Thursday, April 2, 2015

Maailma lõpust. Tänuga.

Kui teekond maailma lõppu oli märg ja hall - kuid omamoodi ilus! - siis maailma lõpp ise oli imeline. Vaatamata sellele, et oli esimene aprill.

Allanilt saime teada, et ega meil hommikul väga kiire olegi, sest Nordkappi saab ainult kell 11 ja kell 12. Ja sealt tagasi ainult kell 13 ja 13.45. Misasja? Selgus, et turvalisuse mõttes sõidetakse viimased paarteist kilomeetrit kolonnis, sahkaja ees, siis bussid, siis autod ja kõige lõpus jälle selline tugevam turvamasin. Sest maailma lõpus pidi alatasa tohutu tuul olema ja see võib esiteks ootamatuid lumevalle teele tekitadada ja teiseks autosid lihtsalt teelt minema puhuda. Et odavam on need hullukesed kõik paar korda päevas ära turvata kui iga natukese aja tagant kedagi päästa.
Meie šansid hindas Allan heaks: nii voolujoonelisest masinast pühib tuul märkamatult üle.
Allan ise kiirustas tööle - tema pidi Hurtigrutenile vastu minema. Hurtigruten (norra k kiirliin), norrakate au ja uhkus, peatub siin aastaringselt iga päev ning väljutab järjekordse portsu nordkapinäljaseid. Mõnikord kohe 9 bussitäit, ütleb Allan.
Hurtigruten on turismiettevõte, mis välja kasvanud vanast postilaevaliinist (al 1893). Tänaseks veavad Hurtigruteni laevad peamiselt jõukaid turiste – liin käib Bergenist Kirkenesi ja tagasi, täispikkuses reis mööda imeilusat Norra rannikut kestab 12 päeva ja nii ongi 12 laeva igapäevaselt teel. Kuna ma olen oma pika elu jooksul veidi aega ka Hurtigruteni hääks töötanud, võiksin sellest pikalt pajatada, aga seda mõni teine kord - praegu on lihtsam linkida wikipeediasse :).

Et meile selline ootamatu vaba hommik tekkis, otsustasime Honningsvågis ringi vaadata.

Magerøya saarel asuv Honningsvåg  on Norra põhjapoolseim linn. 1997. aastal Norras vastuvõetud seaduse järgi saab linna tiitli, kui on ette näidata vähemalt 5000 elanikku. Ca 2500 elanikuga Honningsvåg nimetati linnaks aga aasta varem, 1996, ja siis ei hakatud seda tiitlit talt enam ära ka võtma. Nii on tegemist Norra ühe väiksema linnaga.

Vaatamata sellele, et  Honningsvåg asub Euroopa mõistes ekstreemses piirkonnas, on siin tänu Golfi hoovusele oluliselt soojem kui näiteks sise-Lapimaal. Aasta keskmine temperatuur olla +2° ja talved olla Honningsvågis soojemad kui 1400 km lõuna pool asuvas Oslos. Jäävaba meri (Barentsi mere edelaosa) võimaldab aastaringset kalapüüki ning suvekuudel on sadamas alailma erinevad kruiisilaevad.



Need rõuguredelid kuivatavad kalu.

Linna nimi tähendaks tõlkes (ja keele aengut arvestades) „laht, mis asub sarvekujulise mäe juures“ – ainult et see sarvekujuline osa on tänaseks mäe küljest ära kukkunud ja alles on jäänud ainult Storefjell, Suur mägi.

Linna turismiinfo juurest leidsime  bernhardiin Bamse.


Bernhardiin Bamse on Honningsvågist pärit. Tegemist on koeraga, kes 2. ilmasõja ajal kuulus Norra Kuningliku Laevastiku miiniotsija Thorodd pardameeskonna nimekirja ning kahe meremehe elu päästis. Lisaks sellele olnud Bamse kuulus selle poolest, et kui maalepääsenud madrused baaris tülli juhtunud minema, sekkunud Bamse: pannud  agressiivsemale poolele oma toekad bernhardiinikäpad õlgadele ja rahustanud ülesköetud mehed maha. Veelgi enam – kui meeskond baaris kella unustas, oli Bamse see, kes nad õigeks ajaks laeva tagasi kupatas. Pääsu polnud kellelgi.

Bamsest sai Norra Kuningliku Laevastiku maskott. Veelgi enam: ka Norra vastupanuliikumise sümbol.  Kui Bamse suri, maeti ta sõjaväeliste auavalduste saatel. Matustel olnud kohal üle 800 inimese... Iga 10 aasta takka tähistab Norra Kuninglik Merevägi Bamse mälestuspäeva. Postuumselt on Bamset autasustatud mitme medaliga – ainukese 2. maailmasõjas osalenud loomana on tema sellise au osaliseks saanud.

