Land ja Manna

 "Ma olen täiesti terve inimene ja tahan seda kõike saada", teatasin ma Kailile, kui olin lõpuks välja uurinud, et mis koht see on ja kus see koht on. Sest ma olin mitut puhku selliseid ilusaid postkaarte näinud, nagu allolev.

 Aga et me sinna oma Honda Džiibik-Caravaniga ei pääse, sellest saime ka aru. Sest kui islandlased on ühe tee F tähega markeerinud, mis tähendab, et ainult nelikveoga autodele, siis teistel tõesti ei ole sinna asja. Sellest saime aru oma eelmise puhkusereisi ajal, kui ühte kõrgmaateed sõitsime - see oli ilma F-ita ja seega sõiduautole läbitav, aga olgem ausad, see oli ka viimane piir. Ega me vist ei olegi sellest lõigust pilte postitanud, aga kohati nägi (või ei näinud) sõit välja selline:

 Mõne koha peal tuiskas niisugune peenike liiv sahmakatena autorataste alt vastu klaase, nagu oleksime Dakari rallil kässariga kurvi võtmas või lihtsalt keset kõrbet liivatormi kätte jäänud.

Ja siis olid suuremate kividega kohad ja väiksemate kividega kohad ja need kohad, kus me siiralt imestasime, et miks nad siia ometi lambaaedu on ehitanud. Et kas lambad on tõesti nii lambad, et ainult nende üksikute lillenutsakate pärast nii kõrgele ronivad. 

Kuna see kõik toimus enam-vähem viisteist päeva tagasi, siis me veel mäletasime iseenda ja oma auto vaevusi ning otsisime muid võimalusi Landmannalaugarisse pääsemiseks. 

Selgus, et sinna saab näiteks liinibussiga.

See tundus meile kohe üks vahva võimalus olema: keegi ei pea pingutama ei rooli ega kaardiga ja kõik lahendatakse meie eest ära. Pealegi - üks bussitripp Islandil on kindlasti ka omaette kogemus!

Oligi. Väliselt ei saanud suurt aru midagi, kui kanged tegelased need bussid tegelikult on - nägi teine üsna tavalise reisibussi moodi välja. No natukene kõrgem ehk ja sarved nina peal. Sarved on jalgrataste jaoks, kui mõni peaks tahtma, vastas juht mu küsimusele.

Tegelikkuses oli see bussisõit üks suur elamus. Ja oma roppkallist hinda - edasi tagasi pilet maksis 13000 iskit ehk ca 90 euri näkku - väärt. Istusime tagumises pingis ja nägime täpselt: aegajalt oli buss vertikaalis, nina maa poole, aeg-ajalt vertikaalis, nina taeva poole. Ja aegajalt sõitis läbi jõgede. Üle mägede nagunii.

Kuid vaated kahele poole olid imelised. Tee esimene pool - Kirkjubaejarklausturist Eldgjani (tee F208) oli nagu dekoratsioon "Kääbiku" või "Sõrmuse isanda" filmile: maherohelised pehme näoga mäed, mis järgmisel hetkel endas salapäraseid orgusid, koopaid või kõhedusttekitavaid salakäike peidavad. Ja nagu ikka Islandil - nii kaugele, kui silm ulatub...

Korraga jäi buss seisma ja juht teatas, et tema seisab siin nüüd kohe tund aega ja minge aga kõik koske vaatama. Et me oleme Eldgjas.

Elgdja, tõlgituna Tulekuristik,  on maailma kõige suurem vulkaanilõhe või vulkaaniline kanjon: 40 km pikk, kuni ca 600 m lai ja ca 200 m sügav. Tekkis tema aastal 934, vahetult peale Islandimaa asustamist.  Kuulub Katla vulkaanisüsteemi. 

Seda kõike me tol hetkel veel ei teadnud. Meie võtsime kuulekalt jalad selga ja panime sinnapoole ajama, kuhu bussijuht käskis. Meie kannul 40 prantslast. 

Kosk - hiljem selgus, et tema nimi oli Öfærafoss - oli, nagu Islandimaa kosed ikka. Ilus. Kuid kosest põnevamadki olid teeäärsed kivid - mõned ikka kohe väga-väga värvilised ja mõned muidu mõnusad. Ja mõnede rahnude juurde olid sildid pandud, et millal nemad sinna kohale veerenud on.

 Vaade Eldgja orule-lõhele-kuristikule-kanjonile. Üks tagaplaani täppidest on meie buss.

Öfærafoss

Kivid ei käi ju seda värvi punased? Või käivad?

Elgdja org on täis vahvaid rahne. Mõned on mütsiga.

Kui keegi teine peale meie ei viitsi järgmist videoklippi vaadata, siis tühja kah. Meie jaoks on see tore meenutus - keegi hea inimene on täpselt niisuguse 2 ja pool minutit kestva klipi kokku teinud, mis sobib meile suurepäraselt. Just nagu meie tripilt - sama ilm, sama aastaaeg, sama teekond... 

Tunnikese pärast sõit jätkus. Rohu- ja samblaroheline hakkas vahetuma uduhalli ja valge vastu.

Kuni korraga - ohooo! Mis killavoor sealt tuleb??

