Islandikeelne sõna "saga" tähendab lugu. Kuidagi on juhtunud nõnda, et meie avastusretked siin Islandil kujunevad täitsa iseendast temaatilisteks. Eelmise puhkuse sõnaks sai meie jaoks"vulkaan". Seekordse omaks - "saaga".
Saaga nr 1. Lumemäeliustiku lugu
Pakkisime endid ohates autosse. Ilmakaart netis ütles, et me peame jälle läände liikuma. Juba kolmandat korda. Me ise olime arvanud, et seekord tuleb ikka põhi kätte. Või midagi idamaist. Aga ilmaga pole mõtet vaielda. Ja lõppude lõpuks on Snæfell - see, mida meil tuli vaatama minna, mitte need ülejäänud kaks samanimelist vulkaani Islandil - ikkagi ilmakuulus koht ja püha ja puha.
Ilmakuulsaks sai Snæfell tänu Jules Verne'i 1864 kirjutatud teosele "Reis maailma südamesse", milles kaks saksa teadlast tema kraatrisse ronisid. Püha on sellepärast, et tekitab Reykjaviki inimestes omamoodi uhke ja püha tunde - kui juhtub olema selline ilm, et 120 km kaugusel lahesopi taga asuv Snæfell kätte paistab. Sest enamasti Snæfell ennast ei näita. Aga kui, siis ilmub tema korrapärane 1446 meetri kõrgune püramiid uhkelt ja majesteetlikult silmapiirile ja siis on ilm ilus ja päike pistab ja lumetipuga Snæfell paistab ja kõik inimesed paistavad rõõmsad ja... Võib-olla polegi pühadus niipalju mäes kui selles, et siis on kohe tõesti ja päris-päriselt ilus ilm :)?
Püha on sellepärast ka veel, et tundlikumad inimesed kinnitavad seal erilise energiavälja olema - kohe maailma seitsme vägevama hulka kuuluv!
Et neid kolme ühenimelist vulkaani - Snæfell, Lumemägi - kuidagi üksteisest eristada, siis jutuksoleva puhul kasutatakse enamasti nime Snæfellsjökull ([ˈstn̥aiːfɛlsˌjœːkʏtl̥]. Lumemäeliustik.
Snæfell "kuivab kokku" nagu kõik teisedki liustikud. Kui 19. sajandil oli liustiku pindala 15, siis nüüd vaid 12 km2. Augustis 2012 oli Snæfellsi tipp ajaloos teadaolevalt esimest korda ilma jääta!
Seega pole selles mitte midagi imelikku, et Snæfell meile ennast ei näita. Isegi kui me püüame ja talle hästi-hästi lähedale läheme.
Seal valge kriipsu taga algab Snæfelli jää ja lumi. Ja udu. Põhimõtteliselt on teed kahes suunas olemas, kuid need on kinni pandud. Islandlaste lood lollidest turistidest, kes alailma arvavad, et nemad on targemad kui kohalikud ning märke eiravad, meid edasi sõitma ei julgusta. Lugude taustaks on veel ka see, et need on vabatahtlike päästekomandod, kes oma vaba aega ja ressurssi järjekordse lolli turisti peale panevad.
Need olid nüüd kõige koledamad pildid. Tegelikult algas kõik ikka väga ilusasti: teede äärde olid näiteks uued dekoratsioonid ilmunud:
Islandi iseloomustus: ikka nii kaugele, kui silm ulatub...
Lupiinisinise asemel. Pilt näeb väga rahulik välja, kuid autosse tagasi tulles palus Kaili: "Ole hea, vaata, kas mul püksid jäid jalga!" Sellist tuult nagu tol päeval meie veel kogenud ei olnud. Kas teil on tuul supikausis lained vahule löönud?
Sissejuhatus Þjóðgarðurinn Snæfellsjökull'isse ehk Snæfellsjökulli Rahvusparki:
Tagaplaanil pilve sees on Lumemägi ise koos oma liustikuga.
