Eilset päikesevarjutust imetlesime tööajast ja läbi musta prügikotikile. Igaüks vastavalt oma võimalustele, eksole. Inimene peab kohanemisvõimeline olema.
Kuusirp kummuli, kummitas kõrvade vahel ammuloetud raamatu pealkiri. Kaili imetles selilikukkunud päikeseserva ilma kilekotist vahemeheta ja pärast ütles, et mina olen lilla. Siis parandas, et ei, ikka roheline. Mul tuli juba hirm peale, et nüüd jääbki pimedaks selgeltnägijaks. Õnneks mõne aja pärast olukord taastus.
Pärast tööd otsustasime jälle suusasportlikud olla. Kui sa juba suusakeskuses elad, tuleb sellest ju viimast võtta.
Suusad ei sobinud ikka veel ilmaga. Kaili ütles, et tema sõidab mäest alla ainult toore jõuga. Minul polnud toorest kuskilt võtta, aga mul libises nõks paremini. Seega püsisime enam-vähem ühes tempos ja unistasime ilmastikuoludele vastavalt määritud suuskadest.
Ühel varasemal suusasportlikul õhtul eksis Kaili raja peal ära. Iseenesest pole see mingi ime, sest erinevaid ringe lõikub iga natukese aja tagant. Nüüd, päevavalges suusatades, tahtis ta hirmsasti näha, kuskohas ta tookord puusse pani.
Jõudsime kohta, kus Kailit tabas äratundmisrõõm.
Raja ääres oli nii umbes kaheksa viita, mis kõik näitasid paremale. Pluss eraldi kakskeelne viit, mille nooleke ja tekst teavitasid inglise ja soome keeles õigest sõidusuunast. Paremale. Kaili oli sealt vasakule keeranud. Vaatasin oma õdeja mõtlesin hämmeldunult sõnale "ajupuhkus".
"Kuidas sa seda tegid?" küsisin. Kaili jaoks oli kõik väga loogiline:
"Kui me oleme kogu aeg väikest ringi sõitnud - mina ühe korra rohkem kui sina! - siis raja peal on kogu aeg olnud üks silt, "Iso Poro", kuhu me ei ole tohtinud pöörata. (Ma ei saa jätta mainimata, et sellel eksimise-päeval me sõitsimegi Iso Poro ringi ja me olime sellega juba enam-vähem lõpukorral). Noh ja siis ma sõitsin ja mul oli selline tunne, et ma olengi juba selle väikese ringi peal. Ja siis tulid sildid, kõik näitasid ühte suunda, üks eraldi silt oli "Iso poro", aga ma ei vaadanud, kuhu ta näitab, ole kuss ja ära sega, ma teadsin ainult, et ma ei tohi Iso Poro peale minna... ja siis oli seal silt "Levi 3"... ja ma veel mõtlesin, et huvitav, kustkaudu ta sinna Levile läheb... ja kindlasti ei olnud seal silti "Sirkkakoulu" (selline viit on rajal ainult ühe koha peal ja see on meie kojukeeramiskoht), seega oli kõige loogilisem keerata vasakule. Ja ära unusta, et tol õhtul libisesid suusad hästi ja mul oli väga suur kiirus."
Praegu püüab Kaili mulle endiselt selgitada, kuidas ta nägi kõiki silte, fikseeris kõik, kuid ei juurelnud... No ausalt, ma fikseerin hetkel, et inimesed on erinevad, aga mul on ikka veel raskusi selle loogika mõistmisega. Kuidas on võimalik punktist, kust kümme viita näitab paremale ja mitte ühtegi vasakule, pöörata vasakule. Ilmselt olen ma pimedusega löödud, sest Kaili seda ometigi ei ole. Tema jõudis sellelt selgeltnägijate tuleproovilt võitjana koju.
No igatahes me suusatasime eile ja üldse ei olnud hea suusatada, ehkki päike paistis ja ilm oli ilus ja me ei eksinud ega miskit. Ja muudkui unistasime määritud suuskadest. Ükskord jõudsime koju ka ja hakkasime ennast kotserdile sättima. Sest me pargime juba 13. jaanuarist saati Marian Kappeli parklas (sildi all, kuhu on joonistatud üks nokk, mis autot tõstab ja juures on tekst, et Marian Kappeli külastajatele), ja mõtlesime, et käime siis tänutäheks korra selles kirikus ikka ära.
Marian Kappeli (ehitatud 1998) altari kujundus? maal? maalid? meeldis mulle hirmsasti.
Altariplaadid, mis koguteosena kannavad nime "Rist", on maalinud nüüdseks Helsingisse kolinud Peterburi kunstnik Andrei Gennadiev. Maalitud on puuplaatidele ja nii, nagu tehakse ikoone. Kasutatud on vanu kristlikke sümboleid.
Keskmine tahvlitest kujutab Kristuse monogrammi.
Vasakul on neitsi Maarja lill/roos.
All õnnistuse karikas, püha õhtusöömaaega sümboliseeriv plaat.
Üleval Püha Vaimu sümbol tuvi.
Paremal on kala, kreeka keeles IKHTYS (Iesous Khristos Theou Hyios Soter), Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Lunastaja/Pääastja)
.
.
Reklaami järgi pidi meile laulma Hannele Juutinen ja kitarri mängima Antti Katajisto. Kontserdi pealkirjaks oli "On valo matkalla" (On valgus teel) ja väidetavalt pidi lauldama kohalolekust, loobumisest ja armastusest.
Nii oligi. Hannele laulis ja Antti saatis. Esimesed paar laulu tõstsid seljakarvad ilusasti turri. Hannelel oli tõesti ilus hääl, vaatamata sellele, et muusikaline valik lõppkokkuvõtteks päris meie maitse polnud.
Üks nüanss veel: ca 30-aastane Hannele on Soome esimene pime naispastor.
Koduukse ees ähvardas Ave Maria meid virmalistega. Panime taas autole hääled sisse. Immeljärvi (saami keeles Jumalajärv - milline jumalik õhtu!!) ääres tänasime Marikat teki eest, millega oli hea kogu armatuurlaua diskopult kinni katta. Ootasime ja ootasime. Miskit ju ikka juhtus ka, aga mitte meie kõrgete nõudmistega kooskõlas olevat. Tundsime rõõmu sellest, kuidas meil on autos teki all hea ja soe, umbes nagu iglumajutus... Kui Kaili juba vaikset norinat hakkas laskma, ütlesin suuremeelselt, et olgu, lähme siis tänaseks koju. Et homme ka öö.
Kailil on kõrgemate jõududega ikka uskumatult head suhted! Virmaliste teel võlus ta virmalised välja. Eilse suusatamise peale anti meile täna töö juurest suusamääret. Ja eile kurtis Kaili valjuhäälseltka seda, et munad hakkavad otsa saama. Täna, palun väga, kaks keedumuna! (?Ka pime kana leiab muna?)
.
Küsige, ja teile antakse!
No comments:
Post a Comment