome-Norra tähise juurest, taamal paistev kollane kühm on suur 3 riigi piiripunkt ja selle tagant jookseb ka piirisiht.

Mina teatavasti olen viimase paari kuuga harjunud kempsus käima. Kolme riigi piiril oli see võimalus uhkesti olemas.

Nii nagu Eestis on olemas erinevad RMK matkamajakesed, millest osades võib tasuta ööbida, on need olemas ka Inglismaal, Norras, Rootsis ja Soomes. Antud juhul siis kolme riigi piiripunktis.

Selles majakeses oli väga lahke pererahvas, pakkus janustele lumesulamisvett ja puha.

Ainuüksi Soome Lapimaal on selliseid igamehemajakesi (autiotupa) 458 tükki. Enamasti on neis ruumi 2-4 inimesele, kuid Urho Kekkose rahvuspargis on ka 16 hingele mõeldud majake, mida kutsutakse Luironjärve Hiltoniks.
Matkamajakeste kohta saab infot lehtedelt
http://www.laavu.org/autiotuvat/
http://www.luontoon.fi/tuvat/ 

Alustame tagasiteed. Ilm on endiselt täpselt sobiv, lumi on valge ja päike ikka veel peaaegu paistab.

Aga ükskord auto juurde jõudes on mul tõsiselt hea meel suusasaapad jalast saada. Küsimus polnud niivõrd teekonna pikkuses kui selles, et meie suusad ei sobinud hetkeilmas klassika sõitmiseks ning rada ei sobinud hetkeilmas uisu sõitmiseks (liiga pehme). Võttis võhmale küll.

Tagasiteel kohtume Karesuando baaris poromees Tonyga. Oleksime võinud kohtuda juba Kilpisjärvil, aga kumbki pool ei osanud teist sealt otsida. Igatahes sai Pille-Kaarli saadetis üle antud ja vastutasuks uus teadmine: kui virmalised endast juba õhtul märku annavad, siis on neid öö jooksul tõenäoliselt veel korduvalt näha. Ja poromees juba nägi...

Edasi sõidame kiirusega 3 minutit ja peatus. Kogu aeg midagi nagu on, aga ikka selline lahja värk.

Lõpuks, mõnikümmend kilomeetrit enne kodu, saab meie kannatlikkus pärjatud: senistest virelejatest saavad ühtäkki uhked ja ägedad roosarohelised vehklejad...
.

Küll on tore, et armas jumal on vabad päevad välja mõelnud!

Kaili kirjutab:

Hommikul kadus uni juba enne kella seitset. Kuidagi piinlik on nii vara tõusta ja kobisingi voodisse tagasi. Aga jumalal olid sellel päeval minuga teised plaanid ja nii lasigi ta Kaisal mulle helistada. Noh, et kas teil olid ka virmalised eile. No ei olnud, aga ega me pole veel lootust kaotanud.

Uni aga oli läinud. Ulvi ajas ka ennast voodist välja. Hommikuprogramm polnud seekord Urmase ja Katriniga vaid Kaisa-Oskari-Liinaga.
.

Oli kena laisk hommik. Ulvi tegi hommikusöögi ja asusime asju pakkima. Endale selga ja autosse. Sihtpunkt-eesmärk oli Ulvil juba õhtul valmis vaadatud. Kilpisjärve ja kolme riigi, soomenorrarootsi, kokkusaamispunkt.
.

Tee oli imeilus. Ave-Maria oli meile selle tee ääres lubanud kohvi ja saiakest kõigest 50 sendi eest ja ühtlasi ka igasugust käsitööd. Aga sellest, et seal ka karu kallistada saab, ei poetanud ta sõnakestki. Igatahes sai see karu kallistatud ja ka ülejäänud kohustuslik programm selles punktis täidetud.
.

Enne Karesuandot läks tee juba nõks mägisemaks ja silm puhkas kogu selle ilu peal, mis kusagil kaugel-kaugel sines lõppes. Soomlane oli rahva harimiseks tee äärde ka teate jätnud, et see olla revontulentie. Andsime siis kohe ka tellimuse sisse - tagasisõidu ajaks olgu virmalised olla.

Pärast Karesuandot oli soomlaste muidu nii sile tee pisut konarlik või õigupoolest jätkatud. Iga natukese aja pärast käis jõnks ja kogu lülisammas sai korralikult läbi töödeldud. Arutasime omaette, et milleks küll selline kunst, kui nägime tee ääres viita kohalikule surnuaiale. Ehk on selline tee veel viimane ponnistus lahkunut elule äratada?...
.

