Kaili ei kavatsegi ärgata. Puhtast igavusest otsustan oma traditsioonilisele hommikujooksule minna. See on mul tubli kümme aastat vana traditsioon. Et korra aastas käin.
Jooksen metsa risti ja põiki läbi. Risti on metsa tubli sada meetrit ja põiki tuleb vist isegi sada viiskend ära. Puud selles metsas on minust pikemad. Kirjandus ütleb, et mõned kohe neljameetrised.
Valin välja kolm hommikupikniku paika. Jooksu pealt.
Kaili on õnneks ärganud, kuid õnnetuseks suure murega. Ta nimelt arvas, et ma läksin vetsu, ja muretses, et miks ma sealt ometigi tagasi ei tule. Et kui ma seal näituseks täiesti ilma teadvuseta sees istun ja uks seestpoolt kinni on, et kuidas ta siis mu sealt kätte saab. Ja kui ta peab kedagi appi paluma, siis kuidas ta telefoni teel kehakeele-etenduse annab. Ja et kui ta hüüab kordamööda "Help!" ja "Sister!", et kas siis tulevad valgetes kitlites õed ja viivad hoopis tema minema ja mina jään ikka Sleipniri jalajälje sisse sitamajja.
Niisiis: jutuksolev kasemets koos oma kempsuga asub Odini kaheksajalgse ratsu Sleipniri jalajälje sees.
Hobuserua-kujuline kuristik? kanjon? Ásbyrgi on samuti osa Jökulsárgljúfuri rahvuspargist. Kunagi on siinkohal voolanud seesama jõgi, Jökulsá á Fjöllum, mille peal asub ka Dettifossi kosk. Jõgi on oma vooluteed muutnud, sest aeg-ajalt siin ju rapub ja väriseb. Juba tuhandeid aastaid. Nii on jõe üks looge mingi raputuse järel "kasutamata jäänud" ja sellesse 25 m kõrguste seintega hobuseraua-kujulisse auku on kased kasvanud.
Kased on natuke teist nägu kui eestimaised kased. Mitte ainult kasvu mõttes - mustvalge tüve asemel on siin hallvalge versioon.
Infotahvel ütleb, et Ásbyrgis asub Haldjate pealinn ning kultuuri- ja majanduskeskus. Haldjad on Islandi mütoloogia ühed põhitegelased.
Oleme tõusnud puude latvadeni...
Sellised laiad teerajad on Islandi metsas. Et saaks ilmaimet ikka igast küljest imetleda.
Hobuseraua-kujulise Ásbyrgi kuristik-kanjoni "sissepääsu" juures asub 25 m kõrgune kaljurahn - kunagise jõelooke sisekülje jäänuk. Kaljurahnu nimi on Eyjan. Saar.
Melrakkaslétta poolsaar on ca 30 km lai, 40 km pikk ja tema ühel neemel asub mandri-Islandi põhjapoolseim punkt.
Melrakkaslétta on ootamatult tasane paljude väikseste järvesilmadega piirkond. Ja ikka jälle lindude meelis- ja pesitsus- jne paik. Võimalik, et äkitsi tee äärde ilmunud hernehirmutised on mingil moel lindudega seotud, kuigi päris aru me sellest ei saaa. Sest meie piiratud mõistuse meelest on need toredad tondid lihtsalt keset heinamaad.
Kuid fantaasial on siin väga ägedasti lennata lastud - üks hernetont peseb pesumasinaga pesu, üks töötab prostituudina,...
Heinaniidukil istuja kohta arvasime kaugemalt vaadates, et seee on puudega ratastooli-tont.
Ka teeäärsete hernehirmutiste puhul kehtib Islandi reegel - nii kaugele, kui silm ulatub...
Meie lemmik - mopiga moor.
Nunnud tagumikud teel
Rauðinúpur (Punane mäettipp) on üheaegselt neem ja jääajast pärit erodeerunud vulkaan. Ja näeb tõepoolest punane välja. Täpselt nii, nagu nimi lubab. Islandlased tühja ei tambi.
No on ju punane!!!
On ju!?!
Eraldiseisev kalju kannab nime Karl. Tervitame Kaarlit Matsalus ja Karli Urvastes!
Parklas asub selline tore külalisteraamatu-karp. Külalised Eestist kirjutasid sinna ka ilusasti sisse.
Hraunhafnartangi - sellist nime kannab Islandi kõige põhjapoolsem punkt ja neem. Polaarjooneni jääb siit napilt 3 km merd. Piirkonda nimetatavat ka laevade surnuaiaks. Ju mingisuguste hoovuste vms teema siin tõesti on sest nii saagirohkesse randa pole me ka varem trehvanud.
... ja saagategelase Thorgeir Harvassoni haud...
... ja infotahvel, mis ütleb, et me võime endale tunnistused ja diplomid ka selle eest saada, et me oleme Islandi kõige põhjapoolsemas punktis käind ja olnd. Ainult et me peame neile 10 km kaugusele Raufarföfni järele minema. Me läheme.