Tüüpiline ca 4-5000 aasta vanune laavamaastik. Meie jaoks väga märkimisväärne peatus: siin puhus tuul autokatusele pandud suure triiki täis kohvitassi ümber. Meie ohtralt õnnelinnusitaga ehitud auto sai küljeaknasse kohvitriipkoodi ka.
Hellnar asub Snæfellsjökull jalamil ja koosneb paarist talust, ühest suvekohvikust, ühet hotellist ja
Snæfellsjökulli Rahvuspargi külastuskeskusest.
Ja väga-väga ilusast uhkete laavaformatsioonidega rannikust.
Pildi keskel asuv koobas Baðstofa (vannituba) on paksul täis sidinat ja säutsu. Peamiselt on need kaljukajakad, kes seal valjuhäälselt - kohe väga valjuhäälselt - sõna võtavad.
Mereveersed kivid on nagu kunstiinimeste häppeningilt - rohelise varjundid heledast tumedamaks.
Kivid on moodustanud toreda lehviku- või liblikamustri. (Peab ehk pildi suuremaks klikkima.) Kes neid niimoodi küll laduda on viitsinud ???
Peitepilt. Leia pildilt 8 linnuvaatlejat!
Sel ajal, kui mina linde, kive ja kaljusid imetlesin, nõustas Kaili telefoni teel nooremaid ja rumalamaid. Iseenesest on see täitsa üllatav, kuidas kõigest kolm tundi ajavahet nii segav võib olla - kui meie siin õhtul töö lõpetame, siis normaalsed inimesed Eestis magavad. Ja kui keegi Eestis arvab, et hommikul kell 9 või 10 helistada on igati ok, siis meie kell on siin 6 või 7...
Hellnari kaljude juurest viis tore matkarada Arnarstapi'sse.
Igal juhul olid need ühed elu ilusamad viis kilomeetrit!
Siin ei ole lihtsalt midagi kommenteerida. Kui ilm on ilus, siis ongi ilus. Väga ilus.
Järjekordne kivimi-teemaline üllatus: kui kõik on sibru-säbruline, siis kuidas saavad ühes kohas äkisti olla sellised lihvitud ja ümmargused sambad???
Saaga nr 2. Bárður Snæfellsási lugu
Ja siis, pärast ime-ime-ime-ilusat jalutuskäiku (nii ilus, et isegi tuul läks meelest - õigemini, tuli meelde siis, kui mõnele servale liiga lähedale hakkasid sattuma), seisab sinu ees selline mees:
Bárður Snæfellsás. Ragnar Kjartanssoni poolt valmistatud skulptuur Arnarstapis.
Bárður Snæfellsás olla üks esimestest olnud, kes Snæfellsjökulli piirkonda elama asunud. Olnud teine tüki maad suurem ja tugevam kui teised. Ja väikestviisi võluvõimetega. Sest
tal olnud soontes trolliverd ka.
Bárður tulnud Islandile samal põhjusel nagu paljud teisedki: läinud teine Norra kuninga, kaunite juustega Haraldiga (Harald Kaunisjuus) tülli.
Bárður ütleski, et see
lumine mägi saagu nimeks Lumemägi. Ja tegi endale Hellnarisse (sinna, kust me matka alustasime) Laugarbrekka
talu.
Elas ja laulis ja vahel läks närvi ka. Kui närvi läks, siis oli irmus-irmus. Ühe vennapoja viskas näiteks kanjonisse, veri pritsis kõik puha laiali ja kanjon sai endale ilusa nime: Punane kanjon. Teise vennapoja viskas lihtsalt kaljult alla. Poisid pidid Bárðui tütre järele vaatama, aga ei teind seda mitte.
Bárðuri tütar Helga on saaga järgi esimene Gröönimaa avastaja. Laps triivinud jäämäel
287 km Gröönimaani ja tulnud imekombel ka elusana tagasi, aga vennapoegade
jaoks oli siis juba hilja. Saaga teine osa räägib Bárðursi tütrest Helgast ja tema täiskasvanu-elust.
Pärast mingit tüli ja kaklust poolvennaga kadunud Bárður Snæfellsjökulli, istuvat seal tänaseni ja valvavat oma varandust.
Pikka aega olnud hea Bárður piirkonna inimestele omamoodi kaitsevaim, keda häda korral appi kutsuti.