Ja siis oli kell nii palju, et võisime sõitma hakata. Seda viimast 30 kilomeetrit.

Oli ikka ilus küll! Tänasime taevast, et ta on selline, nagu ta just oli - täisselge sinine poleks pooltki nii põnev olnud! Valge avarus võimendas kõiki neid toredaid pastelseid triipe, mis taeval ja pilvedel pakkuda olid. Lihtsalt väga ägedad värvid! Õrn, karm, puhas pilt igas suunas...








Ja siis oligi tõkkepuu ees.

Kuna meie olime väga virgad olnud ja aega nõks veel oli, tegime põike paari kilomeetri kaugusele ca 60 elanikuga Skarsvågi. 
Ca 15 km kaugusel Nordkapist asuvat küla peetakse maailma põhjapoolseimaks kalurikülaks, lisaks veel maailma põhjapoolseimaks külaks, mis on ühendatud riiklikku teedevõrgustikku.  Külal on ka oma kirik olemas (valge maja vasakul, maja kõrval -taas vasakul - on kellatorn).

Ja siis oli kolonni ka juba kogunenud.

Nordkapp on neem Magerøya saarel, mille 307 m kõrgust järsku kaljut peetakse sageli Euroopa mandriosa põhjapoolseimaks punktiks. Tegelikult on samal saarel asuv Knivskjelloddeni 1457 m Nordkapist põhja pool. Lisaks asuvad mõlemad eelnimetatud saarel ning Euroopa mandriosa kõige põhjapoolsem punkt on 70 km kaugusel asuv Nordkinn.
Aga Nordkapp on kuulsuse endale rabanud ja kuna aastal 1956 aastal rajati Nordkapini maantee, siis saavad kõik laisad turistid suhteliselt kerge vaevaga maailma veerekese pääle minna.



Ilm oli endiselt vaimustav. Selge ja klaar, erinevat värvi taevastesse olid erineva laiusega pintslitega eri värvi pilvetripsukesi tõmmatud.
Kohustuslik turistikas ka (NB! Vaata jope värvi!). Et kellegi ei jääks mingeid kahtlusi :) ...
Vaade maailma lõpust vasakule.
Maailma lõpp on tihedalt igasuguseid mälestusmärke täis. Küll on seal kuningad käinud ja muud kõvad mehed. Kuid need "taldrikud" on pärit aastast 1988, kui maailma eri nurkadest (Tansaania, Brasiilia, Jaapan, Tai, Itaalia, NSVL, USA) toodi siia kohale 7 last, hoiti nädal aega kinni ja selle ajaga pidid lapsukesed valmis saama monumendi  "Barn av Jorden" (Maa lapsed).

Ainuke asi, mis meid maailmalõpus segas, oli tuul. Sooja alus-ja pealispesu olime sedapuhku maha unustanud. Mis pole ka mingi ime. Lõpuks oleme me ikkagi ajupuhkusel.Ja kui ilmajaam lubab plusskraade ja päikest, siis ajupuhkusel isikud ei varusta ennast vatipükstega.

Küll mulle meeldib puhata! Ka aju!

Tagasiteel tänasime kõiki neid, kes tänamist väärt -

eelmisi sugupõlvesid, nii neid, kes meile tee olid ehitanud kui neid, kes sellise toreda asja nagu auto välja mõelda oskasid;
Anjat, kes meile vaba päeva korraldas;
Allanit ja Olgat, kes meie tõmblemisi üle kuu aja kannatlikult talusid ning lõpuks meid nii soojalt vastu võtsid,
ilmaennustajaid, et nad ikka nii täkkesse oskavad panna;
Leegit, kes meid Allani ja Olgani juhatas;
iseendid, et me nii häid valikuid oskame teha ja nii tore ja osav seltskond endale oleme
ja lõpetuseks ehk natuke ka Vanajumalat, et ta kõik need asjad meie jaoks nii toredasti rea peale on sättinud :)

- ja me mõtlesimegi seda kõike tõsiselt, vaatamata sellele, et oli esimene aprill anno 2015.



1 comment:

  1. Lugesin ja imestasin, et mis imeline kiirliini-buss see selline on, kuhu 9 bussitäit peale mahub. Siis selgus, et tegu on laeva(DE)ga. Kas tõesti on olemas nii palju inimesi, kes seal külmetada tahab.
    Kalakuivatus-süsteem on neil tõesti muljetavaldav ...

    ReplyDelete