Raufarhöfn on ca 200 elanikuga küla ja kunagine kuulus heeringalinn. Ja tundub, et õige varsti saab sellest kuulus päkapikulinn.
Paganlikust ajast pärit uskumused "varjatud rahva" - haldjad, trollid, päkapikud - teemadel pole sajandeid Islandil mitte lihtsalt üle elanud, vaid mõjutavad siinse rahva käitumist sageli veel tänagi. Ühe uuringu andmetel peab 60% islandlastest täna nende tegelaste eksistentsi võimalikuks.
Islandi parlamendisaadik Árni Johnsson lasknud aastal 2012 30
tonni
kaaluva kivi autole tõsta ja koos haldjaperega Vestmanna saarele viia.
Lugu haldjapere kolimisest käis läbi kõigist meediakanalitest.
Pea
kõigist reisijuhtidest leiab lugusid kohtadest, kus alatasa
liiklusõnnetused toimunud ja need lakanud alles siis, kui maantee
haldjate asulast mööda juhiti - nagu näiteks "Alfholtsvegur", Haldjakünka tee Reykjaviki ja
Kopavoguri vahel. Turismiinfopunktides jagatakse kaarte, millele on haldjate elupaigad peale märgitud. "Sõida lahtiste silmadega võib-olla kohtud haldjatega. Vähemalt nende elupaiku on kõikjal," lubab see.
Ja ega nad tühja ei luba - haldjate elupaiku leiab tõesti kõikjalt. Oma Islandi avastamise algusaegadel imestasime Kailiga, et miks neil sellised imetillukesed nukumajad kuskile heinamaa serva või aeda või rõdule tehtud on. Et lastele mängimiseks väikesed ja mingit põrisevat lustipropellerit ka küljes pole... Need majakesed on haldjatele. Võivad olla niisama tehtud, kuidpõhjuseks võib olla ka see, et haldjate endine elupaik on inimesele tema ehitustegvuse käigus ette jäänud ja siis nii-öelda kompensatsiooniks. Väidetavalt võib neilt majakestelt Islandi rahvuspühal, 17. juunil, isegi rahvuslippe leida! Seda me kahjuks ise kinnitada ei oska, sest meie külas neid majakesi pole - noh, ja meil on ju liustik nii lähedal, seal on neil ruumi küll ja veel!
Reykjaviki Haldjate koolis õpitakse, et haldjaid on 13 liiki. Kolm neist on nähtamatud, kolm "tavalised haldjad" ja 4 liiki trolle ning päkapikke. Haldjad on Eeva pesemata lapsed, kelle ta ära peitnud, kui Jumal ühel päeval ootamatult läbi astunud. See, mida Jumala pilgu eest varjati, peab ka maailma eest peitu jääma!
Nüüd on endine heeringa-asula Raufarhöfn otsustanud üle minna päkapikkude peale ning rajada oma Arctic Henge.
Idee ära kasutada lõputu tühjus ning keskööpäike ja Eddast pärit Völuspä päkapikulugudelt veidi tolmu maha kloppida on kahtlemata vägev.
Selline asi peab lõpuks välja tulema. "Keegi ei tea täpselt, kust päkapikud pärit on või mis ülesanne neil õigupoolest on. Kindel on vaid see, et Austri, Vestri, Nondri ja
Subri taevavõlvi üleval hoiavad. Ja kuna mõnede päkapikkude nimesid, nagu näiteks Bjartur (Hele), Blibur (Pehme) und Sväsuöur (Mahelõuna)
suvega seostatakse, oli võimalik päkapikkude nimed aastaringi 72 nädalaks jagada - nii, et igale päkapikule jääb 5 päeva. Igale päkapikule on oma roll antud ja kunstnike poolt ka nägu. Nii saab päkapikke sünnipäevadega siduda ja nendega lähemad sidemed luua," ütleb reklaamtahvel. Ülalolev foto on pärit siit.
Praegu näeb rajamiselolev objekt välja selline. Keskmised kaared ja neli ilmakaart :) on paigas. Roosa täpike pildil on Kaili, mitte päkapikk.
Siis tahtsime minna veel sellisesse ilusasse kohta nagu Rauðanes, aga koha peal selgus, et päris iluni jõudmiseks oleks pidanud jälle 7 km matkama - ja kuna ma olin siiski alustanud päeva hommikujooksuga, matkanud Karlini ja päris põhjas ära käinud, tundus see liig mis liig. Pealegi ütles selgeltnägija Kaili, et kohe läheb pimedaks. Niisiis vaatasime kõrgelt kaljult ära viimase ühisstardi... ja läksime ööbimispaika otsima.
P.S. Link artiklile aastast 2009:
Üks maailma suuremaid alumiiniumitootjaid Alcoa oli sunnitud taotlema uue tehase ehitusele Islandil sertifikaati, et ehitusplatsil ei ela haldjaid.
Tervitused vastu- ja omaks võetud ("Olengi terve" - kui meenutada kunagist menufilmi "Keskea rõõmud").
ReplyDeleteKaarel