Vulkaani ümber on mitmeid Bárðursi nimega seotud kohanimesid.
"Sa kae', nä ommava taha' mu miniale kah ausamba tennüvä," rõõmustas Kaili järgmises peatuses. "Väegä illos ausammas om.. Ma seleti jo sullõ, et meil oll Eerikuga neli last, et üts, tuu Leif, oli ilmadu õnnõlik ja tõsõ' olliva kah kenä' latsõ'. Novott, sjoo siin om mu poja Thorsteinni naanõ Gudridur."
"Kas ta vähä vana es olõ su poja jaoss," küsisin mina, lugedes infostendilt: "Guðríður Þorbjarnardóttir, sündinud 980 Laugarbrekkas, Islandi ühe pealiku ja paganliku preestri tütar."
Ásmundur Sveinssoni skulptuur "Guðríður Þorbjarnardóttir ja tema poeg" Guðríðuri sünnikohas Laugarbrekkas Snaefelli jalamil.
"No
või-olla' veidükene oll kah, selle et ega Gudriduril oll inne mu
Thorsteinni jo üts miis är peetü. Tuu oll Norrast peri, Thorir oll viil tõõsõ
nimi. Ja inne tuud miist oll viil sääne saaga, et Gudridur ollõv üte'
kosja' är põlanu ja sõs nä esäga pagõsiva Islandilt minema, tulliva mi
manu Gröönimaale, ja ega ma täpselt ei tiiäki, kuimuudu nä täpselt tolle
Thoririga kokku trehväsivä. Sa mõtlõ, tõtõstõ om mõni sääne asi kah,
midä ma' ei tiiäki! A tuud ma tiiä täpselt, kuimuudu Thorir kuuli. Sa
kullõ nüüt minno, kuis tuu oll. Tuu oll niimuudu: nä olliva koskil
Gröönimaa lähkün purjetaman, Thorir ja Gudridur ja viil 13 miist. Ja sõs
nä sõitsõva karile. Ja sa mõtlõ, tuu õnnõlik poig mul, noh tuu, kiä Ameerika üles löüdse, tuu löudse nüüd näide laiva ja kõik nuu hädälidse kah üles ja korjas kokko ja tõie meile kodo'. Nigu kingitüsest vai nii. Ja sõs es lääki kuigi pikält, ku Thorir esi ja kõik tä mehe takkaotsa järjest katku kuuliva. Sa mõtlõ esi, kos oll aig: egä päiv oll keski koolnu, üte' peie' tõiste takan, üts pidu pidu otsa...
A Gudriduri katk es võta'. Ega Gudridur oll kenä olõmisega illos naastõrahvas! Noh ja nii tuu Thorsteinnikõnõ tä ümbre tiirutama nakaski, nikas, ku pulmapeoni vällä. Ja no ega näil noortõl ei olõ jo arru pään - Õnnõlik oll jo Ameerika üles lõüdnü ja nüüd oll kõigil hirmus valu sinnä' minnä'! Ma ütli külh, et kohe ti, latsõkõsõ, joosõti, pää sällän, püsüge koton, a no kes tuu vannainemist kullõs!
Nojah, ja sõs Gudriduri esä andsõ näile laiva ja 25 miist. A tuu reis es tulõ näil vällä, tulliva kodo tagasi nigu kopin, ja sõs es lääki pikält, kui mu Thorsteinnikõnõ katku kuuli. Thorsteinn oll mul hää pojakõnõ, ütel inne surma viil Gudridurile, et sul saa põnnõv elo ja pallo järeltulijit olõma ja... jajah... kae', sääne lugu.
Noh ja sõs trehväs jälkina Norrast üts laiv tulõma, kaubalaiv, ja nä es päse inämb tagasi ja jäivä talvõs taha' mi manu. Noh ja sõs tuu talvõga pugõsi järgmine miis, Thorfinn, Gudridurile külle ala. Ega Thorfinn oll kah küländ teküs miis, tuu laiv kõgõ tävvega ollgi Thorfinni uma. Kae nii oll tuu lugo. Ja Thorfinnil oll niisama hädä sinnä Ameerikadõ minnä' nigu mu pojalgi, nii et jälkina - minek! Ja no Gudridur muidoki iks kah üten, selle, et no kohe tu sitt vankrist jääs!
