Mustvalge teekond maailma lõppu

Pärast suveajale üleminekut on Lapimaal eriti intensiivselt lund sadama hakanud.

Esmaspäeval saime teada, et teisipäev, aga võib-olla ka kolmapäev, on meil vabad. Nii öeldigi. Mis selle teadmisega peale hakata, seda ei öelnud enam keegi.  Isegi ilmajaam mitte. Tema ütles, et teisipäeval on igal pool kole, aga kolmapäeval Nordkapis võib-olla ei ole.

Koostasime kaks plaani. Mõlemad algasid sellega, et tuleb minna Inarisse. Sealsed inimesed polegi meid veel näinud. Ja kui peaks juhtuma, et saame ka järgmise päeva vabaks, siis sõidame edasi Nordkappi. Sest sinna tulevad ju inimesed üle ilma kokku, kes kõik meid näinud ei ole...

Hommikul aknast välja vaadates valisime stiili: must ja valge. Ja kõik need vahepealsed varjundid. (Küsimus suurele ringile: kuidas on õige, kas "50 halli (missugust?) varjundit" voi "50 halli (mille?) varjundit?")

Autosse istudes märkasin, et Kaili oli ikkagi salaja roosa pluusi selga pannud ja veel punase jope ka kohvrisse peitnud. Pluusil olid valged triibud küll ja jopelgi mõni valge lapike, aga ikkagi... Kõik teised - st mina, auto ja ilm - pidasid kangelaslikult stiilist kinni. Kogu selle issandama päeva, mis igas mõttes akvarellmaale meenutas. Kõik see, mis taevast tuli, oli värvist sõltumata väga märg ja kõik see, mis maas, oli samuti värvist sõltumata väga märg.

Teekond Inarisse oli nagu sõit omaenda kodusel Võrumaal:  Lapimaa kohta üllatavalt lopsakad kuused, segamets (pole samuti siin tavaline) ja künklik-käänuline tee.

Öösel oli sadanud tubli 10 cm ilusat puhast lund. Imekombel polnud keegi kiirustanud seda ka ära aurama. Oli see vast üks vagur kant! 100 km kohta kohtasime 1,5 autot. Tee ääres oli ka kaks küla. Mõlemad koosnesid külasildist ja ühest majast. Üks küladest oli nime saanud ilmselt oma ainukese elaniku käest: Ivalon Matti.

Pisut enne Inarit oli keegi meile jõe tee kõrvale laotanud, Lemmenjõe. See oli kohati täitsa lahti ja need kohad olid siis ka kenad kõrgemalt vaadata. Kujutasime endale ette hõbedaselt sulpsutavaid lõhesid vees mängimas ja talveunest ärganud karusid selle üle rõõmustamas... Sedasorti naivistlik-romantilist mõttelendu ergutasid kaardil olevad nimed - Jänispäät, Hammastunturi...

*   *  *

Inarist Nordkappi jäi vaid suurusjärk 400 km. Esimesed 30 sellest oli ilus must asfalt. Tore vaheldus eelnenud 200-le km-le kõrvalteel! Aga siis oli tee korraga jälle paksult lund täis. Maastiku enda olid nad kurdudeks vajutanud ja põhja poolt peotäie rekkasid tulema pannud. Iga rekka ehmatas ühe pisema vastutulija kraavi. Neile õnnetutele oligi siis armas Jumal Inari poolt kaks inglit hõbedases Hondas teele läkitanud.

Punane maastur kraavis kuulus norrakale. Tema tulevik oli tume. Me oleks võinud teda päästa küll, kui ta oleks taibanud nöörijupi kodunt kaasa võtta. Nüüd saime teda ainult lohutada. Usume, et kaks kaunist inglit sellisel raskel hetkel tõid tema armetusse päeva veidikenegi valgust.

Järgmisena kõhutasid kraavis venelased. Seda oli juba kaugelt näha rahvusvärvides paela pealt, mis autole sappa oli seotud. Päästeinglid püüdsid kogu hingest ja Honda jõust, aga venelane kõhutas kangekaelselt Lapimaa vesisel lumel, rattad vabalt õhus vurramas.  

Sellegi pere hingesoppi jäi valgustama teadmine, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Vaatamata viletsatele ilmastikutingimustele muutus maastik uha norrasemaks. Kuni korraga oligi Norra. Ilm sellest paremaks ei läinud. Pigem vastupidi - juurde oli tulnud uus tegur,  meri, ja kõik need hülgehallid ja muud varjundid.

Pluss kanjonid ja jääkosed. Viimased kiskusid juhi tähelepanu põhitööst ohtlikult eemale.

Pluss teeäärsed korralikult riitalaotud kaljud, mis iga hetk lubasid meile kaela kukkuda - vähemalt ähvardasid sellega liiklusmargid. Pidevalt.

Pluss ca 7 km pikkune tunnel, mis meid merepõhja viis ja õnneks ka maa peale tagasi tõi. Tunnel oli veel aastani 2012 tasuline, aga norrakatel on selline tore aus meelelaad, et kui üks sild või tunnel on oma ehituskulud tasa teeninud, võetakse maks pealt maha.

Pluss maanteetaskutesse pargitud autod. Ühtegi hingelist näha pole, maastik täiesti väljasurnud näoga, aga kõik taskud on autosid täis. Tööpäeval keset nädalat! Selgus, et paljudel norrakatel on nii lihavõtte-eelne kui sellele järgnev nädal töölt vaba ja nii nad nad kihutavadki oma onnikestesse - kes mäkke, kes mere äärde.

 "Silomasin", mis teeveerelume ära hammustab ja juuresoleval pildil vette viskab.

Uskumatu, kui pikalt seal "üleval" juba valge on - isegi suure halli pilve toel jõudis hämarus kohale alles ca kl 21. Hommikul 5 ajal oli igatahes juba valge. Seda kõike aitas illustreerida hall wifi-ilmajaam Allani ja Olga  aknalaual.
Allan ja Olga, üliarmsad, soojad ja arukad noored  inimesed, võimaldasid meile öömaja ca 30 km enne Nordkappi. Oleme nii öömaja kui võimaluse eest nendega tutvuda neile väga tänulikud!