Kortsud, keev vesi ja ajupuudega poisid

Me pidime ju Läänefjordidesse minema.

Aga tee peale jäi Barnafoss. Koha peal selgus, et Hraunfossar ka.

Hraunfossar oli jälle midagi uut. Kui tavaliselt on koseastang jõega risti, siis siin oli tema pikuti: terve kilomeetri jagu loendamatuid pisikesi pulbitsevad kosekesi langeb laavakihtide vahelt Hvita jõkke. See imeline „külgkosk” lõpeb „tavalise” kose, Barnafossiga. Viimane pressib end läbi kitsa kanjoni, on endale rea läbipääsuauke uuristanud ja käänleb-väänleb oma urus nagu jaksab. Barnafoss ehk Lastekosk on legendi järgi endale nime saanud nõnda: läinud kohalik pere kord jõululaupäeval kirikusse. Kaks last jäetud koju. Kui pere tagasi tulnud, olnud lapsed kadunud, kuid jäljed viinud jõe äärde, loodusliku kivikaare-sillakeseni. Ema käskinud seepeale kivikaare ära lõhkuda, et teistega niisugust õnnetust juhtuda ei saaks. 

Aga jupike Hraunfossarist siis siuke:

 Eelmises postituses muretsesime selle pärast, et ükspäev see Islandimaa katki läheb. No eks ta ole juba vana ka, kohati ikka täitsa kortsus, mis sellest, et maailma kujunemisloo järgi kuulub Island oma 25 miljoni aastaga maakera noorimate maade hulka.

Noh ja siis me jõudsime Snorrile külla. Snorri Sturlusonile. Reykholti.

Snorri Sturlusoni keskus Reykholtis.

Snorri Sturlusoni (1179-1241) mäletatakse peamiselt ajaloolase ja kirjanikuna. Lisaks arvukatele skaldilauludele kirjutas ta skaldikunsti käsiraamatu Noorem Edda, Norra kuningate ajaloo Heimskringla (Maailmasõõr) ja tõenäoliselt ka Egill Skallagrímssoni saaga.

Igati põnev sell. Snorri oli  kah üks Althingi seadusekuulutaja, st tegija mees. Kui ta Norras käis, sai ta ülesandeks külastada noort Norra kuningat. Tolle käest sai ta käsu mõjutada Islandi ülikuid, et nood nõustuksid tunnistama Norra ülemvõimu. Kodus ei teinud Snorri aga kuninga käsust väljagi, hakkas hoopis iseenda võimu laiendama, pani lapsi sinna-tänna kasulikult mehele jne. Ise panustas ikka ka - jättis ühe naise maha ja võttis uue asemele. Võttis kohe Islandi kõige jõukama naise. Kui juba, siis juba, eksole.

Mingi perioodi oli Snorri Islandi kõige mõjukam pealik. Sellistel on teadagi ka palju vastalisi. Nii see Snorri muudkui sehkendas Islandi ja Norra ja Rootsi võimumeeste vahet, kuni ta omaenda kodutalu salakäigus mõrvati.

Snorri soojaveevann, mis tegelikult oli käesolevaks sajandiks siiski suhteliselt maha jahtunud. Kaili läheneb mõrvapaigale.

Snorri ja tema vendade ning nende järglaste järgi on nime saanud üks verisemaid ja vägivaldsemaid perioode Islandi ajaloos, Sturlungaöld — Sturlungite aeg 13. sajandi keskel. Sellest kõneleb Sturlungite saaga.

Ja siis tossab tee ääres jälle nii, et vähe pole. Deildartunguhver, maailma suurim kuumaveeallikas toodab  igas sekundis 180-200 liitrit 100-kraadilist vett. Nagu ikka tossukohtades, on siingi tunda väävlilõhna. Allika roostepunased servad viitavad vee rauasisaldusele. 

No 80 kraadi - ok. Aga et maa seest tõepoolest mulisevat keeva vett välja tuleb... Punane silt ütleb, et 100, aga see kõik tõepoolest muliseb ka nagu pott pliidi peal!

Vesi aetakse torusse ja saadetakse lääne poole teele. 74 km pikkune toru ehitati aastatel 1979-81. Ehitati asbest-tsemendist, mõne koha peal on teras ka  mängus, ja sellisena on toru ka maailma „kõigem“ toru. Suurt rõhku on pandud isoleerimisele, et temperatuurikadusid vältida. Keeva vee teekond 74 km kaugusele Akranesi kestab 24 tundi, selle aja jooksul jahtub vesi vaid 20 kraadi jagu. Kuna Deildartunguhver asub vaid 19 m merepinnast kõrgemal, peab vee liikumist sellel teekonnal pumpadega toetama.

Siit tuleva soojaga köetakse lisaks mitme linna rahva kodudele ka kasvuhooneid, ujulaid, vabrikuid, koole jne.

 Energiat on Islandil küll ja veel. Ise unistavad nad sellest, kuidas ühel päeval ka autod oma puhta ja ökoloogilise energiaga sõitma panna. Oma kuumaveevarusid peavad islandlased jumalate kingituseks endale.

Eiríksstaðiris elas 10. sajandil  Eiríkr rauði ehk Eiríkr /Erik Punane. Kodus oli ainult Eeriku poeg Leifr/Leif Õnnelik (Leifr heppni), aga ta polnud kuigi jutukas.