 Killavooriks osutusid hobumatkajad. Ja mis issandama põhjusel iganes sattusid need nunnud islandi hobused meie bussi juures paanikasse, panid igasse suunda ajama ja inimestel hobuste seljas - turistidel, mitte ilmselt päris hobuinimestel - olid ikka väga hädised-ehmunud-jahmunud näod peas. Sellised, mida on põnev bussiaknast turvaliselt vaadata.

Hiljem ühe hobumatkade korraldajaga juttu ajades selgus, et sealkandis tehakse kümnepäevaseid hobumatku, et hobuseid on sellisel matkal 3 korda rohkem kui inimesi ja et päeva jooksul vahetatakse hobust 2-3 korda - et loomi mitte liialt ära koormata.

 Veel mõned kurud, kurvid, käänud ja me olimegi Landmannalaugaris.
Seda, et mäed tõepoolest värviliseks muutumas on, nägime juba bussiaknast, kuid  niisugust indiaani- või kauboi- või kullakaevurite küla me oodata ei osanud.

Osad indiaanlased ja kauboid olid soojaveejõkke - hinnanguliselt nii 35-6 kraadi -  lõbutsema  läinud. Aga mina olin unustanud oma supelpüksid autosse ja Kaili üksi ka ei taht lõbutseda. Seega ronisime hoopis mäkke.

Ja me nägime, et see hea oli.

 

See oli kohe väga hea.

Ja värviline oli see ka.

 

Erinevat värvi värviline.

Nende mägede kohta ei oskagi midagi ütelda. Nii teistmoodi teised. Ja päriselt-päriselt värvilised, täitsa ilma fotoshoppimata. Eks värvid sõltu ilmast ka - nagu nõks rohkem päikest annab, seda säravamaks lööb.  Sina, Allan, pead küll sinna minema ja seda nägema!

Kui me nendest ilusatest mägedest alla tulime, leidsime veel terve hulga ilusaid islandi hobuseid.

Ja ilusaid islandi kampsunitega hobusemehi ja -naisi. Neid kampsuneid kantakse tõepoolest kogu aeg ja kõikjal ja kõigil on selline kampsun olemas ja kõik naised oskavad neid kududa ja nüüd on nii, et meil on ka irmus islandi kampsuni isu peal. Ja me ei teagi veel, kuidas me sellest isust lahti saame.

Tagasisõidul saime peategelasteks filmi. Üks seltskond ronis kogu kambaga jõe ääres oma minibussist välja, kui nägi meid - suurt bussi - tulemas. Eks see ikka väärt vaatepilt olnud ka, sest me olime ennast järjekordselt üsna vertikaali sättinud.

 Ja nii me tasapisi tagasisuunas liikusime. Ilm hakkas jälle rohelisemaks muutuma...

... ja meie mõtlesime, kuidas edasi elada. Ega siin väga palju targutada polnud - Islandi ilmakaart ütles, kuhu on mõtet minna ja kuhu mitte. Küsimus oli selles, et kas minna kohe õhtul valmis või oodata hommikut ja siis minna. Ehk et kumb vanarahvatarkus targem on - kas "Mis täna tehtud, see homme hooleta!" või "Hommik on õhtust targem."
Otsustasime täna-tegemise kasuks ja - sa heldene aeg, kuidas kõrgemad jõud meid hoiavad!!! Me oleme neile selle eest iga päev küll tänulikud ka.

Korotše: sõitsime sadamasse, sest meil oli plaan Westmannaeyari saarestikku minna. Me ei tulnud selle pealegi, et see võiks midagi keerulist olla. Sadamas mõtlesime, et läheks siis juba ikka täna ja kohe üle ära. Piletikassas selgus, et me võime täna üle minna küll, aga tagasi me sealt enne nädalat aega ei saa - kõik autokohad on broneeritud. Jäin, mokk töllakil, seda tibi vahtima, kes mulle niimoodi öelda julges. Ma arvan, et ma jätsin ühekorraga nii vaimu- kui füüsilise puudega inimese mulje, sest see oli tõepoolest löök allapoole vööd. Väga ootamatu löök pealekauba. 

Selle peale leebus üks kena meremundris noormees, kes ütles, et oot-oot, tegelikult homme kella neljaks on üks autokoht. Et kas see sobib mulle. See sobis mulle vägagi!

Ja siis me Kailiga arutasimegi, et me oleme ikka väga suurte ja võimsate jõudude ja heade inimeste soovidega kaitstud ja kaetud. Et kui teised inimesed planeerivad ja broneerivad ja meie lihtsalt läheme ja saame kõik, mida tahame - või siis saame selle, mida me tahta ei teadnud, kuid mis on veel parem variant -

Me ei teadnud näiteks seda, et me ööbime Islandi kõige noorema mäe, Eldfelli (Tulekahjumäe) jalamil. Mäe, mis tekkis aastal 1973. Me ei teadnud seda isegi siis veel, kui me selle mäe otsa oma öömatka tegime, et sealt Westmannaeyari linnakest imetleda.

 Me olime lihtsalt eluga ülimalt rahul. Ta oli meile järjekordse vapustava päeva võimaldanud.