Hondahall Vik

Niisiis:

pärast seda, kui me olime vähemalt kaks tundi ligunenud armsa Björn J. Anderssoni poolt aastal 1923 rajatud Seljavallalaugis, mis tol ajal oli oma 25 meetriga Islandi pikim ujula,

pärast seda, kui patsi, tunkede ja mõõdulindiga härrasmees oli kõik ujula mõõdetvad osad kolm korda üle mõõtnud,

pärast seda, kui me olime kokku leppinud, et Islandil ei olegi vette minnes kõige koledam see hetk, kui noku märjaks saab (Seljavallalaugi vesi oli 37-38 kraadi, mõne koha peal ehk rohkemgi),

pärast seda, kui me olime enda jaoks sõnastanud maailma tasakaaluseaduse järjekordse alapunkti (Eestis minnakse suvepäevadel vette ennast jahutama, Islandil soojendama),  

pärast seda hakkasime Hondale järjekordset looduskaunist öökodu otsima.

 Madalikule kinnijooksnud luiged tundusid üsna kaunid olema. „Täna on meil kiikkodu,“ teatas Kaili käsipidurit peale tõmmates.

Luiged olid hommikuks küll lahti pääsenud ja minema läinud, kuid nende asemele oli maailma tasakaaluseadus andnud meile kolm telgiga naisvõimlejat. Vaatasime nende võimlemispidu ja rõõmustasime järjekordselt oma koduauto üle. Koduautos nimelt tuli sel hommikul kohv voodisse. Ja meil oli aega kaia näid maailma kavaluisi. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tulid Kailile ka uued elud.  No kas saab üks päev veel ilusamini alata! Kaili oli ilusast hommikust nii vaimustatud, et soovis seda tulevastele põlvedelegi jäädvustada ning tegi enneolematul moel – ilmselt naisvõimlejate alateadlik mõju - varbavajutusega selfi. Vau.

Meil ei olnud tõesti kuskile kiiret, sest me kavatsesime lihtsalt Viki ümbruses ringi vaadata.

Kõigepealt vaatasime Viki ümbrust lääne poolt. Durholaey tähendab uhkete kaljude ja kaljusaarekestega randa, looduslikke sildu, koopaid, musta laavaliiva ja lunne.  Palju lunne.

 Kaarsild, aga mitte Tartus. Roosa täpike on Kaili.

 Teeäärne tahvel teatas, et me läheme Kirikuranda (Kirkufjara) ja ähvardas meid kõikvõimalike ohtudega nii maast, veest kui õhust.  Murdlained, mis löövad su vastu kaljusid oimetuks. Kivid, mis kaljude küljest alla pudenevad.

 Kirikuranna seinad olid väga põnevalt kokku pandud...

 

 ... ja koopaid täis.

 Ja tehtud oli neid kirikuseinu, lagesid ja põrandaid aina erinevaid tehnikaid, värve ja materjale kasutades.

 Eks seegi monument on :)... / Ausamba rajasin ma endal eluaegu.../ Sinna, kus silmapiir / Kes see seisab püksis hallis - nii palju ilusaid pildiallkirju, et ei oska ära valida!

 Selle pilt sündis puhtalt lustiemotsioonist - inimesed justkui istuksid pesades..... Ja Kaili on ka pesategemisega ametis.

 Vaade pesast Kirikurannale.

Sõidame veidi edasi ja imetleme Viki ümbrust – ikka veel lääne poolt. Järgmisele kohale on nimeks pandud Hjörleifshöfdi ja siia on kokku tulnud igasugused imekivid. Rand on ikka veel must ja rannas on vaimuka nimega restoran - „Black beach“. Mõtlen järjekordselt, kui sarnased on eestlased ja islandlased – ma isegi ei mäleta, mis issandama rahvusest see inimene oli, kes kunagi kaebas, et eestlastel ei olevat üldse fantaasiat kohvikutele jms asjadele nime panemisel. Panna musta laavaliivaga rannas – muide, see rand kuulub maailma põnevamate randade nimistusse – asuvale restoranile nimeks „Must rand“ on täpselt sama fantaasiarikas. Või sama … rustikaalne?

 Mina satun kividest pöördesse.  Lapimaal olin ma hämmingus lume võimalikest värvivarjunditest, siin on üllatajateks kivid. Mul on tunne, et ma pean iga viimase kui kivi siin rannas üles pildistama, sest nad on lihtsalt niiiiii ägedad. Kaili joob samal ajal rahumeeles kohvi.

 

 Ja siis on seal otse loomulikult kaljud ju ka ja see kalju on tehtud basaltsammastest...

 Siis astume sisse Viki linnakesse? Külakesse? Asustatud punkti? – 300 elanikuga Vik on kaardi peale ikka üsna suurelt kirjutatud.

 I-punkti-poiss on sõbralik, kuid abi temast meile ei ole. Kirjanduse andmetel peab olema Vikis perefirma, kes jäätist teeb – poiss soovitab supermarketist vaadata. Kirjanduse andmetel peab olema kalatalu, kes igat sorti kala pakub – ja me ju võiks endale mingi kulinaarse üllatuse lubada – poiss ei oska meid kuskile saata. Ainuke asi, mida ta teab, on maantee ääres asuv villa- ja käsitööpood, millest me korduvalt mööda sõitnud oleme ja kuhu me niikuinii sisse plaanisime astuda.

Ilm on suts sombune, nii et mägimatkama pole mõtet minna. Sõidame Vikki ida poolt imetlema. Laavaliivarand ei saa ega saa otsa. Nii kaugele, nagu silm ulatub…

 Jälle mõned pildid kassipissipoistele ka:

 

Muuseas, sellel pildil on roosa täpike ja selle kõrval hall Honda ka. Juhuks kui te ei märganud :)

Umbes siinkohas toimus sideseanss Eestiga. Teatud arv aastaid keskkooli lõpetamisest oli taas mööda läinud. Kokkutulek oli sel hetkel kindlasti värvilisem :) -

soojad tervitused veelkord kõigile! Ma olen aru saanud, et soojaga pole tänavu suvel isegi Eestis priisata...

Ja Kaili tervitab ka kõiki, kes teda tunnevad!