Koletised, polaarrebased ja sinised moonid

 Läänefjordid. Ikka veel.

11. juuli algas kohutavalt. Nimelt astusime läbi koletiste muuseumist. Asub tema Bildudaluris Arnarfjörduri ääres - see pidi kõige merekoletisterohkem fjord tervel Islandimaal olema.   Juba mitusada aastat tagasi joonistatud  maakaartidel on selle koha peale vähemalt nelja sorti meremadusid ja -monstereid maalitud ja tõenäoliselt on nad ullumoodi paljunenud. Vähemalt mitte välja surnud, sest muuseumis jookseb iga nurga taga mõni väike filmike, kus täie mõistusega inimesed räägivad, mis imelisi asju nad näinud on. Tegelikult ma usungi, et igal inimesel on mõni lugu oma elust, mis on ühel või teisel moel müstiline ja/või mida seletada ei oska, nii et mina neile küll midagi ette ei heida.
Ühegi koletise topist, luukeret ega isegi mitte laibapükse muuseumil paraku ette näidata ei ole.

Koletiste muuseumi kodukale - ja see on vaata et ägedamgi kui muuseum ise - saab siit.

11. juuli lõppes ka kohutavalt. Me olime oma koduauto just ära parkinud ja voodid valmis teinud, kui kostis kõminat. No umbes sellist nagu äike teeb. Aga äike ei paistnud kuskilt ähvardama. Siis märkas Kaili terav silm, et ühte mäge mööda veerevad kivid alla.
Olgu, see oli natuke kaugemal ja meie elusid ei ohustanud. Kuid see oli järjekordne uus kogemus - "äikesemürin" ja tolmu - seekord mitte tossu - ülespoole keerutav mäesein. Ja mürina taustaks teadmine, et just sellestsamast külast, mille ääres me unele kavatsesime jääda ja mille nimi on Súðavík ja milles täna elab ca 200 inimest, sõitis 1995. aasta jaanuaris üle 14 inimelu nõudnud laviin. Kogu küla nihutati seepeale veidi edasi, vanad majad jäeti suvehoojamajadeks - suvekodudeks ning võõrastemajadeks.

 Tore prügikast Súðavíkis

Súðavíkis asub polaarrebaste uurimise keskus. Loomulikult pidime me minema neid uurima.

 

 Polaarrebaste keskus

 Keskuses saime teada, et polaarrebane on Islandi ainuke "kohalikku" päritolu imetaja,  elab teine siin juba ca 12 000 aastat. Et ühe uuringu järgi on polaarrebased pärit Tiibetist. Et saarel on 4-10 000 polaarrebast - 10 000 oli neid aastal 2008, aga seda on saare loodusliku tasakaalu jaoks liiga palju ja nüüd on nende arv - peamiselt iseregulatsiooni teel - taas vähenemas. Et nad elavad oma abikaasaga surmani koos ja paarilist ei vaheta.

 

Et nad ei ole toidu osas ülemäära pirtsakad, söövad ka marju ja eriti kaugel põhjas võivad süüa isegi jääkaru okset, sest see sisaldab mingil määral rasva. Et neil on loomariigi kõige tihedam kasukas. Et see kasukas on teatud aegadel kolme lehma hinda väärt olnud. Et neid on jahitud Islandil aegade algusest peale ja et üheks jahivõtteks on kivilõks.

 Keskusel on oma  rebasekutsikas ka - õues puurinurgas kössitab väike hall 7-nädalane mütakas.

Ikka üles, ikka alla. Ikka üht fjordiserva mööda ja siis teist. Kaili on omandanud lisaks mäesuusatamisele ka autosõiduvilumuse mägiteedel. Siin maal, kus kohanimed on kohati nii keerulised, et ristiinimesel võtab nende väljalugemine higi lahti, reisime me  enamasti nii, et mina loen kaarte ja lugusid ja Kaili on juhtivtöötaja. Aga imetlejad oleme mõlemad.

Dunjandi kosk. Tõlkes Müristaja. Kaljuservalt 100 meetrit  langev veemass on ülevalt 30 meetrit ja alt kaks korda nii lai. Edasi moodustab vesi astanguliselt mäelt alla voolates veel kuus väiksemat koske, suubudes lõpuks all laiuvasse fjordi. Väga uhke ja võimas vaatepilt. Hakkad altotsast neid kosekesi harutama ja iga terrassi peal on järgmine ja veel uhkem vaade.

