Terttu Junttila

Terttu Marjatta Junttila leidsime Kittiläst, Einari Junttila kunstimuuseumist.

Ega me esimesel korral suurt pilte vaadata saanudki – 78-aastane Terttu rõõmustas sedavõrd külaliste üle Eestist, et rääkis meid praktiliselt lävepaku külge kinni.

Lahti saime nii, et lubasime varsti tagasi minna – kohvi jooma.

 Terttu silmad on helged-helged. Nii puhtaid silmi olen varem näinud vaid ühel Kuremäe nunnal.

 Terttu on Lapimaa tuntuima kunstniku Einari Junttila (1901-1975) tütar. Kakskümmend viis aastat tagasi otsustas Terttu isa kodumajja mälestusmuuseumi rajada. Ise tehtud, hästi tehtud: aastal 2004 autasustas Soome president Terttut muuseumi eest Soome Valge Roosi Rüütliordu I klassi medaliga. Raamitud tunnistus selle kohta on piltide vahel seinal.

Maalide pildistamine ei ole lubatud. Aga virolastele tehakse erand. Ei hakka seda siis kurjasti kasutama, ühed Einari virmalised - sest virmaliste järgi me siia Lapimaale ju tulime - klõpsame üles. 

 Terttu on lisaks Kittiläle käinud Muonios, Ylitornios ja Eestis. Eestis üheksakümnendal aastal, mil meie kõik parasjagu ärkasime ja esimesi sinimustvalgeid lehvitasime.

Hirm venelaste ees oli läänerahval tookord oluliselt suurem kui „kohalikel“.  Terttu neli last hurjutasid: „Hull oled! Elu esimene välisreis ja Eestisse! Seal on ju ohtlik!“

Millised elamused ja mälestused on see reis naise hinge jätnud, ei oska mina ümber jutustada. Igatahes on Tartu ja Viljandi, Tallinnast rääkimata, Muonio, Ylitornio ja Kittiläga võrreldes tõepoolest ülisuurlinnad. Ja Terttu mälestused ülivõrdeid täis. Suured kirikud. Laulupidu (1990. aasta laulupeo ajaks oli juba vastu võetud Iseseisvusdeklaratsioon (16. nov 1988), 15.05.1990 toimus Interrinde rünnak Toompeale ja augustiputš oli veel ees). Kohtumine Lennart Meri ja tema abikaasaga. Arusaamatused erinevatest ühiskonnakorrast tulnute üksteisemõistmisel...

Kui me umbes nädala aja pärast kohvi jooma läheme, teatab Terttu: "Näe, just täna hommikul jäi see mulle näppu!" ja tõstab toolile Ülle Meisteri mustvalge maastiku. See on toodud just sellelt 90nda aasta reisilt, Terttu elu ainukeselt välisreisilt, ja meeldib Terttule väga.  Kaelas on naisel Eestis kingiks saadud merevaigust pärlid. "Need peavad vastu nahka olema, merevaik on ravitoimega," teab Terttu. Laual olev vaas on samalt Eesti-reisilt nagu ka ussinahast karbike.

Terttu räägib muuseumi rajamisest. Kuidas kohalik omavalitsus oli vastu, aga temale tundus, et ta ajab õiget asja. Kuidas lõpuks sai riiklikult kunstimuuseumilt  toe ja ühepäevase koolituse: kunstimuuseum saatis kellegi kunstikriitiku kohale ja see luges kunstniku tütrele ette, mida külastajatele tuleb rääkida. "Mul on see kõik üles kirjutatud ja pähe õpitud," naerab Terttu ja alustab paatoslikult:  "Einari Junttila oli riiklikult tunnustatud ja tuntud kunstnik juba 1930ndatel aastatel... Kriitik ütles seda ka, et mu isa oli lüüriline realist."

"Kas sa ise ei maali?" küsime ühel hetkel.

Terttu kohmetub silmnähtavalt. Täitsa uskumatu, et sellises eas inimene ikka veel ei usu oma väärtusesse - kuulsa kunstniku tühine tütar... Meil on see au, et tasa ja targu ning jupikaupa saame osa ka Terttu enda töödest. 

"Üks mu lemmikmotiividest on läbi tuisu minek. Seda olen kohe päris palju teinud ja teen kindlasti veel. Mineja ju ka muutub ja jääb järjest vanemaks...", ütleb Terttu.

 

"See pilt meeldib mulle endale," ütleb Terttu pesunaisi vaadates. "See on nii otse minu enda elust."

 "Muusika ja maalimine, need on minu jaoks õnnehetked, nagu eri maailmas oleksin," pihib Terttu. "Koergi jääb vait ja on minuga koos õnnelik... Näe, selle tekli maalisin siis, kui mu viimane laps sai ülikooli sisse. Siis ma olin kohe väga õnnelik, tundsin, et olen oma töö hästi teinud." Terttul on neli last ja 11 lapselast, kõik elavad Helsingi kandis. "Aga nüüd on mul jälle hirm tulnud. Putini pärast. Ma olen ju sõjaaja inimene, kakskümmend aastat kartsin lennukeid... ja nüüd tunnen, et see hirm tuleb ka tagasi. Ükski rahvas ei ole halb, aga kui neile selline võimuahne mees etteotsa satub nagu Stalin või Hitler või... Ma palvetan iga päev, et sõda ei tuleks, " ütleb Terttu.

 Ja mina ei jõua ära imestada, kui suur, puhas, helge ja kirgas saab olla üks inimene, kes on käinud Kittiläs, Muonios, Ylitornios ja Eestis...