Tuu reis läts näil õnnõst ja nä jäivä Ameerikadõ õkva kolmõs aastas. Gudridur sünnüt sääl viil pojakõsõ, Snorri Thorfinnsoni, sa mõtlõ, Snorrikõsõst sai edimäne eurooplane, kiä Ameerikamaal sündü!
A sõs kolmõ aasta peräst nä kolisiva iks Islandile ümbre. Ja ku Snorrikõnõ naasõ võtsõ, sõs Gudridur kaksõ Rooma poole minekut. Gudridur ollõv üts edimeidsi Islandil ollu', kiä hinnäst är risti lasksõ ja päält ristmise täl tullgi tuu irmus palvõrännuhädä pääle. Es püsü inämp koton. Nii et ega tä oll üts vähä tõistmuudu inemine külh ku tõsõ. Ma arva, et tä oll iks mitusada aastat vast ainukõnõ naanõ, kiä Ameerikamaal ja Rooman ja jummal tiid kon viil oll käünü... Ja sa mõtlõ, kui tä Roomast tagasi tull, sõs nakas nunnast! No ütle nüüd inemist, kõgõpäält pedä kolm miist är ja siss nakas nunnas. Tõsõst küllest, päält kolmõ miist võiolla' inemine tahtki rahu ja vaikust...
Aga Snorrikõnõ sai hulka latsi ja ega tuu, mis mu poig umalõ naasõlõ kuulmise päält ennust, tuu läts täpipäält täppi - et põnnõv elo ja pallo järeltulijit.
Saaga nr 4. Egill Skallagrímssoni lugu
Egill Skallagrimssoniga kohtume Borgarnesis. Borgarnesi läheme selleks, et väisata :) Islandi Asustamise Muuseumi. Muuseumi keldrikorrus on Egilli jagu.
Ausalt öelda sihukest meest keldrist kõrgemale lasta oleks patt ka. Mis siis, et tegemist on ühe kuulsamaga Islandi saagadest. Ma kahtlustan, et Egill oli kangemat sorti hüperaktiivne: oma esimese mõrva sooritas poiss 7-aastaselt. No mängis sõpradega palli, no tundus, et teine tegi sohki, no võttis kirvekese ja äsas nii, et sõbra aju lendas kahes kaares laiali... ikka juhtub.
Ega isa kah küll palju targem olnud, see hakkas pojaga jõudu katsuma, kui üks oli 12 ja teine 60-aastane. Päev läbi rahmeldasid, kuid siis hakkas vana mehe sitkus peale jääma. Isa oli juba Egillile otsa peale tegemas, kui teenijatüdruk sekkus ja poisi ära päästis. Selle peale lõi isa teenijatüdruku maha. No oli ju asi ette võetud, vaja siis ikka lõpuni viia, eksole.
Kui vanem vend hakkab Norrasse minema (Norras käimine oli heal järjel
Islamdi perepoegade seas tavaks), nõuab poisiklutt, et teda kaasa võetaks. Vend ütleb, et sinuga ei saa koduski keegi hakkama, mis jama sa veel võõrsil kokku keerata võid, ei mina sind võta. Selle peale läheb Egill randa ja teeb venna laevapõhja kallal sellist kirvetööd, et keegi ei sõida niipea kuhugi. Lisaks ähvardab poisinaga, et kui teda kaasa ei võeta, teeb ta laevameeskonnaga sama. Nii ta kaasa saabki.
Loomulikult notib ta ka Norras terve rea tegelasi maha.
Vahepeal tundub, et aastad panevad talle natuke aru pähe - see, kui ta kahe poja kaotuse pärast deprekasse langeb ja enesetapumõtteid heietab, on täitsa arusaadav. Tütar suudab ta sellest seisundist välja tuua, ütleb, et valagu lein luuletusse (Egill oli väga hea luuletaja - saaga järgi hakkanud ta sellega pihta juba 3-aastaselt) ja nii sünnibki Egilli üks kuulsamaid luuletusi Sonatorrek - "Lein poegade pärast".
