Pidu ja pillerkaar

Igasuguseid asju juhtub kõikse aeg. Tööpäevad lähevad sellise kiirusega, et - ups, jälle peab puhkama!

No näiteks pidime me ühel ööl käima Jökulsárlónis. Sest selles piirkonna kõige-kõige turismikohas korraldati tulevärki. Tänavu juba 15. korda, lugesime hiljem netist. 15. korda ja kuupäeval 15.08.2015 - selline sümboolika. 

 

 Nii ilus pilt ei ole loomulikult meie telefonitehnikaga tehtud, see on pärit lehelt www. iceland.is

Aga me oleme selle pildiga täiesti nõus. 

 

Meie tehnika abil tehtu :)

Muuhulgas läks sellelsamal laupäeval mehele ka perenaise noorem õde. Tõsi, esimest, mitte viieteistkümnendat korda.  

Pererahvas polnudki väga rõõmus selle üle, et tulevärk samal päeva tehakse. Algselt pidi tuli hiljem tulema, kuupäev tõsteti ümber alles mõni nädal tagasi. Üheks segavaks faktoriks oli tööandjate jaoks kindlasti ka see, et kogu teenindav personal, kes pulmas sööki-jooki ette ja eest kandma pidi, kibeles tulevärgile. Kuid nad on siin niiiii vastutulelikud, et nad suutsid selle kõigile võimaldada!

Pulmapidu peeti "minu" koolimajas. Mis tähendas seda, et - nagu Eestiski - valmistuti pidustusteks põhjaliku suurpuhastusega. No näiteks saime me koolimaja aknaid pesta ja seinu küürida jne. Mis kokkuvõtteks oli täitsa tore, sest nii, nagu koduski, on ka siin ikka mõni asi, mis tahaks tegemist, kuid mille jaoks tavatööpäevadel aega ei jagu. 

Pulmapeo - ca 80 inimesele - kõige suuremaks erinevuseks Eestiga võrreldes oli toitlustuse pool. No me ju teame oma pidusid - kõrralik külmlaud, seitset sorti liha sooja roa vaagna peal jne. Siinne pidu oli selles mõttes kordades mõistlikum. Lauad olid kaetud - klaasid-salfetkad-noad-kahvlid paigas. Veekannud ka. Ja ei midagi rohkemat.  Ei mingeid singijuusturullsnäkke ega lihapallikesi. Ainult soe söök, seegi eraldi laual: igaüks ise läks ja tõstis endale nii suure portsu nagu heaks arvas. Meie traditsioonilise kartuli asemel oli köögiviljasegu - sinna kuulus, tõsi, kartul ka. Küpsetatud loomaliha. Hapukapsas. Punane, muide! Rohelised herned - keedetud ja soojad! Ja veider magustoidu moodi salat ka - umbes nagu kamavahu sisse pandud aprikoosikompott. Kõik. Taldrikud nägid sellise valiku juures väga ilusad ja värvilised välja!

Ja siis söödi ära ja siis ma pesin need nõud ära ja oligi soolase söögiga ühel pool. Rahvas istus veiniklaaside taga ja nautis etteasteid lavalt - lisaks slaidiprogrammile, mis peamiselt esitles noorpaari lapsepõlve jubedamaid pilte, võtsid sõna ja astusid üles nii ühe kui teise poole sõbrad-sugulased. Mida täpsemalt tehti, jäi mulle saladuseks, sest ma olin ikkagi köögitööline, kuid lõbus oli rahval küll. Naerupahkvakad olid kööki ilusasti kosta. 

Siis tuli pulmatordi ja kohvi kord ja siis ma pesin need nõud ka ära ja siis lükati lauad kokku ja siis algas tants. Ei mingit sööki enam!

Tantsuks mängis peremehe esimesest abielust poja änsämbel. 

Ehk siis lühistatistika: 

kell 16 toimus noorpaari registreerimine (õues ja külmas ja vihmas ja tuules, aga ilusate mägede taustal :D)

mida rahvas pärast seda tegi või kui palju üldse registreerimistseremoonia juures rahvast oli - pole aimugi;

kell 19 algas söögipidu, ca kl 22.30 olid kõik nõud - nii soolased kui kohvi-koogi-omad - pestud ja ma võisin südamerahus tulevärgile minna - et sealt tagasi tulles veiniklaasid ette võtta...

Foto noorpaarist - kas vahetult enne või pärast registreerimistseremooniat - pärineb perenaise Thorey FB-lehelt. Ma loodan, et ta ei pahanda!

Sellise toreda kilelehvitatud masinaga sõitis pruutpaar meie maja juurest ehk pruudi kodust peomajja. 

Tulevärk algas niisiis kell 23.00. Ööd on siin ikka juba täitsa mustad!! Nii umbes kolme paiku hakkab jälle valgemaks kiskuma. Ja selles mustas öös veeres Jökulsarloni poole autotulede jaaniussiparaad - nagu mistahes augustilõpu suurüritusel Eestiski. Lihtsalt siinne oli meie jaoks üksjagu ootamatu - tavaliselt sel ajal 10 km kauguselt töölt koju sõites kohtab heal juhul ühte autot.

Korraldajate veebileht ütleb, et möödunud aastal käis tulevärgil 1500 külastajat. Seda, et asi tasuline pidi olema, saime ka alles tagantjärgi veebilehelt teada. Nii et kui te kuskil 2015. aasta statistikat kohtate, siis liitke meid kahte sinna juurde.

Oli ilus küll. Tulevärk kestis kokku ca 40 minutit ja oli tulevärk nagu ikka, aga koht oli põnev ja peegeldused - nii jääl kui veel - toredad. Lisaks olid paadipoisid jäämäed küünaldega dekoreerinud, nii et omamoodi uhke ja uutmoodi oli laguun ka siis, kui parasjagu ei praksunud-paukunud.

"Nüüd sai ikka Hauka laat ka ära avatud," kommenteeris Kaili, kui tagasi sõitma hakkasime.

 

Noh, ja siis me läksime tagasi pulmapeole. Siis käisime puhkasime paar tundi ja läksime uuesti. Oma vaba päeva hommikul!!! Pidutsesime seal saalipõrandal ja köögis veiniklaaside juures veel paar tundi ja panime ajama - et keegi meilt enam rohkem teeneid paluda ei saaks :)!

Kui me puhkuselt tagasi jõudsime - öösel, ikka öösel - olid maja kohale virmalised pandud.