Kook Issanda loomaaiale

Issanda loomaaed on ikka palju kirjum kui kirju.

Midagi ei ole parata - prantslased ei kuulu minu lemmikklientide hulka. 

"Kas me saaksime toa ära vahetada, siin voodis on ainult üks madrats, mul on allergia ja teise voodi liist on lahti!" - See kõik tuligi ühe hingetõmbega. "Ei, sorry, kõik toad on välja müüdud. On ainult üks võimalus, aga ma ei tea, kas see teile meeldib." Sel hetkel mõtlen ma tõepoolest, et äkki ongi allergik ja äkki tal tõesti on keldrikorrusel probleeme. Ainsad voodid, mida ma pakkuda saan, on laval akside vahel - ei näe küll ilus välja, kuid on puhas ja õhku on palju. 

Prantsuse proua allergiast saab selle peale atakk ja ta kobib keldrisse tagasi. Igaks juhuks viin siis lisamadratsi - ma olen ju nii osavõtlik! Kõrvaltoa prantslased tulevad ka vaatama, kuidas madratsit voodisse pannakse - et kui nemad kõik neljakesi voodi ees jalus on, kuidas ma siis selle madratsi ikkagi voodisse saan. Ma sain.

Mul jätab süda lööke vahele, kui ma näen järjekordset prantsuse gruppi õhtusöögilauda katmas. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et terve rahvus niimoodi lagastab?!

 

Ühel päeval seisis mu süda ühe koha peal kohe tükk aega. Järjekordne prantsuse grupp - Island on kõige populaarsem prantslaste ja hispaanlaste hulgas - otsustas endale öhtusööki valmistama hakata. Mitte köögis, vaid söögisaalis. Seda on varemgi juhtunud ja see ei ole mind kordagi erutanud, sest inimesed on meie säravvalged laudlinad selleks ajaks kõrvale tõstnud, toimetamised ära toimetanud ja siis ennast valge lina taha ühisele pidusöögile sättinud. Kuid nüüd otsustasid prantslased hakata kartuleid ja porgandeid koorima, sibulaid ja liha tükeldama jne sellesama säravvalge lina peal. Vaatasin hämmeldunult, kui esimesed kaks - mees ja naine - oma kartulikoorimistarbeid linale sättisid. Kas nad tõesti ei võta lina ära? Ei võtnud. Köögist tulid järgmised. Porgandite ja pottidega. Neid sai lõpuks kaheksa täiskasvanud inimest selle laua taha ja iga inimese liitumisel tõusid minu ootusärevus ja vererõhk: ega ometi...? Ei. Ma igaks juhuks ütlen seda ka, et me peseme pesu ise - nii laud- kui voodilinu.

"Kuidas ma saan teid aidata?" küsin raevu maha surudes viisakalt prantslastelt, kes on endale "sleepingbag accommodation'i" (ainult aluslinaga voodi) broneerinud ja kelle ma avastan meie laoruumist patju sisse vehkimast. "Sorry, kuidas me patju saaksime?" - "Niimoodi, et tulete ja küsite minu käest."

Ma olen peaaegu valmis kogu prantsuse rahva, kultuuri ja  riigi kohta kasutama neidsamu väljendeid, mida üks teolt tabatud kanavargast vene vanaproua Prantsuse supermarketis (Imps oskab seda lugu eriti hästi jutustada), kui välja ilmub Alex.

Alex  on umbes 25 aastane prantsuse poiss ja töötab meiega koos. Mina olen oma koolimajas nagu erakvähk ja nii ma teadsin Alexit küll, kuid ma ei teadnud temast midagi. Nüüd oli Alex mulle Kaili asemel appi saadetud.

Marseillei'st pärit Alex ei ole  tüüpiline prantslane. Õpib Brüsselis maastikuarhitektuuri ja kavatseb lõpetamise järel Islandit metsastama tulla. Alexile linnad ei meeldi, seal läheb ta hulluks. Loodus on see õige koht ja asi, arvab ta. Alex oskab jumalast kiiresti nii oma käsi kui koibi liigutada ja temast ongi kohe tolku. Alex on päris hästi õppinud ära islandi keele - juba see ei ole tüüpiline prantsus - ja tal on vähemalt kaks islandi kampsunit. Ta on nii Islandil kui siin töökohas juba tükk aega juba olnud ning kirjeldab värvikalt möödunudsügisest lammaste kokkukorjamist. Et kuidas nemad tšehhi poisi Petraga mägedes udu kätte jäid ja ära eksisid ja teineteist piiparite kaudu toetasid-lohutasid-õpetasid ja kuidas need piiparid olid ühendatud umbes nagu küla keskväljaku valjuhääldisse ja kuidas kõik see rahvas nende omavahelisest vestlusest rõõmsalt osa sai. Ja nemad kümme korda kuulsamaks.

