Ristandid Islandil

Eks me oleme sellega juba tasapisi leppimas, et meid ümbritsevad lehmhobused ja lehmlambad. Allolev lehmhobu on erilise õnnega koos - tal on oma puu!!! (Selle üle, et Island nii lage on, imestame meie, metsasttulnud, ikka veel).

Kuid jah, nii hobused kui lambad  suudavad meid siin üha uute outlook'idega üllatada.

 

 Näiteks ühel hetkel leidsime terve rea poolikuid lambaid. Kui silm sai välja treenitud, selgus, et selliseid on mitmel pool. Moesoeng vist.

 Lambad võivad Islandil olla täpselt seda värvi, mis nad tahavad. Ei mingit musta-lamba-juttu. Mustapruunivalgekirjud lambad on ka täitsa olemas.

 Lammaste osas veel üks tähelepanek: nende sarved on lapikud! (Selle üle, et kõigil lammastel sarved on, imestasime ühes eelmises postituses).  

Minu loodusõpetuse-alane pagas kasvab sellise kiirusega, et ma ei teagi enam, kas hakata edaspidi ornitoloogiks või hobulausujaks või lambaarstiks...

Eile õhtul saime jutu peale perenaise Þóreyga. Selgus, et neil siin maal on iga looma saba jaoks oma nimi!!! Lehma saba islandi keeles on hali - see on ka üksiti küla nimi, kus meie töökoht asub. Niisiis oleme lehma saba alla sattunud. Kõlalises mõttes oleks muidugi lamba saba all toredam olnud - lamba saba islandi keeles on dindill (hääldas perenaine seda umbes nagu tin-tintl). Hobuse saba on tagl (hääldus: takl).

Veel rabas perenaine meid sellega, et ta viib oma suuremaid lapsi (peres on kolm poissi - 9kuune, 2-aastane ja neljane) kaks kord nädlas Höfni lasteaeda. Höfn on see meile lähim tankimisvõimalus - 60 km... 

Ja siis veel see, et perenaise ja peremehe vanavanaisad on vennad olnud ja peaaegu et kogu selle küla siin rajanud - no keegi suguseltsist on igatahes ka selle koolimaja teinud, kus mina täna turiste majutan, seina peal on isegi selle mehe raamitud portree, küllap veel kool-olemise aegadest. Koolimaja seina peal on muide ka äge musta värvi pool-vanaaegne telefon, mis ongi päriselt-päriselt selle maja ja "peamaja" ühendusliin! Turistid vaaatavad sama hämmingus nägudega nagu mina esimesel korral, kui see aparaat seinal tilisema hakkab!

Inimkooslus, nii töötajate kui külastajate osas, on samuti tore kirju-mirju.
Töötajate seltskonda kuuluvad lisaks Islandi enda inimestele veel selliste auväärsete riikide esindajad nagu Taani, Rootsi, Tšehhi, Poola ja Hispaania.  Noh ja Eesti iseenesest mõista. Kuid koosseis muutub pidevalt, nii et ärge seda nimekirja pähe õppige.

*   *   *

Vene keele päev

Taani tüdruk Gwen läheb ära. See tähendab, et mina saan suhteliselt peaperenaiseks „10-km-majja“. Ja et see on suhteliselt kerge leib – hommikupoolikul tuleb küll kogu maja kasida, aga selleks antakse mulle vahepeal  üle Islandi tuntud kiirkoristaja Kaili appi. Õhtud istun retseptsioonis ja olen põhilise aja lihtsalt ilus Maria.

Lihtsalt ilusa ülesanne on need külalised vastu võtta, kes on endale majutuse broneerinud ja kui kohti üle jääb, siis ülejäänud juhuslikud möödakäijad ka enda juurde magama meelitada.

