Saturday, July 18, 2015

Tere, Läänefjordid!


Puhkusereisi „Ring peale Läänefjordidele!“ teine päev lõppes unustamatu elamusega Rauðasanduris. No ei osanud oodata Islandilt sellist kaneelivärvi paradiisi! Nii uhke oli, et suisa topeltselfie tuli välja! 
Enne selfimist olime ikka tükk aega randa nautinud, tema värve ja mustreid 

 ning tema värve ja enda mustreid. 


Kaili on ju meil lapsest saati asjadeotsija ja –leidja. Rauðasanduri (tõlkes „punane liiv“) rannast leidis tema näiteks selliseid asju: 
Ülaloleva pildi järgi võivad taibukamad järeldada, et päikesekleitides me rannal ei olnud :).
Randa juhatasid lustakad sildid . 
Siltide järgi tundub kõik ok olema, aga tegelikult pidime tagasiteel – siis, kui me olime parasjagu õnnest malbunud ja oimetud -  järjekordselt lindude käest peksa saama. Sedapuhku olid ründajateks söödikännid (ma loodan, et Kaarli kulmud tõusevad nüüd korraks üllatusest üles. Vähemalt võiksid.) Kaili alustas oma ammu selgeksõpitud rituaaltantsu, mida saatsid vägevad röögatused. Kuna Kaili nii ägedalt võimles, kaotasid linnud minu vastu igasuguse huvi ja me kõik jälgisime huviga Kaili tantsu. „Kõik“ all mõtlen ma ennast ja ülejäänud linnukesi.

Kui aus olla, ei olnud see päeva esimene rünnak. Ühel hetkel – issand ise teab, millisel ja kuskohas täpselt – astusin mina korraks autost välja paari meetri kaugusele midagi pildistama. Täitsa tänava peal tuldi kallale, ma ütlen! Nood ründajad olid ikka väga vihased, andsid veel tükk aega tagantjärgi autole ka tuld. Ja ajupuude najal sai rahvatantsija Kaili ju ka veel korra tantsuetenduse anda – tõepoolest, Island ei ole nõrkadele!

Kuid enne seda, kui päev nii ilusa lõpetuse sai, oli ju hommikuks ja lõunks ka igasuguseid asju tee peale tehtud. Näiteks tee-ehitajad olidsellise toreda poisi teinud:
Poisi nimi on Kleifabúi ja ta on 5 meetrit pikk. Tee üle Kleifaheiði kuru rajati aastal 1947 ja Kleifabui on tee-ehitajate huumor: mõõk, mis mehel maaga paralleelselt käes, näeb kaugemalt vaadates… no näeb mingi teise asja moodi välja. 
Teed ehitati käsitsi, tingimused olid karmid ja kui tee-töö valmis sai, tahtsid teemehed seda kuidagi tähistada. Nii Kleifabui mõtte peale tuldigi. Nägu pidi veel kellegi konkreetse tegelase oma olema. Eellugu ka: kui ehitustööd käisid, tulnud inimesed ikka ja jälle vaatama, kuidas asi edeneb. Üks ehitusmeestest oli pool-naljaviluks kivisamba püstisesse asendisse sikutanud ja selle juures inimesed tavaliselt peatusidki. Siis sidus keegi sambale mingi rätiku ümber ja sammas sai nimeks Kleifagudda (naisenimi). Sealt arnenenudki edasi idee teha mehefiguur. Ehitusmeeste pealik on veel luuleread ka juurde kirjutanud, puhtas islandi keeles, seisavad kenasti tahvlikesel  Kleifabui kõrval.
"Hátt á bergi Búi stendur, 
býður sína traustu mund, 
horfir yfir heiðarlendur,
 hár og þögull alla stund".
(Siinkohal tervitused asfaltkattuvale Aasta Küla nominendile Urvastele!)

Ja siis oli meie tee peale veel Látrabjarg seatud.
Látrabjarg on Islandi - aga ka Euroopa - kõige läänepoolsem tipp. Gröönimaani jääb siit vaid 300 km.  Ja Látrabjarg on osa Islandi kõige suuremast, 14 km pikkusest ja üle 400 m kõrgusest linnukaljust. Pesitsejateks on kirjanduse andmetel lunnid, kormoranid, kaljukajakad, algid ja tirgud. Kirjandus ütleb veel, et pesitsetakse erinevatel kõrgustel, et kõige üleval on lunnid, nende all algid, siis jää-tormilinnud ja kaljukajakad. Alkide kohta ütleb kirjandus, et maailma suurim koloonia. Kohalik seinaleht kirjutab, et aastal 1886 püüti sealt 36000 lindu ja veel selle sajandi ühel aastal korjati 44000 muna. Veel praegugi võib mõne söögikoha menüüst leida lunni rinnafileed.

Igatahes on meil kahtlus, et nad ongi nüüdseks kõik lunnid ära söönud. Kui terve Islandi turismikirjandus on täis uhkeid pilte lunnisuguvõsadest, siis meie leiame sellest kõige-kõige-kõige kohast ainult ühe (!) poolpeitupugenud lunnikese:

 Teisi tegelasi, eelkõige alke ja kaljukajakaid, oli aga tõesti piisavalt. Ja osadel ikka juba lapsed ka käes. Nagu meie meriskitelgi.
 Kaljud ise aga näevad välja niisugused:

"Vanadel aegadel, kui härrasmeestel veel kaabud ja kõvakübarad hinnas olid, käis Látrabjargil reisumeeste vahel võistlus selle peale, kelle kaabu kaugemale lendab. Selle väljaselgitamiseks mindi kalju äärele ja heideti kübarad sealt alla.  Látrabjargile iseloomulik altpoolt tulev tugev tuulehoog viskas peakatted hetkega tagasi ja siis olenes viskaja õnnest, kui kaugele tema kübar lendas." tsitaat
Látrabjargi lähedal läks ühes detsembritormis aastal 1947 põhja Briti traaler Dhoon. Kohalikud ronisid mööda kaljusid alla, tulistasid merehädas alusele köie ja vedasid meremehed kaldale. Järgmisel aastal jooksis samas kohas madalikule järgmine Briti alus Sargon. Kuid nüüd kihutas kohale ka dokfilmigrupp ja kogu pidu jäädvustati filmilindile.
 Ja lihtsalt niisama ilusaid pilte pakuti ka kogu päeva jooksul:





 Kaili ütles, et tema enam telkida ei taha, et proovime nüüd Honda Džiibiku Honda Caravaniks teha. Mõeldud, tehtud. Saabuvaks ööks parkisid kapteni tütred oma koduauto laeva kõrvale. Tundus kena turvaline koht, laev oli ilusasti maa külge kinni kasvanud. Hommikul lugesime silti ka.
Islandi vanim rauast laev, ehitatud Norras 1912, randus siia 1981 ja siin tema nüüd on. Aamen.

No comments:

Post a Comment