Jääaugu- elik avantosaunas jäi jutt, et meie uus kodu ikka vaja sisse pühitseda. Et Anneli võtab Yllase piirkonna siivsad tüdrukud sappa ja tulevad aitavad meil selle soolaleivamure lahendada.
Ühise aja kokkuleppimine on siin ja selle töö juures suhteliselt keeruline teema - kuna tänapäeval tehakse piisavalt palju bronne läbi interneti ka viimasel minutil, siis ei tea õhtul keegi täpselt, kui palju järgmisel päeval koristamist on. (Seetõttu ei tea ka meie sageli, millal meile vabu päevi antakse. Päris mitu korda on need tulnud "homme").
Püüdsime sellegipoolest midagi kokku leppida.
Kui Anneli helistas ja ütles, et tal kurvad uudised, et kõik teised peale tema on pikast päevast, keeled ripakil, ristseliti maas ja lõõtsutavad, olime üksjagu õnnetud. Et nüüd on siis nädal aega salati-rullbiskviidi dieeti. Ja kui palju vaeva me nende kookidega olime näinud! Kaili saatis mind iga natukese aja takka naabrite juurde - kord oli tal kaussi, kord visplit, kord koogivormi vaja... Ja mina pidin ju iga kord need sõnad kuskilt välja otsima, pähe õppima, neid nii kaua meeles pidama, kuni ma õige ukse taha jõuan ja kõik viisakusvormelid vahetatud saavad - et siis taas oma olematu soomekeelne sõnavara elegantseks lauseks vormida: "Minä luulen, et teillä on kakkuvuokaan myös. Saisinko tämäkin lainata?"
Loomulikult sain ma oma koogivormi kätte. Astun mina, rind uhkusest kummis, üle koduläve - Kaili toimetab köögis, ei vaata minu poolegi ja ütleb: "Tead, mul tuli vahepeal parem mõte. Ma teen hoopis rullbiskviiti!"
Nüüd on mul teiste eriti vajalike soomekeelsete sõnade nagu nt paistinlasta (pannilabidas) kõrval olemas ka kakkuvuokaan. Ilmselt läheb mul seda veel teistki korda elus vaja.
Aga Anneli ei ole asjata päälikko. Tema sai meie murest kohe aru ja hakkas seda otsast lahendama.
Tunni aja pärast istus laua ääres kolm koristajat ja kaks kokka.
Veel enne, kui kallid külalised uksest sisse said, olid nad põhjalikult informeeritud sellest, mida hyvä ruoka neile pakutakse - sest naabrid, kelle käest oli vispleid ja muid vigureid laenatud, olid ju vastutasuks ka tükikese kääretorttu ja salaatti saanud...
Jutt voolas täpselt nii, nagu ise tahtis. Nagu ta ikka võtab vabalt voolata, kui kenad inimesed koos.
* * *
Mõni aeg tagasi jalutanud Äkäslompose kandis ringi põhjapõder nimega Pettari, eriti kohanemis-ja õppimisvõimeline poro. (Poro Pettari Punakuono on ingliskeelses maailmas tuntud kui Rudolf, the Red-Nosed Reindeer - aga Äkäslompose Pettari olnud tavaline poro, ilma punase koonuta). Äkäslomposel polevat inimest, kellel poleks kodus Pettariga pilti.
Pettari teadnud alati, kus ja millal tuleb olla. Poest väljujate hulgast valinud Pettari alati välja kõige suuremate kottidega turistid, läinud juurde ja pistnud nina kotti - no ikka leidus kotis midagi ka toredale põhjapõdrale ja kui toredad pildid sellest veel said! Pettari teadnud täpselt, mis kell millises majakeses ärgatakse ja missugune on köögiuks. Söögikohad-restoranid leidnud Pettari korduvalt oma köögist või koguni laoruumidest, aga ka tavaperedesse ei pidanud Pettari paljuks sisse astuda. Ja tõesti, miks mitte astuda, kui sulle iga ukse taga leiba pakutakse!
Pettari jagas väga hästi ära, kes on kes ja kust saab. Ja kui enam ei saanud - sest ühel hetkel sai kohalikul rahval sellest villand, et Pettari nende kodudes suvalt ringi jalutab ning leiva asemele tulid peks ja sõim - leidis Pettari, et teda on alatult petetud ning põrutas igale ettejäävale petturile, kes teda ruumist välja püüdis ajada, esikapjadega rindu. ("No siis on sellekandi rahval südametšakrad kenasti lahti löödud," võttis Kaili loo kokku.)
* * *Matsutake!
Männiheinik e. tricholoma matsutake on jaapanlaste “trühvel”, mille hind Jaapanis augustis 2013 ulatus 1000 euroni kilost, väidab soomekeelne netileht "Maitsed"). Männiheinikut suudab Jaapan toota ainult 1000 tonni aastas ja seega imporditakse enamik sellest mujalt, s.h. Soomest.
Kumb oli enne, kas koristamine või korilus?
* * *
Aitäh tulnutele toreda õhtu eest!
Oi Ulvi, see oli nüüd küll palsam hingele! Saatsin just hetk tagasi veel ühe kirja vene perele, kes on suured pokude ja naksitrallide fännid ja hakkavad nüüd meile külla tulema. Aga kohe, kui ma vastuse ära saadan, on neil mõned uued küsimused varuks. Ega nemad ju ei tea, kuidas ma siin mässan google translate ja oma keelemälu soppides urgitsemisega. Ja et kui mõned tähed ikkagi puudu jäävad, siis ma ei hakka selleks teist tähestikku sisse lülitama, vaid kopeerin nad ilusti juba olemasolevate sõnade seest. Rätsepatöö! Ja siiani ei ole nad ühtegi asja mitu korda küsinud.
ReplyDelete