Aga niipea, kui deprekas üle läheb, hakkab vanamees jälle oma tempe tegema. Ütleb, et tema tahab nüüd Althingile minna, et tal on natuke vara ja ta kavatseb selle seal õhku visata ja siis oleks nii äge vaadata, kuidas rahvas selle peale kaklema läheb ja kuidas sellest võiks üks äge tapelus tulla. Kohe ikka selline suur ja vägev, mis tema südant rõõmustaks...
Nüüd õnnestub vennatütrel asjad nii korraldada, et vanamees Althingile ei jõua. Egill võtab siis kaks orja kaasa ja läheb oma varandust mägedesse peitma. Kui peidetud, lööb orjad ilusasti maha. Et ikka kindel oleks. Siis kooleb varsti ise kah ja nii saavad hobiarheoloogid tänaseni mägedes Egilli varandust otsida.
Egill Skallagrímssoni (910-990) elust jutustav "Egils saga"
on üks kuulsamatest Islandi saagadest ja kirja pndud ca 200 aastat
peale Egilli surma Snorri Sturlusoni poolt. Lugu hakkab pihta Norrast
Egilli vanaisaga, siis räägib isast ja siis jõuab pojani välja,
kirjeldades sel moel Islandi elu läbi kahe sajandi.
Borgis Asmundur Sveinssoni poolt 1981 loodud skulptuur "Sonatorrek" (Lein poegade pärast) asub Borg í Mýrum'is. See on tänaseni eksisteeriv talukoht, mille rajajaks oli Egilli isa Skallagrimur. Nimelt läinud tolle isa Norra kuninga Harald Kaunisjuuksega tülli, mistõttu ta pidi Norrast lahkuma, kuid teel Islandile jäi mees haigeks ja suri. Enne surma käskis ennast kirstuga üle parda heita. Kohta, kuhu isa kirst randus, rajas Egilli isa endale talu.
Lahesopi taga paistab Borgarnes.
Saaga nr 5. Kirikud ja usuelu
Mingit erilist usklikkust islandlaste puhul välja ei paista. Eks luterlus olegi selline lahja värk, ilma suurema kisa ja kärata, ja Islandi kohta ütlevad ametlikud andmed, et 80 % luterlasi, 3% katoliiklasi, 3% ateiste.
Ristiusk võeti Islandil vastu aastal 1000 (või 999) Althingi otsusega. Norra kuninga Olav Tryggvason pressis peale ja althing otsustas saart tülides mitte lõhestada ning uue usu vastu võtta - säilitades vana usu pooldajatele õiguse oma kodus vanu jumalaid edasi teenida.
Kirikuvärgi peale kehitavad need islandlased, kelle käest küsima olen trehvanud, ükskõikselt õlgu ja ütlevad: "Jah, noh, kõik kuuluvad küll kirikusse, kohe sünnist saati, ja kirikumaksu ka maksame... ja noh, ristimised ja pulmad ja matused... 25-aastane värviliseks tätoveeritud kolleeg Doddi ütleb, et tema lasi oma kirikumaksu ümber tõsta luteri kirikust "vanausuliste" - see tähendab, Odini ja Thori teiste Skandinaavia omajumalate järgijate - kassasse, aga ega ta tegelikult rohkem nendega seotud ei ole ka.
Jääb mulje, et kirikuõpetaja ülesandeks Islandil on põhiliselt peokorraldus ja hoolekanne piirkonna seltsielu eest - laulukoorid näiteks käivad kirikusse kokku.
Huvitav on aga see, et osad kirikud on "peaaegu eraomand". Küllap on seal siiski mingi diil kirikunõukoguga, kuid jah, mõned talumaadel asuvad kirikud olevat n-ö talumehe omad ja talumees otsustab, millal kinni, millal lahti, millal kirikuõpetaja võib tulla ja millal mitte ja mida too üldse tema kirikus teha võib.