"Pruudiloorikosk," teatab Kaili ja võtab sisse Tuljaku stardiasendi.

 Eriti ilusa pildi Dunjandi kosest, kus saab paremini aimu tema võimsusest, on teinud loodusfotograaf Remo Savisaar - otsi pildilt üles kaks koske pildistavat fotograafi :)!

Ca 260 elanikuga küla Þingeyri on üks vanemaid asutusi Läänefjordides.
Sellised toredad tegelased leidsime tee äärest- ja kohe päris mitu, kui te pildi paremaasse serva ka piilute. Tore taaskasutus :)!

Laohoone aastast 1733 kuulub kogu Islandi vanimate hoonete hulka. Praegu on seal turismiinfo punkt, kus müüakse ka kohalikku käsitööd.

 Kui selle kinda ots peaauguks  lahti näppida, saaks Kailile ehk lõpuks sobiliku suvekleidi...

Kõik fjordideäärsed teed ja vaated on maalilised - ühtpidi sarnased, samas igaükss siiski pisut isemoodi.

Ja siis oli meil tingimata plaanis veel kooliaeda külastada. (Tervitused Räpina Aianduskoolile!)

 Esimese hooga oli tunne, et läheme surnuaiale. Eesti omale - Islandi surnuaial ju keegi puudega ei priiska.

Skrudur on üks vanemaid aedu Islandil ja tegelikult üks paras ime. Suvi ja vegetatsiooniperiood on siin ikka niilühinigelake, et aaianduspisikuga nakatunud olla on siinmaal tõeline õnnetus.  

Aga sellesse tõppe oli nakatunud pastor Sigtyggur Gudlaugsson, kes 1905. aastal Nupurisse tuli ja siin oma aianduslikke ambitsioone rahuldama hakkas.  Tema nimelt unistas aiast, mis oleks üksiti nii tarbe- kui iluaed, tegi selle valmis ja sokutas kogunisti Nupuri kooli õppekavadesse. Eesmärgid olid pastoril nagu tänapäevastest õppekavadest maha kirjutatud (või siis vastupidi) - aianduse ja taimekasvatuse põhialuste õpetamine praktilise tegevuse  kaudu ning tervisliku toitumise propageerimine. Lisaks tahtis pastor tõestada, et ka Islandi kehvas kliimas on võimalik üht-teist kasvatada, kui õigeid võtteid kasutada.

Ametlikult avati aed 7. augustil 1909 - päeval, mil kartul tähistas oma Islandile jõudmise 150. aastapäeva. Algusest peale peeti väga põhjalikku arvestust, mida ja mitu külvati ning mitu koristati. 

Aed õitses ja õilmtses veel tükk aega peale oma rajaja surma, 80ndate aastateni, enne, kui unustusse vajus. 1992 moodustati komisjon, ms vabatahtlike abiga aiale nelja aastaga elu taas sisse kaevas. Kooliaia etalonina on ta tunnustuse ära teeninud koguni nii lõunamaiselt organisatsioonilt nagu Benettoni fond: 2013. aastal võitis Skrudur rahvusvahelise Carlo Scarpa aia-auhinna - tõenäoliselt maailma ainuke auhind, mida jagatase asukoha eest.

Selline nägi välja kooliaia kartulipõld 11. juulil.

Kuna kooliaias on kõigil taimedel korralikult ladinakeelsed nimed juures, siis saame teada, et see sinine kaunitar on Meconopsis betonicifolia ehk tönnikeselehine ebamagun. (Ega eestikeelne nimi nüüd ladinakeelsest oluliselt targem ei ole, eriti nime esimene pool... aga mooni nägu õis on teisel küll. Pärit pidi teine Hiinast olema. Ma tahan endale ka - kui juba siin kasvab, siis Eestis peaks see tönnikeseleheline ju suisa õnnemaal olema!)

Kooliaia miniatuursel maalapil on kõik kohustuslikud õppeelemendid olemas: inglise ja prantsuse aed, veesilmad, skulptuurid, puhkealad,...

Kooliaia müüri taga vohavad järjekordselt lupiinid. Eriti sinised ja eriti lopsakad.

 Aga kõige suuremaks üllatuseks oli meile punaste õitega maasikas!

