Sitaveski

 Pühendusega Janekile ja Kitile.

Käed püsti, kes on sitaveskit näinud!

Meie nüüd oleme.

Pärast Kaili lugu sellest, kuidas ta oli vaadanud, et on ühel jääral alles suured munad ja lähemal silmitsemisel avastanud, et munade otsas olid nibud, otsustasime lambamuuseumi külastada. Otsus sündis Saevanguris.

KOGU TÕDE ISLANDI LAMMASTEST:

Lambad tulid Islandile koos esimeste asukatega. Islandi leidsid Norra viikingid üles aastal 860 ja enam-vähem pärast seda esimesed asukad siia tulid ka. Pealinna Reykjaviki kohta öeldakse, et 870 oli see aasta, mil viiking Foki siin esimese talve üle elas, koha Suitsuseks Laheks nimetas ja et seda loetakse püsiasustuse alguseks.

1980. aastal olnud Islandil 827 927 lammast, 2006. aastal - 455 656.

Elanikke on Islandil 323 810 (2013).

Lisaks lammastele on vähenenud ka lambapidajate arv.

Enne 1940. aastat oli 32% islandlastest põllumajanduses tegevad, aastal 2006 – 3,8%.

Sellest, et lammaste arv lähiminevikuga võrreldes poole väiksem on, meiesugune loomulikult aru ei saa. Lambaid on kogu aeg kas palju või veel rohkem. Ükspäev just küsisin Kaili käest, et mitu korda nädalas lambad poegivad – meie koduümbrusesse on selline lambakoloonia tekkinud, et hoia alt, eest ja pealt. Mingi kogus lambaid on siin ju kogu aeg olnud, aga äkitsi on teisi ikka eriti palju saanud. Võimalik, et siin on mingi seos heinaniiduhooajaga.

Üheks ehmatuseks Islandi lammastega kohtumisel oli meile see, et nad on puha sarvilised. Lambamuuseum ütleb: lühike saba, kuid sarved võivad olla ja võivad mitte olla, sarved võivad olla lühikesed, võivad olla pikad, võivad olla sirged ja võivad olla mitut moodi kõverad ja neid võib olla kohe palju.

19. sajandil tabas Euroopat tõupuhtuse hullus – välimus, kasv jne muutusid hirmtähtsaks ja mitmevärviline lammas hävis. Islandlastel tundub aga olevat nõrkus „erilise” suhtes ja siin on värvivalik lai.

Vanarahvas uskunud, et kui viljastamise ajal on lumi maas, sünnivad valged talled, kui ei, siis sellised, nagu ilm parasjagu on - hall või poripruun või...

Mitmevärviliste tallede päritolu seletatakse ka nii: Kord teinud üks suur ja võimas haldjajäär ühe talumehe lauta lammaste indlemise ajal asja. Teinud asja kohe nii tublisti, et kevadel sündinud kõigil uttedel mitmevärvilised talled. Enne seda olla kõik lambad ühevärvilised olnud. Talumees olnd muidugist väga ehmunud, aga need lambad osutusid tugevamateks ja targemateks ja nii islandlased endale juhtlambad saanudki.

 

Hobuste ja lammaste vanust arvestatakse Islandil talvedega – nagu meil ennemuistsel aal kooliskäimist. Uttede elueaks on tavaliselt 10 talve. Tallesid sünnib, nagu lammastel ikka, tavaliselt 2, harva 4-5, kuid tallede jaoks on kaks eraldi sõna: poisstalled on brutur’id ja tüdruktalled gimbur’id.

Seda, kui lühikesed on sabad ja kui ägedasti need piimajoomise juures siputavad, võib vaadata siit:

Eraldi „tõug“ on Islandil juhtlambad. Neil on reeglina korralik sugupuu, nad on intelligentsed, otsustuskindlad, heade juhiomadustega, sõbralikud, seltsivad ning „ilmatundlikud“. See tähendab, et kui tulekul oli halb ilm, ei läinud nad karjaga talust kaugele. Juhtlammas maksis vanasti kaks korda rohkem kui tavaline lammas ja temaga on talumehel enamasti eriline side.

