Tee parlamenti

Meriskid said lapse. Võimalik, et on hoopis mõne pagulase laps. Ei näe teine üldse oma mustvalgete vanemate moodi välja. Puhta pruun.

Meil polnud mahti õnnelikku perekonda pikemalt passima jääda. Meil olid lõpuks ometi puhkepäevad. Kohe viis tükki.

Ilm on siin, meie piirkonnas, ikka täiesti ull! No nii kohutavalt koonerdavad päikesega! See-eest tuult, udu ja vihma jagatakse heldelt. Isegi teadmine, et me tõepoolest olemegi Islandi kõige märjemas piirkonnas, ei aita - no kas tõesti saab üks suvi siis ikka niiiii märg olla???

Puhkepäevade ilmakaart ei näinud ka kuigi paljutõotav välja. Aga et ühte kohta oli korraks päike joonistatud, startisime juba puhkuse eelõhtul. Päikesekleite kaasa ei pakkinud.

Sa mu meie, mis selle kuu ajaga, mil meie siin usinasti turiste toitnud ja kasinud oleme, kõik ümberringi puha korda oli saadetud! Reykjaviki tee näiteks oli rohelisse rohtu kasvanud ja lupiiniõide puhkenud.

Lisaks eksponeeriti igal pool heinaniidumasinaid ja kahvaturohelisi silopalle. Valgeid muidugi ikka ka, need näevad siinse taustamaastiku najal välja nagu lumepallid. 

Üldse oli see justnagu täitsa teine tee, hoopiski mitte see, mida mööda me kuu aega tagasi Gerdisse tööle sõitsime. Näiteks seda kivi kuu aega tagasi ei olnud:

Sõitsime, nautisime vabadust ja meenutasime helgemaid hetki oma viimastest päevadest. No näiteks oli ükspäev iga teine kolmapäev käes ja meil käis jälle kodus (!) jäätiseauto külas. 

 Me saaksime ju töö juures ka jäätist,  aga no nii äge lihtsalt - sõidab akna alla, teeb till-till-till... Loomulikult me pidime jäätist ostma! Üks keskmiselt tavaline vahvlituutukas maksab suurusjärgu 500 Islandi krooni. Niisiis luhvtitasime oma tuhandelisi. (1 euro on umbes 150 iskit või miskit sedamoodi.)

Plaanisime ööbima jääda mõne kuumaveeaugu või –jõe äärde. Soojaveejõe (!!) leidsimegi, aga selle ääres ei olnud telgile kohta ja ega me siis keset südaööd, peale väsitavat tööpäeva ning pingelist autosõitu  ometigi täisvarustuses jalgsimatka kavatsenud ette võtta. Elu peab ikka lill olema! Niisiis jäime laagerduma lupiinimägede vahele Þingvallavatni järve lähedal. Järve enda ääres puhus niiiiiisugune tuul, et... noh, selline, nagu ta siin enamasti on. Selline, et astud autost välja ja siis istud ruttu sisse tagasi. Ehkki olime endale mitu uhket vaatega kohta välja valinud, otsustasime lõpuks ikkagi veidi varjulisema lilleoru kasuks. Unelauluks oli seekord "Elu on sinuga suur lilleaed."

Þingvallavatn on oma 84 km² suuruse pindalaga saareriigi suurim looduslik järv. Suurim sügavus - 114 meetrit. 

 "Läänefjordid," õhkas meie kokk Disa. "Läänefjordid," õhkasid kõik kohalikud, kellelt küsisime, kuhu nemad eelkõige soovitaksid minna. Laeval olime kohtunud ka ühe hullu sakslasega, kes on nii umbes lapsest saati mööda Islandit jagrattamatkanud (see ei ole normaalne - ma näen oma koolimajas alatasa inimesi, kes ütlevad, et nad enam elus Islandile jalgrattaga ei tule, et ükskõik, kuhupoole sõidad, tuul on alati vastu ja et nad ikka ei osanud arvata, et see nii kreisi on)  - novott, see sakslane kavatses sedapuhku samuti Läänefjordidele tiiru peale vändata. Nii et Läänefjordid tundusid meile selleks ajaks  millegi eriti erilisena ja sinna dreamlandi me siis nüüd teel olimegi. 