Ja no mis tal ikka nii väga öelda olekski – saagades on ju kõik kirjas. See, kuidas ta igasuguseid maid avastas. See, kuidas ta aastal 1000, tükk aega enne Kolumbust, Ameerikas käis. See, kuidas ta oma teel järjest laevahukkudest meremehi päästis (sealt ka lisanimi Õnnelik)  Saagade (Eirikr Punase saaga ja Gröönlaste saaga) andmetel sündis Leifr siin, Islandil, ja kolis koos vanematega hiljem Gröönimaale. Aastal 1964 kuulutati USA-s 9. oktoober Leifr Eiríkssoni päevaks.

Rohkem rahvast kusagil polnud, isegi piletikassas mitte. Eks kellgi lähenenud õhtusele kümnele. Kuid majauks oli lahti ja Kaili alustas ekskursiooniga. Edasiste sündmuste  paremaks mõistmiseks  juhin teie tähelepanu akendele: 

Kui te aknaid ei leidnud, on teie nägemisega kõik korras, sest tegevus toimub 10. sajandil.

Niisiis: Kaili jutustus. Ma olen kindel, et ta žestikuleeris ta oma jutu ilmestamiseks ka ägedalt, aga seda põlnd kahjuks näha. 

„Ega Eerik oll kenä miis, punatside hiussidõ ja punatsõ habõnõga.   Õnnõ irmsale äkilidse loomuga. A ega Eerik tuun süüdü ei olõ, täl oll esä säänesamanõ. No Norrast mi pidimi är tulõma, selle et Eerik läts naabrimehega tüllü ja leie tuu maha. Üte tõsõ leie tä kah maha ja sõs viil üte ja sõs viil kats tükkü  ja tä esä leie kah viil  mõnõ’ mehe’ maha ja sõs mi pidi Norrast är tulõma.

No ja sõs Eerik ehit meile taha’ Islandilõ, Haukadaluridõ, maja.“ – „Kust ta puid sai,“ tunnen mina huvi. – „No kas tan sõs puie puudust om,“ kilkab Kaili.  „Tan ei olõ vaja eski mõtsa tetä, tan tulõ mõts esi kohale, mine õnnõ randa ja korja kokko!“

„Aga egä mi tan kah kaugu es elä, selle, et Eerik läts jälkina naabrimeestega tüllü – no ma ei saa arvu, kuimuudu meile kõik aig nii tapõlusehimulidse naabri trehväsiva – ja sõs tä leie näid jälkina paar tükkü maha. Kae, tan magasiva latsõ, meil oll Eerikuga neli last, kolm poiga ja üts tütär.“

 Koperdame pimeduses käsikaudu edasi.

 „ Üts poig oll meil viil ütlemädä õnnõlik, sa mõtlõ, tuu löüdse Ameerika üles! No muidoki, kui nuut lõpuni aus olla, sõs tegelikult nä es olõ kõik mu latsõ’. Eerik tsilgut paar tükkü külä pääle kah, aga… Kae, tan om meil viil üts uss, taa oll tuu jaoss, et kui Eerik koton väegä kiimä läts, sõs ma sai tast ussõst vällä pagõda. Aga ei-ei, tä oll mul iks üts kenä miis…“ 

Valgemaks ei ole läinud.  

 „ Kae, sjoo kausikõsõ tekse Eeri esi mullõ,…“ elab Kaili järjest rohkem oma osasse sisse. Mina ei näe ei ühtegi kausikest ega ka midagi muud. 

„No ja sõskui Eerik oll na naabri kõik maha löönü, sõs mi pidimi tast kah minema minema,“ jätkab Kaili. „Eerik ütel, et tä tiid ütte kenä kotust, kon ei olõ üttegi naabrimiist, ja sõs mi purjetimi Gröönimaale. Ediotsa es olõ tuul maal määnestki nimme, a kui mi sääl kolm talvõ är ollimi olnu, sõs Eerik õkva tundsõ, et tä tahassi jälki tapõlda ja sõs tä ütel, et ma panõ sjoole maale ilusa nime, et sõs tulõva taha tõsõ kah ja ma saa jälkina kellegi maha lüvvä, ku himo pääle tulõ. Ja sa tiiät, inemise ommava iks ulli – nä tullivagi! Ma arva, et tuu oll vast nii 985. vai 986. aasta, kui nä 25 laivaga Islandilt tulõma naksiva. A sõs trehväs väega sant ilm olõma, nii et õnnõ 14 laiva jõudsõ kohalõ. Aga noh tuust avit, selle et nä olli kenä inemise, jäivä õkva viiessaas aastas, nii et Eerikule timä eloaoss jagusi ja jäi viil ülegi tõisi. "

Kuna me oleme haritud inimesed ja teame, et islandikeelne sõna 'laugar' tähendab toredat basseinikest - selle osa haridusest omandasime eelmiste vabade päevade ajal - siis Laugar Saelingsdal tundus ööbimiseks sobiv koht olema. Oligi. Ehkki me oleme juba jõudnud ära hellituda ja 37-kraadine vesi tundub suht jahe olema...

Ja ikka kuulsustega käsikäes: see laugar olla olnud Gudrun Osvifursdottiri, Laxdaelasaaga peategelase kodulaugar...