Üks kuulsamatest juhtlammastest on Svinavatns-Svartur, kes 9 talve vanana päästnud karja ja karjused suure lumetormi käest. Marssis tunde kogu kamba ees, pööras ringi vaid siis, kui jääpurikad näo ees nii suureks läksid, et enam välja ei näinud. Karjused puhastasid talle siis silmnäo jälle pähe ja nii nad õnneliku lõpuni marssisid. Vat siuke lugu juhtunud aastal 1884.

Lambanimedega on nagu sarvedaga: nime võib panna ja võib ka mitte. Kohustust pole. Kõrvamarkeering peab olema. On talunikke, kes tunnevad oma mõnesajapealist karja nimepidi. Nimepanekul võib lasta fantaasial lennata, inspiratsiooni vvõivad anda värv, välimus, päritolu, sugupuu, sugulased, poliitikud...Tõenäoliselt jooksevad kusagil ringi ka näiteks Barbie ja Pocahontos. Noored talunikud olla eriti usinad nimepanijad.
Kui nimepanek on vabatahtlik värk, siis kõrvamarkeering on kohustuslik. Vanasti kasutati lisaks kõrvade lõikumisele ka põletusmärke sarvedel. Või tõmmati kolmevärviline punupael läbi kõrva. Tänapäeval on kohustuslik plastplaadike kõrva küljes, mille peal on nii  lamba kui talu number. Plaadikesed on piirkondade kaupa erinevat värvi.

Vaatamata plaadikeste olemasolule on ikkagi kasutusel ka kõrvade märgistamine erinevate sälkudega. 1997 oli märgikatastris kirjas 17 000 kõrvamärki. Kõrvamärki võib pärandada ja võib ka edasi müüa.

Kuradil on ka oma märk – ehtne „mädamärk”. Nii nimetatakse märke, mis ei ole looma kõrvadele hääd. Kõige kehvem on kuulmekäigu juurest lõigatud kõrv – selline mädamärk kuulunud piiskopile... Lapsed ei tohtinud märkidega lambakõrvu süüa, muidu võisid neist lambavargad kasvada.

Lambavargus olnd vanal ajal kõikidest pattudest kõige suurem.

Aastast 1681 on teada lugu, kus üks mees võtnud varastamise õige uhkelt ette, ikka iga talumehe laudast 10-12 lammast. Hakanud nendega siis üle mägede minema, kuid talunikud pannud jõud kokku ja moodustanud otsimisgrupi. Tänu värskele lumele jõutud mehele järele – mehele ja 120 lambale + 5-6 hobusele. Mees viidud külavanema ette ja nii tema peajagu lühemaks saanudki.

Ühes külas elanud jälle vaikne ja vagur teadjamees, kellel olnud 7-aastane juhtlammas Mori. Sügiseti karjade kokkuajamisel olnud Mori oma kambaga alati esimeste hulgas kohal, kuid ühel aastal põlnd Morit kuskil. Peremees tundnud, et miskit on mäda ja läinud kirikusse missale. Küsinud kirikus, et kas keegi on Morit näinud. Ei olnud. Üks mees kirikust hüüdnud: „Mori on kindlasti varastatud! Kõik vargad tuleks läbi piitsutada ja siis üles puua!”

Selle peale öelnud teadjamees:"Armas Mori, kus Sa ka poleks, anna endast mökitamisega märku!" Ja kassanäe -  äsja vihaselt sõna võtnud mehe kurgust tulnud vali mökitus! Nüüd polla mehel muud üle jäänud, kui kogu rahva ees tunnistada, et tema hommikusöögiks olnud Mori pea...