Veider, kuidas külastajate hulk ja päritolu issand-ise-teab millest sõltub! On päevi, kus maja on üle broneeritud, iga viimane kui urgas läheb käiku ja kõik ööbijad - ja nad ei ole omavahel kokku leppinud! - on miskipärast Hispaaniast. Siis on prantsuse päev. Siis on päev, kus pole mitte ühtegi (!) ööbijat. Ja ei mingit loogikat selles reas.

Eile trehvas olema vene keele päev.

Esimesed saabujad olid Tšehhist. Tervitasin neid reipalt oma ainukese tšehhikeelse lausega „Okontšte prosim võstup a nastup, prestup na trassu B!“, mida korrutatakse Praha metroos (Lõpetage palun sisenemine ja väljumine. Üleminek liinile B.). Nad olid rõõmsad küll. Neile tunnistasin kohe üles ka, et ma pole miski islandlane. Ajasime hoopis Eesti teemadel juttu – üks kutt oli IT-kutt ja tema põhiliselt rääkiski. Et kui IT-kõva maa ikka Eesti on. No ma vastutasuks siis kiitsin tšehhi õlut ka. Tegime seda ilusasti inglise keeles.

Teised saabujad – vanaema, ema-isa ja kolm ühesuurust umbes 5-6-aastast last - olid esimese hooga Kanadast, pärast osutusid ümberasunud ukrainlasteks. See tuli välja, kui vanaema köögis askeldama hakkas. Sest siis sattus kööki järgmine tšehhide seltskond. Vanaema treenitud kõrv tabas tuttavat aktsenti ja nii tema eestvedamisel toredaks venekeelseks laadaks lahti läkski. Vanaema küll püüdis õhata „bõvši sssr“, aga keegi ei haakunud. (Miks tšehhid pidanukski!) Tšehhid rääkisid selle  peale hoopis, kuidas venelased neil Prahas 68ndal aastal külas käisid. Rääkisid naljatades, mitte kurjalt. Ja ega vanaemagi tegelikult Ukrainasse tagasi ihanud, ütles, et seal läheb ikka tükk aega veel enne hullemaks, kui võib-olla ükskord lõpuks paremaks hakkab minema.

Prantsuse poisid ja teised

Järgmisel õhtul võtsid mind koolimajas vastu kaks prantsuse taati. Ühel valged lokid ja teisel valge habe. No prantsuse meestega on minul kohe oma suhe! Sõltumata riigist, kus me kohtume – Gruusia, Hiina vms – algab meie tutvus pisikese pissiga. Õigemini küll suurega (hommikune väljalase liigitub kindlasti suuremate kategooriasse). Ei ole Island erandiks. Meie esimesel vabal päeval, kui me Kailiga just olime ühele poole saanud matkaga Hengifossi kose juurde, kui olime istunud ja imetlenud vee vägevust ning kui siis lõpuks ümber pöörasime, et tagasi astuma hakata, imetles meie selja taga omaenda vete vägevust ja võimsust üks prantsuse taat. Ja nüüd, palun väga, nädal aega hiljem istub see pissija poiss Rhone Alpidest mul siin, Hrollaugstadiris, särab nagu päike, kaebab, et kraanikausist ei lähe vesi alla ja on kogu söögisaali oma aluspesu täis riputanud! Kraanikausist läheb vesi alla küll. Taat on lihtsalt liiga hoogsalt loputanud ja raputanud... 

Taadid kavatsevad kuu aega jalgratastega mööda Islandit ringi tõmmata, nii et võib vabalt juhtuda, et oma järgmistel vabadel päevadel kohtume nendega taas mõnes pissipeatuses.

Söögisaal pole ainus territoorium, mille taadid enda omaks kuulutavad. Suur köök on äärest ääreni kahe mehe nõusid ja toitu täis. Jääb mulje, nagu kavatseks nad seitsmepealisele lohele seitsmekäigulise eine pakkuda. Ja ehkki ükski teine seltskond pole veel saabunud, on hommikul pestud köögipõrand pudrune nagu sõimerühma söögilaud. Kõige selle keskel säravad šarmantsed prantsuse naeratused. Sa mõtle, me leidsime siit võililli! Nendest saab salatit teha! 

