Eile saime teada, et meil on täna vaba päev.
Kaili kihutas suures rõõmus kohe suusatama - meil on nimelt maja taga valgustatud rajad. Mina otsustasin jõudu puhkepäevaks hoida.
Kaili tuli tagasi ja teatas, et nüüd on maja katusel revontulet elik virmalised. Olidki! Revontulede abil olid katusele kuused kasvanud ja tegelikult nägi see väga vahva välja, aga kohutav hirm oli, et äkki mujalt on veel parem vaade. Panime autole hääled sisse. Natukese aja pärast oligi parem vaade. Suur roheline kaar üle terve taeva. Aga ikka oli hirm, et äkki mujalt on veel parem vaade. Sõitsime Levi tundru ehk mäe tippu ehk huippule. Selleks ajaks olid virmalised enam-vähem otsa ka saanud.
* * *
Ega me hommikul sellest vabast päevast veel suurt rõõmu tunda ei osanud, sest õhtune ilmaprognoos oli puhta pilves. Hommikul lubas nett küll juba pisi-pisikest päikesetripsu kolme pilve tagant, aga aknast välja vaadates tundus seegi lubadus ülearu optimistlik olevat. Otsustasime siiski teaduse ja tehnika revolutsiooni usaldada ning minna väljasõidule Pallastunduri piirkonda. Igaks juhuks pakkisime pagasniku suuski täis.
Algus eriti paljutõotav ei olnud. Võis küll aimata, et tõenäoliselt on meile kunagi soovitatud marsruut üsna kena, aga see sompus ilm... Ja siis pidin mina äkitsi kiiresti vetsu saama, nii et Kaili vajutas gaasi põhja ja kihutas Pallas-Yllästunturi looduskeskuse treppi nagu auraja, lumepilv kannul.
Lumepilve hajudes leidsime, et suuskade kaasavõtmine oli tõesti hea mõte, sest maja tagant paistis suusalift ja kohe tekkis ka äratundmine - just siin me tahame suusatada.
Hissilippe ehk tõstukipileteid ostes küsisime ettevaatlikult, et "we are very-very beginners" ja et mida nad meile soovitavad. (Oma eelnevaid mäesuusakogemusi oleme kirjeldanud veebruarikuises postituses "Maniküür suusamäel")
No nad siis soovitasid. Meie kuulasime, vaatasime kaardi kohal viiplevat selgitaja sõrme ja olime kõigega nõus. Hissilipput pidime panema vasaku varruka taskusse. Panimegi. Veel panime me endale suusasaapad jalga ja juba tunduski, et tänaseks päevaks on piisavalt palju sporti tehtud. Suusad ja saapad aga ei klappinud ka seekord hästi ja nii olimegi sunnitud neis saabastes tubli viiskümmend meetrit kõndima, et suuski saabastega klappima saada. Oli tõesti väga sportlik päev.
Kuna olime nii palju vaeva näinud, läksime ikka mäele ka.
Lift sõitis üsna aeglaselt ja esimene mahaminekukoht tundus liiga lahja meiesugustele kogemustega ässadele. Pealegi sõitis meie ees ülespoole üks suht väike poiss isaga.
Poiss ja isa ei keeranud maha ka teisel võimalusel.
Kolmandale mahakeeramisvõimalusele lähenedes oli minul juba kergelt kõhe. Poiss ja isa keerasid maha. Kaili, kes vaatas paremale ja nägi seetõttu hoopis laugemaid nõlvu kui mina vasakul, arvas uhkelt, et meie võime edasi sõita. Mina olin jahmunud nii Kaili enesekindlusest kui mõttest, et kuidagi peab siit alla saama...
Nii me tippu jõudsimegi.
Nüüd pööras ka Kaili pilgu sinnapoole, kust me pidime hakkama "lasketelema".
"Ups," ütles ta. "Ups-ups-ups!" Võib-olla ütles ta veel midagi, aga peale pükside-trakside plagina tuules polnud rohkemat kuulda. Ja ega ma ei usu ka, et tal sel hetkel enamaks sõnavara oleks olnud. Oma hirmunud silmad peitis ta ruttu prillide taha.
Kaili kirjutab: Viimane osa tipuni oli ikka kõhedust tekitav, aga maha ronida oli hilja ja kusagil aimdus teadmine, et mäe otsa pole veel keegi jäänud. Lisaks neile kahele tugevale argumendile olin ma öösel igasuguseid unenägusid näinud, mis kõik viitasid meid tabavale suurele õnnele ja rikkusele - seega pidi see jant hästi lõppema.
Hull oli ainult algus, kui esimesel järsul laskumisel Ulvi kukkus ja suusa kaotas, edasi läks järjest mõnusamaks, suusad püsisid kogu aeg jalas.
Alla jõudes tundsime ennast nagu kaks kangelast ja olime üdini elus.
Aga kaardi peal oli ju teine suusalift ka! Ja mäe samakõrgusjooni arvestades tundus see hoopis laugema nõlva peal olevat.
Kustkaudu teise lifti peale saab, küsisime ühelt suusklejalt. "Tipust," vastas see lahkesti.
Kaili kirjutab: Sõitsime uuesti üles. Poole tee peal üritasin Ulvile selgitada, et kaardil oli POOLE mäe pealt rada teise lifti juurde ja mina enam sinna tippu minna ei k a v a t s e. Ulvi raius vastu nagu rauda, et lifti viitas a i n u l t tipust ja sinna me peame minema.
Tipus oli tõepoolest silt "Hissi II", ainult et... lift ei paistnud ja tuul, mis enne oli meie poolt olnud (st mäest allasõiduks vastutuul), tõukas nüüd rõõmuga meid järsaku poole... ja mingit lifti ei paista... ja kuradi järsk ikka... aga kaua sa seda treppi allapoole astud... lasime suuskadel libiseda ja olime õnnelikud, et meil pole mingit kiirusemõõtjat peal.
Kui lift lõpuks paistma hakkas, hellitasin ikka veel lootust, et selle juurest viib alla mingi mõnus lauge rada - kodu poole. Kost!!! Kojuminekuks pidime tõusma veeeel kõrgemale. Õnneks oli see lift kiirem kui eelmine ja me ei adunud korraga, mis meid ees ootab. Teel üles jõudsin veel mõelda, et üks meist on tulnud otse hullumajast ja teine aianduskoolist - see teeb isegi kahe peale ühe suhteliselt kesise aru kokku...
Kõrgel-kõrgel üleval ilutseski silt, mis teatas, et meie autoni on 2400 meetrit. Kena teadmine, et saab nii pika liu lasta... Õnneks polnud seal kirjas kõrgust ja mäe kaldeprotsenti. Ise me seda ka arvutama ei hakanud. Hakkasime hoopis otsast seda mäge harutama. Algus oli jälle kõhedavõitu, aga pärast esimest viiendikku algas puhas rõõm...
Suurem osa sellest 2400 meetrist oli tõesti turvaliselt lauge ja isegi liiklusmärkidega tähistatud...
"Pallas-Yllästunduri National Park" on tahvlile kirjutatud.
Pühendame oma tänase suure seikluse 1) kuupäevale (möödus 2 kuud meie tööleasumisest); 2) Kerdi sünnipäevale; 3) Kaili 24. sünnitamiseaastapäevale.
Kõikidele ebausklikele: 13 ja reede on õnnepäev!
Hullut mutit! Ei tiia, miks mulle tulid pähe Paul-Eeriku luuleread: "Siin oled kasvanud. Tasasel maal..."
ReplyDelete