Kui me õhtust hakkame sööma - ikka nendesamade valgete linade peal - lükkab Alexi islandi kampsuni varrukas täitsa ise mahlaklaasi ümber.

*   *   *

„Need itaallased on nii lärmakad,“ kaebab prantsuse giiditaat. Pada-katel-pada.

Itaallased ei ole ehk söögilauas nii räpakad nagu prantslased (vähemalt nad häbenevad oma laudlinu ja püüvad neid varjata - näiteks nii, et korjavad lina peale sööki laua pealt kokku), kuid selle eest oskavad nad kogu ruumi endaga täita, sõltumata sellest, kus, kui suur, missugune või kelle territooriumiga tegu on. 

Tuleb lahke laia naeratuse ning juba kaugelt väljasirutatud musklis terekäega meeter viiekümne viiene tõmmu Casanova ning teatab, et tema on Cosmo ja et minu pealik lubas tal kasutada meie külmutuskappi. „Meie“ tähendab seda kappi, kus on külalistemaja poolt pakutava hommikusöögi tavaar ja asub see retseptsioonilaua taganurgas. Ehk minu selja taga. Külastajate jaoks on köögis teine külmik.

No kui boss lubas… Tõmban kõhu sisse, teen kapiukse lahti ja näitan, et palju siin just ruumi pole. Casanova hakkab sellise hooga toimetama, et ma astun  eest. Kaua ma seisan, kõht sisse tõmmatud, tema, respalaua ja kapi vahel! 

Lõpptulemusena on Casanova kogu meie varanduse – mis oli kenasti sorditud, vanemad piimad-vorstid eespool jne – pressinud kahte alumisse vahesse, jõuga, muide, ja kogu ülejäänud kapi oma valdusesse võtnud. Kui homme peaks hommikusööki pakkuma, siis tuleks kõigepealt kõik need kaks vahet kuskile välja tõsta (kuhu??), vajalikud asjad välja sorteerida, ülejäänu kappi tagasi pressida ja alles siis saaks pihta hakata. Ja hoidku jumal, kui mingit sorti singilõigud liualt otsa peaksid saama!!!

Kuna mind minu territooriumilt respalaua tagant välja aeti, istun arvutiga lähedalasuva laua äärde. Casanova järgneb mulle, et ka see lauaalune oma rühma toitu täis laduda. Istun veel kaugemale. Kämpijad tulevad tagasihoidlikult küsima, kas nad said ikka õigesti aru, et see köök on kõikidele kasutamiseks  – sest kogu köök on Casanovat ja tema sööke täis… Ütlen kõlava häälega üle köögi, et jah, see on kõikidele kasutamiseks, te peate endale siin ainult ruumi leidma. Ja naeratan Casanovale. Lootuses, et ta aru saab.

Casanova ei ole aga midagi ehtsa Itaalia fuuria kõrval. 

"Kas kõik on ok?" küsib Fuuria.

"Üks hetk, palun," naeratan vastuseks.  Midagi pole ok. Fuurial olla siin majutus 18 inimesele, aga maja on juba ääreni täis.  Helistan peamajja.  "Oh shit," tuleb sealt vastuseks. Selge. Kell on õhtune üheksa ja on turismi tippudetipphooaeg, nii et mingit lootust nii suure kamba majutamiseks lähema 400 km ulatuses ei ole. Kui sealgi. Millest iganes see eksitus on põhjustatud, saan vastusest aru, et need inimesed tuleb mingil issandama moel siinsamas ära magatada.

Mul on varuks autokaravan 4 inimese jaoks ja üks kahene tuba. 

"Palun andke meile meie toad, mulle lubati kolm 5-inimese-tuba ja üks kahene ja üks kolmene. Atli lubas. Palun andke meile meie toad kätte, inimesed on väsinud," hakkab Fuuria häält tõstma. 

"Mul on kahju, aga ma ei saa teile hetkel tube anda. Mul ei ole neid. Teie broneeringuga on mingi segadus ja me otsime lahendust."

"Me tahame oma tube!"

"Jah, ma sain aru, aga mul ei ole teile hetkel tube. "

Elu on õpetanud, et näljased inimesed on pahurad ja närvilised. "Aga te võiksite hakata oma õhtusööki tegema ja meie püüame niikaua lahenduse leida," pakun. "Me ei taha mingit lahendust, me tahame oma tube!" - "Mul on kahju, aga mul ei ole hetkel teile tube!" - "Ma tahan kohe omanikuga rääkida! Kohe" - "Jah, ta tuleb. Ta ei ole siin ja selles majas, kuid ta on teel." - "Ma tahan kohe temaga rääkida!" Harjutame seda dialoogi umbes viis korda. Siis lähen mina pesukuivatusruumi linu kokku lappama - kõige tõenäolisemalt hangitakse kuskilt madratsid ja see kamp peab öö siin, selles ruumis veetma. 