Prantslased kohe oskavad lagastada. Laudlinade järgi võib öelda, miskandi rahavs söömas on käinud. Kõige võimsamad märgid jätavad endast maha prantslased.  Teisel kohal on hispaanlased. Aga kui ükskord Tai grupp olla söömas käinud, siis Gweni sõnul olnud köök pärast puhtam kui enne. 

Issanda loomaaeda saab selles paigas ikka täiega imetleda! On selleks siis brasiillane, kes teeb haleda näo, kuidas tal praktiliselt enam pennigi hinge taga pole ning kõige-kõige odavamat võimalust palub ning kui selle (eriti soodsas variandis - üksinda toas) saanud on, siis veel juurde tingima hakkab: ega te ju siia kedagi juurde ei pane? Kindlasti? Mis kellani ma homme siin olla võin? Äkki ikka natuke kauem?...

Või on selleks saksa mammi, kes hinda kuuldes vuhistades selja keerab ja vihaselt sisistab: "See on juba keskklassi hotelli hind!" - Kas seesama mammi läheks kusagil mujal, mõned odavamas riigis, Gruusias või Indias näiteks,  raha küsitule juurde pakkuma? Siin juhtumisi on Island ja see ongi tõepoolest üsna kallis maa, vähemalt turistile.

Ja nüüd kopeerin siia jaanipäeva-aegse mõtiskluse ühe hea sõbra meilist. Sobib minu ellu praegu, kus mu ümber on igal õhtul erinevad rahvused, eriti hästi.

 Sain aru, et vanad head (?) ajad on pöördumatult möödas. Ka rahvusriikide aeg hakkab ümber saama. Maailmakultuurid segunevad ja pilt muutub. Segasemaks, sogasemaks, värvikamaks, rahutumaks, paljastatumaks, nõudlikumaks, ohtlikumaks. Oleme kasvanud raamatute keskel, kus maailm ja inimeste lood on olnud lihtsad ja selged, lineaarsed, paigas piiridega. Tänasega võrreldes. Homsega polegi vaja võrrelda. See on uus ilm. Ma ikka meenutan sooja südamega aega (millest isegi vaid lugenud olen), kui oodati aastaid, et saada kirja kaugelt. Ise olen ka tervelt paar nädalat oodanud. Nooruses mõistagi. Kui täna satelliit ei reageeri kolme sekundiga, on emotsionaalne maavärin.

*   *   *

Mägeden pett, otsustasime Kailiga täna järjekordselt. See ümbritsev lagedus lihtsalt ei lase metsarahval mastaape õigesti hinnata. No mõtle ise, kui töö juurest paistab kodu kätte, aga tegelikult on koju 10 km! Tänane targutus tugines eilsele jutuajamisele perenaisega - olime juba tükk aega pead murdnud, kust nad oma loomadele talveheina saavad. Selgus, et ikka täitsa siitsamast oma põldude pealt. Me olime vaadanud, et kitsuke roheline riba mere veeres, sellest ometi ei jagu - aga kui seda riba on 10 km, siis mine tea...

Veel saime eile teada, et tänavu on loodus 2 nädalat tavalisest tagapool (see leevendas natuke meie kartust, et siia ei tulegi kunagi suvi). Ja tõepoolest - täna paistiski juba päike! Läksime seda kohe  lõunapausi ajal uuesti Jökulsarloni äärde tähistama, sest eile rääkisid ühed turistid, et nad olid seal hülgeid näinud.

Hülgeid me ei näinud, kuid saime ikkagi uue elamuse - kuidas hetkega - ja tõesti, hetkega! - võib ilm muutuda.

 Kui me nüüd veel kuus päeva tööd teeme, siis on meil viis vaba päeva jutti - juhhuuuuuuu!