Kevaditi pidid kõik jäärad hulluks minema. (Vello, Kaie, Maia, Õie...) Kakeldakse päid veriseks ja nokaudini välja. Et selgeks teha, who is the boss eeloleval suvel.

Poegimine toimub mai I pooles. Vanasti poegiti karjamaal, nüüd laudas. Et pererahvas saaks silma peal hoida ja vajadusel aidata. Sel perioodil olla kõik taluelanikud ööpäevaringsesse valvesse kaasatud. Tiinus kestab 143 päeva ehk 3,5 kuud ja aasta esimesed sündijad kuulutatakse pidulikult tallekuningaks ja -kuningannaks. Väga oluliseks peetakse, et loomadel oleks piisavalt ruumi - siis nad ei stressa, talled on tervemad ja kõigi liha kvaliteetsem.

Kui mõnele tallele on amme vaja – ikka juhtub, et oma emal ei jagu piima ja mõni teine tall sureb vms – ja ema ei taha uut last omaks võtta, siis üheks trikiks on see, et uus tall mässitakse surnud talle naha sisse. Et utt lõhnaga ära petta.

  

Lambaaiad:

Eriti ammustel aegadel oli karjamaade ümber kivimüür. 15.-16. sajandil kivimüüride ehitamine lõpetati ja kuni 19. sajandini mingit karjamaade aiastamist ei toimunud. 1900 hakati importima okastraati, 1903 võttis Althing vastu seaduse, mis pidi toetama okastraadi kasutuselevõttu – sooduslaen okastraadi ostmiseks talunikele pidi üksiti ka riigikassat täitma. Sellegipoolest jäi okastraat talunikele kalliks, pealegi andis pugeda loomade vigastuste taha. 1915 olid aga viimased skeptikud vait jäänud ja okastraataedu oli juba rohkem kui vanu turba- ja kiviaedu.

Aiaparandus on ajakulukas igakevadine töö – lumi lõhub talvega palju poste.

 Kui pilt suuremaks klõpsata, on teisel pool vett näha vana kiviaed. On teised ikka nii vanad, et põgusal maastiku silmitsemisel neid tähele ei pane. Kui tead otsida, siis leiab küll.

Järgmiseks suuremaks tööks - niipea, kui lambad on varasuvel mägedesse laiali jooksnud - on karjamaade väetamine. 1945 rajati Reykjavikki kunstväetise tehas, kuid see lõpetas tegevuse 2001 ja nüüd ostetakse väetis sisse. Ennevanasti aga kasutati karjamaade väetamiseks teadagi lambasõnnikut.

Nüüd lõpuks hakkame vaikselt sitaveskini jõudma :D.

Talulapsed nagu meie teavad suurepäraselt, kui hästi suudavad lambad oma peenikeste sõrgadega allapanu kinni tampida. Selle lahti- ja laialikangutamine, et sõnnik põldudele puistata, on peaaegu ilmvõimatu (vaatamata sellele, et sead sajandeid tehtud on).

Novat, ja siis 19. saj lõpul keegi Islandi poiss Gisli Gudmundsson nägi kuskil ajakirjas juustuveskit, ja mõtles, et...  Lühidalt, Gisli mõte oli kui taeva kingitus kõigile talumeestele.  

Heinaaeg

Tänapäeval arvetatakse ühele lambale üks pall silo talveks - vähemalt siin, meie peres.
Vanasti (ca 1800) peeti tervel Islandil heinapidu, kui hein tehtud sai.
Vikatit ei tohtinud õhtul teritamata käest panna: tuleb kurat, situb terale ja riist on igaveseks perses. (Elagu kooseluseadus!, hõikab Kaili siinkohal vahele).

Haiguste vastu aitab, kui puust krutsifiks panna lauta lävepaku juurde kuivanud lambasõnniku alla – ei siis haigused lauta tule! (Ma vist hakkan ikka lambaarstiks. Käin enne lihtsalt tiiru Petseri kloostrist läbi.)