Nii ongi. Esimesena jõuab kohale Atli, madratsid kaenlas ja üks töömees saatjana kaasas. Atli on see noormees, kes Fuuriale tube lubas - või siis ei lubanud. Atli väitel Fuuria küll küsis, kuid ei kinnitanud broneeringut. Fuurial on oma versioon. 

Atli ja Fuuria teevad oma dialoogi vähemalt seitse korda läbi. Atli püüab küll korduvalt suunda muuta ja pakub, et hakkame nüüd lahendustest rääkima, kuid Fuurial on oma osa nii hästi peas, et tema ennast eksitada ei lase. 

Meie töömehega tõstame kolikambris laudu-voodeid, et põrandapinda tekitada. Fuuria kütab ennast järjest rohkem üles.

Peoplatsile jõuab omanik Bjössi. Kõik algab otsast peale. Fuuria tekst püsib tubli pool tundi sama, mis eelneva pooleteise tunni jooksul, aga kui isegi omanik talle paugupealt suuremat maja ei ehita, otsustab Fuuria kraade juurde keerata. "Ma kutsun politsei!" Nüüd on korraks tunda, et ka Bjössi kihvatab. "Yes, you can call, aga isegi politsei ei suuda teie rühma praegu kuskile majutada. Te ei pea siia jääma (vahepeal on Fuuriale selgeks tehtud, et pakkuda on karavan, kaks 2-st tuba ja 10 inimest peavad saalis magama). Palun lahkuge, kui see variant teile ei sobi,  ja otsige endale sobiv majutus!" ütleb Bjössi - väga rahulikult ja väga kindlalt. Fuuria on hetkeks rabatud - teda aetakse minema??? - "Ei, me ei saa praegu kuskile minna, kell on pool üksteist, mu inimesed on väsinud!" See kõlab nii toonilt kui sisult täiesti normaalselt.  "Olgu, me jääme. Aga me ei maksa teile pennigi! Mitte pennigi, kuulete!"  võtab Fuuria uuesti tuurid üles. "Maksate küll. Te maksate täpselt selle eest, mida te saate," teatab Bjössi. "Teil on valida: kas jääte või ei. Kui jääte, maksate nüüd ja kohe."

Loomulikult nad jäid. Loomulikult nad maksid - ja mitte mingit sõbrahinda. 10% allahindlust - noh, seda saavad siin kõik grupid...

Itaallaste saabumisest lõpliku majutuseni oli kulunud veidi alla kolme tunni. Seesama variant, mille nad nüüd suureliselt vastu võtsid, oli valmis ja olemas ning neile pakutud pool tundi pärast nende kohalejõudmist.

Pool üks öösel põgenen majast. Itaallaste hädad ei kavatsegi lõppeda. Üks ei leia radiaatori nuppu, teine valgusti lülitit, kolmas...  "Palun kutsuge omanik!" on Fuuria viimased sõnad mulle. "Ma võin proovida helistada, aga ma ei usu, et ta tuleb." Ma ei kavatsegi helistada. 

"Nad võiksid olla ära läinud," ütlen hommikul Kailile. "Ma ei taha neid enam näha!"

Loomulikult ei ole nad kuskile läinud. Asjatavad köögis ja naeratavad nagu kõige paremad sõbrad. Teeme endalegi hommikukohvi. "Tead, nad naeratasid meile," ütleme Bjössile, kui see lõuna paiku läbi astub. "Tean. Itaallased ongi sellised. Alati!" vastab Bjössi.

Ma ei tea sel hetkel veel, et tema sõnu tuleb kinnitama juba samal õhtul uus rühm. 

"Mamma mia,  millised toad, ja me broneerisime septembris, saad sa aru, septembris, mamma mia, ja seda teeb Bjössi mulle pärast viieteistaastast koostööd, mamma mia..." Õhtu läbi jooksen ja lahendan itaallaste pisiprobleeme ja kuulen kuidas nad ei maksa pennigi, kuidas Bjössi on kaabakas, kuidas nees toad on võimatud, mamma mia,... Kuna nad jäävad kaheks ööks, saan neile lubada mõne variandi väljavahetamist järgmiseks ööks.

Hommikul ei taha keegi oma tuba ümber vahetada.

*   *   *

Olga ja Aleksei on esimesed venelased, keda ma siin kohtan. Moskvalased, kui täpsustada. Veidral moel ei ole Island Venemaal veel kuulsaks saanud (kõige rohkem armastavad Islandit prantslased. Rsk.). "Uhh tõ," jookseb üle Aleksei näo vapustuse moodi hämming, kui ma neid vene keeles kõnetan. Nad on nii rabatud, et vajavad turgutuseks konjakit ja kutsuvad mind ka kampa. Kesse siis heast konjakist ära ütleb! Kaili ja Disa on ka just vahetuse lõpetanud ja mina omakorda kutsun nemad ka kampa.