5-päevase puhkusereisi "Läänefjordid" lõppakord tuli taas kosekohina saatel.

Olime otsa ikka üsna kodu poole keeranud ja otsisime ööbimispaika, kui järjekordne vaatamisväärsuse märk meie tähelepanu köitis. Glymur. Kiirlugeja teatas Kailile, et kose juurde tuleb matkata võib-olla kaks tundi ja et matk ei ole lihtsamate killast. Kaili ütles, et ega tema ei ole mingite kehvade killast ja nii me kell 22.22 öisele kosematkale startisime. Ega juuli alguses suurt vahet ei ole ka, mis kell kuskile minema hakata. Küllaminekuks ehk on natuke kehv aeg, aga kõigeks muuks sobib sama hästi nagu iga teine ilm.

 Kell on 22.22, kui me kosematkale stardime.  Algus on igatahes lilleline.

Kui me olime umbes pool tundi kõndinud ja püüdnud ära arvata, millisesse prakku meie rada siis ikka lõpuks suundub ning mina olin jõudnud öelda, et eriti raskete killast see jalutuskäik ka ei paista olema, oli esimene üllatus plaksti! käes. Rada suundus koopasse. Pimedasse-pimedasse. Kui te nüüd mõtlete, et meil oli kindlasti taskulamp kaasas,  siis peame teile pettumuse valmistama: taskulamp oli meil kaasas Lapimaal, polaaröös, Pille ja Allan veel andsid, aga polaarpäevamaal ei näinud me taskulambil mingit otstarvet ja andsime asjapuu omanikele ausalt ja tänuga tagasi. 

Mis tähendab, et meil tuli käsikaudu ronida pimedas urus mäe sees tükk maad allapoole. Natuke juba oli raskem küll.

 

Siis anti taas rahunemisaega. Jalutasime rõõmsalt vuliseva mägioja kaldal, kui korraga - plaksti! - tuli üle oja ronida. Nagu seikluspargis! Natuke oli jälle raskem kui lihtsalt maad mööda kõndimine.

Ja siis enam rahulikult kõndida ei saanudki. Kogu aeg olid mingid nõlvad või servad. Kõrralik mägimatk koos kõikide ohtude ja õudustega. Aga äge oli! Tee äärde olid orhideed istutatud. Ja päike oli kusagil kaugel olemas ja selja taga oli vaade merele jaajasiss.. Hirmus oli ja ilus oli.

Tee ääres oli soovikivide hunnik. Kaili otsustas, et tema peab ka soovima. Mina soovisin selle peale, et ta meile ometi enam veel rohkem tööd ei sooviks. Kaili teatas, et näe, see soov läks sul kohe täide.

 Kõik see oli selja taha oli jäänud ,...

...kui me lõpuks kohal olime.

Kohe täitsa kohal.

Kailil oli sel ööl mingi hirmus soovimise hoog peal. Tagasiteel leidis ta auguga kivi, teatas, et sellised olid nõiamuuseumis ka ja et see on kindlapeale õige koht soovimiseks. Et siin soovitud asjad lähevad surmkindlalt täide. Mina küsisin, et kust ta kolm tilka neitsiverd kavatseb võtta. Kaili teatas, et tal on kuupuhastus ja sellest piisab.

Selle pikantse seiga panime kirja ainult selle pärast, et me mõlemad kujutasime endale väga elavalt  ette, kuidas Kaidi siinkohal silmi pööritab.

Ma ei tea, kas te veel mäletate, milliseks me oma auto Dakari rallil saime. Kui ei mäleta, siis siinsamas postituses on pilt "Polaarrebaste keskus", milleni võib tagasi kerida. 

Igatahes ei julgenud me sellisega koju minna ja hakkasime Reykjavikis autopesulat otsima. Leidsime. Isegi autopesu on Islandil värviline!

Tänutäheks selle eest, et me viis päeva jutti nii ilusasti Islandimaad imetlenud, üksteise võidu ahhetanud ja ohhetanud olime, ilmutas end meie reisi lõpetuseks järjekordne ime - neljane saluutvikerkaar! 

Pildi peal on näha kaks tugevamat haru, kuid päriselus jätkus paremale poole nende kahe kopeering. Kui pilti suurendada, siis võib meid vast peaaegu uskuma jääda :)).

 Igatahes ei olnud ma ka sellist asja varem oma elus näinud.

Nice, Iceland!