Sügiseti on vaja lambad mägedest jälle kokku korjata. See on piirkondade kaupa organiseeritud tegevus. Täpselt on kokku lepitud, mitu inimest mingi majapidamine välja paneb.

Lammaste kokkuajamised toimuvad septembris-oktoobris. Tavaliselt tehakse seda 2-3 korda ja kui siis ikka veel on lambaid puudu, peavad talunikud edasi omal jõul otsima. Otsimist juhib Mäekuningas või Juhtotsija, kuidas teda parasjagu kuskil nimetatakse.

Otsingute tulemuslikkus sõltub suuresti ilmast. Tänapäeval on kasutada ka hulgaliselt tehnikat – džiibid, mootorsaanid, helikopterid...

Üritus ise on nagu külapidu – koerad hauguvad, lambad määgivad, nende vahele inimeste hõiked ja mõnikord võetakse ka laul üles.

Karjakoerad on Islandil kah saare asustamisest saati platsis. Headest karjakoertest on samuti ohtralt lugusid. Heaks koeraks peeti seda, kelle sai karjaga üksi mägedessse saata ja siis peremees taluõue pealt lihtsalt dirigeeris .

Vanasti oli taluõuel palju koeri ja nende tõust ei tehtud numbrit, ühed krantsid kõik. See on viimasel ajal muutunud ja on täiesti olemas puhas islandi koer.

Kuid kuna tänaseks on karjakoerad suuresti oma töörolli kaotanud, siis pole enam ka neid, kes koeri välja õpetada oskaksid.

Jupike jumalasõna kah sekka: legendi järgi kohanud Jeesus kord karjust lammastega. Lambad olnd parasjagu pahuras tujus ja isepäised, nii et karjusel olnud nendega kõvasti tegemist. Jeesus võtnud maast rohututi, keerutanud seda käte vahel ja teinud karjusele abilise – koera. Seepärast tõmbavadki koerad end magades kerra...

Lammastega vib juhtuda ka igasuguseid õnnetusi. 

Kui lammas kukub selili (nt mägedes), ei saa ta ise püsti. Vajab abikätt, enne kui ennast täielikult ära kurnab või kaarnad silmi nokkima tulevad. Nad võivad lume alla jääda (sügisel). Või uppuda. (Tõus-mõõn). Või auto alla jääda.

Talunikud võivad lambaidd kodus tappa.Seda tehakse enamasti püssiga. Loomulikult on tapamajad ka olemas. Väga oluliseks peetakse, et see protsess toimuks kiiresti ja loom ei  stressaks – taas liha kvaliteedi jutt.

Väidetavalt on Islandi lambalihal turgu küll, sest saavad rõhuda keskkonnasõbralikkusele ja puhtas looduses kasvatatud/kasvanud lihale.

VILL

Islandil osatakse villa hinnata: on hea isolatsioonimaterjal, soe, ja sobib seetõttu hästi kampsuniteks-sokkideks-mütsideks.

Pärast lammaste pügamist (tehakse talvel) raputatakse villa kõvasti, siis loputatakse vees (ojas, meres), siis pestakse uriinis - sellesse on pikka aega oma ööpottidega panustanud kogu talu elanikkond – vill läheb vaati, uriin peale ja siis tokiga segatakse. Edasi pannakse vill „rõuguredelitele” tilkuma, seejärel pestakse taas veega.

Tänapäeval ostatakse vill taluniku kodunt kokku. Hindamine, sorteerimine ja kottidesse pakkimine toimub kõik talus. Esimene villapesula Islandil rajati 1913 Borgarnesis, siis pesti kogu Islandi villa Hveragerdis, täna teeb seda firma Istex Blönduos. Villa hind sõltub kvaliteedist ja värvist. Valge lambavill on kõige kallim.

Niisiis: kellel on tuttavaid lambakasvatajaid - ehk peaks hakkama neile sõpradele kingituseks  uriini koguma...