Olga ja Aleksei on eriliselt sümpaatsed venelased - skromnõje, intelligentnõe, serditšnõje. 

*   *   *

"Are you from Estonia?" küsib esimene ja seni ainuke leedukas pärast minu traditsioonilist sissejuhatavat etteastet "maksab nii ja nii, hinna sees see ja see". Mu kulmud tõusevad üllatusest viis senti ülespoole ja lõug vajub - maailma tasakaaluseadus - samapalju allapoole. "Mul on palju eestlastest sõpru, teil on kõigil inglise keeles ühesugune aktsent!"
Ma ei taha sisimas hästi nõus olla, kuid pärast seda, kui ma olen tosina islandlase inglise keeles avastanud nende nunnupehme "r"-i, saan ma enam-vähem aru, mida leedukas mõtles.

*   *   *

Seesama Disa, kelle sõber on telefoniraamatus arvamusliider, on siin külalistemajas poolteist kuud kokana töötanud. Tegelikult Disa kokk polegi, on lihtsalt pererahva kokandushuviline sõber, kelle päristöökohaks on viimased 7 aastat olnud Islandi saatkond New Yorgis. Tuli lihtsalt suveks sõpradele appi, sest Island on turistide alla murdumas - ca 300 000 elanikuga saar võtab aastas vastu 1,5 miljonit turisti!

Turistide arvu kasv Islandil on olnud hullkiire. Üks sakslastest paar, kes oma eelmise Islandi-reisi oli teinud 8 aastat tagasi,  kinnitas, et nad on rabatud sellest, kui palju on 8 aastaga muutunud - eriti lõuna pool. Et 8 aastat tagasi oli kõik tükk maad ehedam, nüüd olla paljud kohad turistilikuks ehitatud.  Ametlikud andmed räägivad sama juttu:

1995. aastal kälastas Islandit hinnanguliselt 190 000 turisti,

2005. aastal 800 000,

2012. aastal 1,5 miljonit turisti.

Aastaks 2020 arvatakse turistide arvu kasvama 3 miljoni peale. Mina täna ei kujuta ette, kuidas see saareke sellega hakkama saab, nii, et ta oma nägu - seda, mille pärast siia tullakse - ära ei kaota.

Aga Disa, jah, tuli sõpradele appi ja esialgu enda teada selle töö peale, kus mina praegu olen - koolimaja-hosteli perenaiseks. Kuid uut kokka ei leitud (vana läks kaheks kuuks puhkusele) ja nii võttis kokandushuviline Disa pärast kolmepäevast koolitust endise koka käe all selle väljakutse vastu. Julge moor!

Kaks kuud puhkust võib kõlada väga  vägevalt, kuid koka tööpäevad on siin ka vähemalt 12 h pikad ja ega puhkepäevade andjaid kuskilt niiväga võtta pole.

Disa on oma loomu poolest hoolitsev ja kõigile töötajatele natuke ema eest. Ja samaaegselt tööandja huvide eest väljas.  Mitmed reeglid - ja jumala õiged! - on Disa kaudu või kaasabil reegliteks saanud.  No näiteks, et kui sul ei ole köögivahetus, siis köögis ei tolgenda - jumala õige, sest köök on klaasukse taga ja see ei jäta saalis sööjatele just eriti head muljet, kui kogu aeg igasugused karvased ja sulelised köögis ringi kooserdavad. Sellised pisiasjad.

Kuna Disa kõikide vastu nii kena on olnud - ja Kaili on Disa eriline lemmik, sest Kaili oskab väga ilusasti homaare katki lõigata ja Kaili on väga kiire jne jne - siis otsustas Kaili Disale lahkumise puhul - ja üksiti ka sünnipäeva auks - ühe korraliku munakoogi teha.

Samumeie, kuidas Kaili närveldas! Me tegime seda kooki nädal aega!!! (Mina olin Kaili tugigrupp).

Tuli maitsev küll.  Nagu Kaili koogid alati.

"Vau! Kas te olete seda õppinud???" küsis Islandi tüdruk Sigrun ehtsa üllatusega, kui me talle valmis kooki näitasime. Sigrun oli kaasosaline, kelle toel ja abil vajalik hulk mune jms Disa enda nina alt ja köögist kõrvale toimetati. Ja kelle ülesandeks jäi üleandmise organiseerimine ning sobilikud sõnavõtud.

Me ise arvasime ka, et ilus sai :).

Tagaplaanil seisab Sigrun.