Avanto, popolo!

Avanti, o popolo! Avanto ootab!

Aga muidu oli meil kahel siin täiesti töövaba naistepäev. Pre-party hakkas, nagu tähelepanelikumad lugejad ehk on  märganud, Luostol porodega pihta. 

Järgnes pidulik õhtusöök Marika pool. Pidulikuks tegid asja ülimaitsev haug, annoona ja granadill. Need kaks frukti ostis Marika puhtalt põnevuse pärast. Oli põnev küll. Ja maitsev ka. Internetist õppisime selgeks, mis need on, milliseid osi ja kuidas süüa. Kuidas inimesed vanasti küll ilma guuglita elatud said!!!

Siis tuli Pentti külmutuskapist jäätistega ja teatas, et naistepäev hakkab pihta. Selle peale läksime kõik kiiresti magama, et päris-päevaks kenad, puhanud ja virged olla.

Öösel oli väiksemat sorti maavärin, aga sellega oleme me siin juba harjunud. Meil "omas kodus" ka väriseb. Selle nimi pidi olema "hange tegemine" - ja tõesti, hangesid nad siin teha oskavad! Tegelikult küll tähendab "hange tegemine" mitte neid aknataguseid katuselt allakukkunud hangesid, vaid see on "aastaaeg", mil lumi kannab - ehk et päeval sulatab, öösel külmetab ja siis lõpuks saavat paksu lume peal kasvõi traktoriga sõita.

Päris-päeval säras päris-päike. Kuna me olime Pentti haugi ära söönud, pidime minema vaatama, kas veel kuskil mõni haug vedeleb. Pentti arvas, et nii umbes kolme kilomeetri kaugusel võiks mõni olla ja sidus saani kelgu külge.

Naistepäeva puhul lubati mind kui kõige auväärsemas eas naisterahvast saanirooli. Pentti istus mulle selja taha ja hakkas koputama -  kord ühe, kord teise õla peale. Oletasin, et see on suunamärguanne. Ilmselt oletasin õigesti, sest iga pöörde järel püsis Pentti jälle tükk aega vagusi.
Ühe lagedama platsi peal pidasime kinni. Kahtlustasin, et tegemist on järvega ja tõepoolest - Pentti jättis endast maha täiesti märjad jäljed, kui ta suvalise koha peale lund kraapima siirdus. Mille järgi ta aru sai, et just selle koha peal on salaoksake - ei mina ümmärä.

Igatahes oli seal oksake ja oksakese küljes nöör ja nööri küljes lõks ja lõksus - haug! Havilõksuga polnud meil kahel oma senises elus veel juhust kohtuda olnud. 

Proovisime pisut ka pilkkida - lõppeks oleme me nüüd ju täitsa kogenud kalurid, ikkagi juba teist korda kalajääl - aga ilm oli liiga ilus, varbad liiga märjad ja pealegi arvas Pentti, et sellisel kellaajal ei liigu ükski kala. Kaili pakkus küll, et rootsi aeg on natuke vähem, aga kalad ei hakanud isegi selle peale ennast  liigutama.

Niisiis kelgutasime mäe otsa ja tegime vorstilõkke üles.

Kui kõik oli ära söödud, mis pererahval vähegi pakkuda oli, leidsid Puhh ja Notsu, et on paras aeg hüvasti jätta. Ja kuna pererahvas pidi järgmisel päeval Mauritiusele lendama, said Puhh ja Notsu lisaks suusavarustusele ka haugi endale...

Koduteel põikasime korraks Levi mäe otsa, et vaadata, missugused need  vaated nüüd, pärast pikka nulliperioodi, välja näevad. Paistab, et tykkylumi aeg on läbi saamas. Kahju!

Siis sõnum Annelilt Äkäslomposelt: te pole ikka veel avantosse jõudnud,  homme oleks jälle võimalus!

Õnneks lõppes tänane tööpäev normaalajal. Pakkisime kotid.

Lisaks kolmele eestlasele oli avantosse tulnud ka neli soomlast. "I am a little bit afraid", tunnistasin teiste muretut olekut vaadates. "Siis on kõik korras," kinnitas soomlasest loodusmatkade juht. "Tee seda lihtsalt hästi rahulikult!" 

Kaili kõndis puusi õõtsutades välja nagu Carmen Kass catwalkil. Rahulikult! Muidugi, mis viga õõtsutada, kui aastatepikkune trenn Maia tare tagant taustaks!

Sa sinine sitikas, kui mõnus! Ja hirmsat pole selles tõepoolest kohe mitte-mitte-mittekuimidagi, kui sul on nii turvatud teekond!

Kolm korda käisin jääaugus. Oleks rohkemgi käinud, aga varsti pidi meeste saunaaeg hakkama...

Avanto, popolo, on väga mõnus!!! Aitäh, Anneli, selle kogemuse eest!