Tee läks järjest kaunimaks. Kui jaanuari alguses põhja sõites kummitasid peas luuleread "Lumine vaikus on Eestimaa üle", siis nüüd hoopis "Mööda lõpmata teed lähevad reed..."
.

Kohale me jõudsimegi. Otsisime lubatud Visitor Centerit igalt poolt, aga päris kokku me temaga ei saanudki. Ainus, mis lubas, et ta mingil ajal ikka ellu ärkab, oli eelmisest suvest seinale rippuma jäänud kuivanud suvelilledega ampel. Õnneks olid pisut eemale oma jalgadele seisma jäetud infotahvlid, kust me endale vajaliku info hankisime ja õnnelikult meile netis lubatud suusaraja leidsime. Enne suurt matka kinnitasime ka korralikult keha. Sest ega eesootav 20 kilomeetrit, mille läbimiseks me arvutasime tubli 4 tundi, ei kannatanud ometi hommikuse söögi pealt läbimist.
.

 Suusad seljas, astusime järve poole. Vastu tuli üks vanem daam, kes meile mingis tundmatus soome keeles küsimusi esitama hakkas. Meie arusaamatud näod panid teda oma oskustes kahtlema ja nii ta igaks juhuks küsis, et kas me ikka finskat räägime. No vähe. Selle sisuka vestluse lõpuks saime teada, et mingis stiilis suusatamiseks pole loodud päev just kõige soodsam. Meil jäi üle vaid kindlaks teha, mis stiilist tädi rääkis. Proovimiseks oli ju meil tervelt 20 km, nagu juba öeldud, ja suusastiile on meile teadaolevalt ju ainult kaks.

Järverajale minekuks  olid meil Ulviga erinevad arvamused. Ulvi oli meie eelmisest mäesuusatamisest nii elevil, et ei märganudki pisut eemal olevat lauget, asfaldiga kaetud teed järveni. Nii ta teataski jälle ühe järsaku äärel, et siin on paras suusad alla panna. Minul  oli jälle niipalju tarkust vahepeal kogunenud, et ei hakanud talle vastu ka vaidlema. Esimesel kahekümnemeetrisel laskumisel panin kaks korda külje maha - nii parema kui ka vasaku. Ulvi pani ainult parema.
.

Ees laius kaunis järv, mis oli risti-rästi täis mootorkelguradasid. Suusaraja tuvastasime lumme torgatud peenikeste siniste keppide järgi. Meie suusad, mis tõenäoliselt pole juba aastaid mingisugust määret oma taldade all tunda saanud, otsustasid meiega ainult uisustiilis sõita.
.

Taevas sirav päike oli ilma kolme soojakraadi peale kütnud ja niigi kehvapoolse suusaraja pehmeks sulatanud. Sellised pisiasjad aga ei heiduta õitsval kommunismiajal sündinud ja kasvanud tublisid inimesi. Pärast esimest kahtesadat meetrit võtsime mütsid peast ja sallid kaelast. Veel kakssada meetrit ja võtsin ka jope seljast. Ulvi veel usutles, et võtad ikka päris seljast või. Aga  ma panin ta ju kohe selga tagasi. Koos seljakotiga.
.

Päikeseline päev, järvekaldad ümbritsetud imeilusate mägedega, mäejalamil jändrikud karjala kased, keset järve väike saar, järvel haugilõksud (neid me kontrollima ei läinud, need olid meie vilunud silmade jaoks ilmselgelt kalatud) - järjekordne puhkus hingele. Ühe kauni kase alla oli keegi endale kodu ehitanud. Juba kaugelt paistis selline miniatuurne iglu, kes või kas keegi seal elas ka, seda me tuvastada ei osanud. Küll aga oskasime hinnata ehitaja osavust ja ilumeelt.
.

Tee  puhkusele välismaal  muutus järjest pehmemaks. 

Eemal kihutasid mootorsaanid kõrgele mägedesse. Järjekordsel looduseimetlemispausil vaatasime  kaarti. Pilt oli lootustandev. Eesmärgini oli jäänud ca 3 km.
.