Aga me ei kavatsenud sugugi muudest kenadest kohtadest silmad kinni mööda kihutada. Elu Islandil on õpetanud, et kui päikest vähegi paistab, siis püsi paigal ja naudi seda, sest järgmise käänu või veerandtunni taga teda enam  pole.

Niissis: hommikul paistis päike ja  me tegime järve põhjaküljel oma esimese peatuse.  Þingvellir (tingi väljad) kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse ja Islandi vaatamisväärsuste top10-sse. 

Ükspäev see Islandimaa ikka pooleks läheb, ma ütlen! Siitkohast hakkab rebenemine pihta:

Ja siis see pragu muudkui jookseb ja jookseb ja läheb laiemaks ja haruneb ja hargneb ja...

Ametlikult on tegemist sellega, et Euraasia ja Põhja-Ameerika laamad eralduvad üksteisest, kiirusega 2-2,5 cm aastas. See teeb siis kümne aastaga 25 senti ja sajaga 2,5 meetrit.

Aga ilus on seal kahe maailma vahel! Isegi kosk on sinna ära mahtunud, ...

...rääkimata lillekestest. Ülaloleva kose veed juhtisid nad juba tuhat aastat tagasi oma pühale üritusele Althingile lähmale, et oleks hea käepärane joogi-ja söögivett võtta.

Lisaks sellele, et ilmatu ilus, on Þingvellir koht, kus aastal 930 pandi alus Alþingile ehk maailma esimesele parlamendile.

Althing kogunes kaheks nädalaks igal kesksuvel. (Eksole, me olime jumala juhslikult õigel ajal platsis!)  Kindla peale tulid kohale kõik pealikud (mina olen näiteks oma koolimaja pealik),  et võtta vastu ja muuta seadusi ning mõista kohut, kuid õigus osaleda oli kõikidel vabadel meestel. Lisaks talupoegadele tulid sinna kokku ka kaupmehed (Kaili), käsitöölised (Kaili), jutuvestjad (Kaili) ja reisilised (Kaili), samuti kohtuvaidlustes osalevate pealike väesalgad. Nõnda kujunes Althingist saare suurim rahvakogunemine.

Althingi juhtis 3 aastaks ametisse valitud seadusekuulutaja, lögsögumaðr. Tema ülesandeks oli igal aastal Lögbergi ehk Seaduste kalju juures kolmandik seadustest ette lugeda ning vaidluste puhul otsustada, millisel osapoolel on õigus. 

 Seadusekuulutaja kalju - tõenäoliselt toimib tagaolev sein ka võimendusena.

Seadusekuulutaja amet oli väga auväärne, sest see eeldas väga head seaduste tundmist. Kuni 12. sajandini ei olnud Islandi seadused kirja pandud, õppinud mehed teadsid neid peast. Kohtuvaidlustes saavutas võidu enamsti see pool, kelle nõuandjaks oli parem seadusetundja.

Kummalisel kombel polnud Alþingil võimu oma kohtuotsuseid jõustada.  Islandil puudus täidesaatev võim. Sind võidi küll süüdi mõista, kuid iga kohtuotsuse puhul pidid osalised ise selle eest seisma, et otsus täidetud saaks. Süüalused nõustusid kohtu otsusega seepärast, et see kajastas avalikku arvamust, kuid tegelikult said mõjukamad mehed nende kohta tehtud otsuseid eirata. 

Kõrgeim karistusmäär viikingite ajal oli mitte hukkamine, vaid Islandilt pagendamine kolmeks aastaks. (Kas nad tõesti ei teadnud, et mujal on näiteks suved olemas?)

1800 saatis Taani kunn Althingi laiali ja siis 1845 käskis uuesti kokku käima hakata. Nüüd oli Althingi ülesandeks anda kuningakojale nõu Islandit puudutavates küsimustes. Althingil õnnestus saavutada mitmeid Islandile soodsaid muudatusi seadusandluses.

 

17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril peetud Althingi istungil välja Islandi Vabariik.

Järgmisel pildil oleva vee juures - ikka sealsamas - tohib soovida. No me siis soovisime kõvasti. Eriti Kaili.

Enne nii uhkest kohast lahkumist astusime ikka kirikust ka läbi - pidi hullpopulaarne laulatamise koht olema, teadis üks kohalik giid rääkida. Suurt pidu sellises muidugi ei pea.

Hüvastijätuks tegime perepildi.

Meil olid siiski Läänefjordid plaanis...