Hülged, sool ja laibapüksid

Läänefjordid. Jätk.

Enam te meie pärast muretsema ei pea. Nüüd on meil kõik teada – kuidas tormi esile manada, kuidas ennast nähtamatuks muuta, kuidas vargaid ja varastatud asju kätte saada, kuidas rikkust ligi meelitada, inimesi surnust üles äratada… Sest me käisime Holmaviki nõiduse ja võlukunsti muuseumis ja õppisime kõik pähe.

No mõnda üksikut trikki võime teiega ka jagada. Kõiki kindlasti mitte, sest kui me ükskord Eestisse tuleme ja teie seal puha nähtamatud olete, siis oleks see küllalt  kurb. Nii et puhtegoistlikel kaalutlustel jätame osa asju enda teada.  Aga mõnda igapäevaselt vajalikku trikki, no näiteks kuidas rikkust ligi meelitada, oleme ikka valmis sõpradega jagama.

Niisiis: väga hea meetod rikkuse ligimeelitamiseks, mida Islandi võluraamatutes ja rahvajuttudes kirjeldatakse, on nabrok. Sõna-sõnalt tõlgituna laibapüksid. See käib nii: kõigepealt on vaja mõne elava inimesega leping sõlmida, et too nõus oleks, et tema laip pärast tema surma välja kaevatakse ja taljest allapoole nahk maha kooritakse. Nahk peab väga hea nahk olema, auke ja rebendeid ei tohi olla.

Niikaua, kuni sa lepingukaaslase surma ootad, on vaja leida mõni vana lesk ja temalt münt varastada. Vargus peab aset leidma kas jõulude, munapühade või suvistete ajal.

Kui selle poolega asjast valmis oled ja nahk käes, tuleb nendesse pükstesse ronida – need ühinevad kohe sinu oma nahaga. Mündi suskad munandikotti, kus see usinasti tööle hakkab – tõmbab elavatelt inimestelt raha sinu munandikotti ja see ei saa kunagi tühjaks!

Ainus hirmutav osa asja juures on see, kui sa ise ükskord hakkad maha koolema. Sa pead ennast kindlasti enne surma nendest pükstest vabastama, muidu tulevad pärast surma täid kallale!!! Sellest õnnetusest pääsemiseks tuleb leida keegi, kes on valmis pistma oma jala paremasse püksisäärde, samal ajal, kui sa ise vasaku kaudu välja lipsad. Nii saab laibapükse suguvõsas põlvest põlve edasi pärandada ja raha muudkui tuleb...

Tormi esilekutsumiseks on järgmine nipp:

„Võta molva pea (tursklaste hulka kuuluv maitsev, kuid koleda näoga kala), kraabi sellele Vindgapi märk, kanna varesesulega veresegu sellele märgile. Veresegu tee nii: võta kolm tilka verd oma vasaku käe nimetissõrmest, kolm tilka parema käe Nimeta Matsilt, kaks tilka paremast rinnanibust ja üks tilk vasakust. Aja molva pea toika otsa ja pane toigas selle koha peale, kus maa ja meri kokku saavad. Keera pea sinnapoole, kust tuul tulema peaks. Mida kõrgemale suu upitada, seda kõvem torm tuleb.“

 Meil igatahes on nüüd tohutu hulk maagilisi märke ja värke tagavaraks, nii et kui kellelgi tõesti häda käes ja ilma nähtamatukstegeva mantlita enam kohe kuidagi hakkama ei saa, eks võtke ühendust - püüame aidata!

 Vaffad võlurid leidsime ka Reykjanesist. Noored poisid võlusid seal mereveest soola ja tegid seda maa seest tuleva kuuma vee (93 kraadi) abil. Nii olla tehtud juba 17. sajandil Taani kuninga rõõmuks ja nüüd, aastal 2011 võtsid noored poisid asja uuesti ette. Teevad väga ilusat valget soola ja siis teevad veel igasugust põneva maitse ja näo ja nimedega soola. Nagu näiteks musta laavasoola, beeži kasesuitsusoola, värvilist ürdisoola jne. Andsid mekkida ka ja maitsesid tõesti põnevalt!

 Kui nüüd keegi peaks tahtma tõepoolest täpsemalt teada, kuidas see värk seal käib, siis võib ta edasi liikuda selle saltvergi kodukale. Seal nad on puha üles joonistanud, mida ja kuidas nad teevad.

No ma ei tea, mis suurettevõtet me ootasime või otsisime, igatahes sellist kuurikest me ka ei osanud kuulsaks soolatehaseks pidada :). Kuid Islandil on kõik kuidagi väga armsasti lihtne ja kodune.  Silti või viita pole ka vaja panna, sest külas ju ainult kolm maja on, küllap see, kes otsib, ka otsitava leiab.

 Me olime natuke pettunud (mina vähemalt), et me Viguri saarele ei saanud. Noh, eks me oleksime ikka saanud ka, aga hakkasime aega arvutama ja lõime kõhklema. Kuid küllap see nii pidigi minema ja olema, sest lohutuseks olid meile Hvitani neemele hülged toodud.

Hülged olid üks väga-väga emotsioon. Kõigepealt me natuke kõhklesime. Et kas petavad silmad või tõsi on see. Oli tõsi. Ühe lähemaloleva kivi otsast sulpsas teine kivi vette ja hakkas ujuma. Sellest saime aru, et kõik kivid on hülgeid täis. Ja kus nemad siis hakkasid mängima ja puristama ja möirgama ja urisema ja haukuma ja sulpsatama ja... Meil oli peaaegu suva, et jalad märjaks said - nii isu oli järjest lähemale minna :)

 

Kõige selle ilusa Islandi juures on meil üks piiiizike mure - meil on liiga palju puhkepäevi :) ! Me ei jaksa kõiki neid imelisi asju nii kähku kirja panna! Siin me siis nüüd oleme, Läänefjordid alles poole peal,  endil uus puhkus  juba läbi...

Ilusat elu meile kõigile!