Nüüd algas väike tõus. Õhutemperatuuri langemine koos päikesega olid mulle tublisti abiks. Sain vahelduseks ka klassikalist suusastiili kasutada, aga Ulvi, vaeseke, kes jumaldab klassikat, ei saanud oma suuskadega selles osas sugugi kokkuleppele. Nii ta muudkui rühkis, higipull otsa ees, uisutada. Vahepeal oli mind janu kimbutama hakanud, kui aga aju puhkusel on, pole lootustki, et kõik vajalikud asjad ka autost kotti ja kaasa jõuaks. Olin sunnitud lund sööma. Kas Ulvil janu polnudki või ei sobinud selline looduslik roog tema hästi väljaarenenud maitsmismeelele, aga tema lund suhu ei  võtt.
.

Möödunud olid kaks ihule karastavat ja hingele kosutavat imelist tundi ning kohal me olimegi. Keegi kena inimene oli meile sinna ehitanud kauni matkaonni. Kutsusin  ennast lahkesti tuppa ja kostitasin end pliidile jäetud lumesulaveega. Võtsin kopsiku ääretasa jumalikku kraami täis ja kostitasin sellega ka õuele jäänud külalisi (loe: Ulvit). Külalised jäid pakutuga rahule.
.

Nüüd seadsime oma suusaninad Rootsi poole. Algas puhkus Rootsis. Piisavalt puhanud ja nii Soomes kui  Rootsis end tulevastele sugupõlvedele jäädvustanud, lãksime Norra. Tubli minuti pärast olime kohal. Ja kordasime samu tegevusi mis Rootsiski.
.

Aeg aga nõuab oma ja ega me pikalt seda suusapuhkust Norras nautida ei saanudki. Üritasime tuvastada suusaraja teist otsa, mis kaardil lubas meid natukeseks ka mägedesse viia, aga seda rada nad polnud siiski meile kusagile maha jätnud. Lahkusime tuldud teed pidi. Nüüd olid ilmaolud ka Ulvile ja tema suuskadele soodsamaks muutunud. Ulvi hakkas, õnnis naeratus näol, klassikat astuma.
.

Tagasitee oli kaunis oma õhtuses päikese loojumise valguses. Kes aga oli see tarkpea olnud, kes suusaraja kõiki järvesoppe läbivaks oli teinud? Seda küsimust ei esitanud valjuhäälselt meist kumbki.
.

Poolmaratoni alustamises oli möödunud täpselt neli ja pool tundi, kui me suusad jalast võtsime ja auto poole astuma hakkasime. Vahepeal oli keegi teele parkimisplatsi juurde üles seadnud märgi, mis lubas maksimaalset liikumiskiirust 20. Ütli õkva kõva, selge helüga, et uskõ minnu, kiirempide mi põrra ei jõvvaski.
.

Tagasitee videvikus, taustaks joigumas Mari Boine. Uus muinasjutt oli alanud.
Revontulentiel olid kohal ka virmalised. Täpselt nii, nagu tellitud. Järgmised viiskümmend kilomeetrit sõitsime kella järgi. Ikka kolm minutit sõitu ja autost välja vaatama, kas virmalised on ennast juba suureks ja uhkeks kasvatanud. No oli nii ja naasuguseid vaatepilte.  Üksiti arvasime, et me võiks voodite tegemise maailmameistrivõistluste kõrval ka autost sisse-väljakäimise võistlusi korraldama hakata. Kell oli aga juba täitsa öö ja olin lubanud Ulvile, et hiljemalt 00.50 on ta kenasti kodus ja nii otsustasimegi pärast Muoniot, et oleme piisavalt virmalisi näinud.

Maanteed olid kuivad ja liikluseks ohutud. Kiirustest me ei kirjuta ja Mari muudkui soigus ja uni tuli tassa-tassa.... Palusin Ulvit,et ta minuga unepeletamise eesmärgil räägiks. Tema aga arvas, et ma võiks ise miskit rääkida (no aga ma ei ole ju mingi lobiseja)... Vaatasin talle etteheitva näoga otsa, vajutasin piduri vastu  auto põrandat ja kirusin, et kõike peab siin ikka ise tegema. Ulvi poolt aknast paistsid imeilusad virmalised. Selle autost väljasaamise meeskondlikud võistlused oleks raudselt meie võitnud. Avanev vaatepilt oli eriliselt kaunis ja kauamängiv. 

Kell 00.50 olime kodus nagu lubatud.