Akranesi kirik. Küllap on see ilmastikuoludest tingitud, et hoonete välisviimistluses kasutatakse Islandil väga palju laineplekki. Aga plekist kirikut me selle hetkeni veel näinnud ei olnud :).
Olafsviki modernne kirik. Ehitatud 1967 ja peab sümboliseerisima kala - kohaliku rikkuse allikat.
Hellnari kirik. Kiriku taga oleva pilve sees peab olema Snæfell. See näeb nüüd täpselt sedamoodi välja, nagu need talumeeste-kirikud. Kas sellega siin sama lugu on, ei oska öelda.
Hellnari kirikuga seoses räägitakse, et 18. saj elanud siin Ásgrímur Vigfússon, kirikuõpetaja, kelle hüüdnimi olnud Ásgrímur illi - kuri Ásgrímur. See oli oma esimesest kogudusest minema aetud, sama juhtunud ka siin. Kuid mõjukate sõprade abiga Kopenhaagenist õnnestunud tal siiski õigeksmõistmine saada. Kuri Ásgrímur polnud mitte lihtsalt näru iseloomuga olnud, vaid olla korduvalt ka oma ametieetika vastu eksinud, näiteks õnnistanud ta ühe liiderliku paari abielu, ehkki olnud teada, et mehel on juba teises kohas laulatatud naine.
Saaga nr 6. Kivipalluri lugu
Djúpalónssandur on rand Snæfelli jalamil - või siis Snæfellsnesi poolsaare edelaosas - mis võtab taas oimetuks. Ikka jälle laava poolt tehtud. Nagu Islandil kombeks.
Kivi nimega "Täistugev" kaalub 154 kg. Kes selle üles jaksas tõsta, sellel oli koht paadis kindlustatud. 100-kilone kivi kannab nime "Poolkõva", 54-kilone "Kasutatav" ja kõige väikse, 23-kilone, "Nõrguke". Kes tahtis kohta paadis, pidi vähemalt "Kasutatava" umbes puusa kõrgusele kaljunukile saama. Ülesanne on keerukam kui tundub - kivid on õige ümmargused!
Kaili jaksab puusani vinnata kolm viimast kivi, pärast arvutab kivide kaalu kokku ja on oma "täistugevaga" väga rahul.
Väike roheline täpp keskel-paremal on Kaili. Seal ta istub ja mõtleb, kummast otsast kivipallidega peale hakata.
Poolkõva. Võib veel trenni teha, aga õnneks ei pea ta selle tulemusega autost ära minema.
Kui edasi sõitma hakkame, üllatab Island meid taas: Snæfelli kohal olev pilv rullub tohutu kiirusega mäest alla ja siis hajub kuskile. Vaatame seda mängu kohe tükk aega.
Saaga nr 7. Sigrimigrilugu.
Kell on nii kaugel, et Hellissanduri muuseum on kinni. Jalutame siis niisama selle õue peal.
Honda reklaamile vahelduseks. See, et sinisusss on vaala selgroolüli peal, on puhas juhus.
Linnake nimega Stykkisholmur [ˈstɪhcɪsˌhoulmʏr̥] on küll hirmkuulus (ja tegelikult armas) turistilinnake, aastal 2011 sai ta suisa mingi selleteemalise autasu (ilusaks renoveeritud puitmajad) , aga sel päeval, kui meie talle külla läheme, on nii pöörane tuul, et peale paari kohustusliku pildi me seal olla ei jaksa. Üheks kohustuslikuks tundub meile olema täiesti eestikeelse pealkirjaga maja...
Üheks kohustuslikuks tundub meile olema täiesti eestikeelse pealkirjaga maja...
... ja teiseks "Siisilipp ja hõbepurjed" - ehkki siidilipu on tuul ilmselt minema viinud.
Borgarnesi kohvikus. Vahepeal on ju netti vaja. Ja siis võib vahvleid ka süüa. Vahvlid on tegelikult vahvliraudade vahele pandud pannkoogid. Mis tähendab, et maitsevad hästi.
Islandi presidendil käisime külas. Väga äge vaade on tal sealt oma linnale! Presidenti valvavad pardid - tohutus koguses parte!
Sellised betoonist valatud mäed olid kohas nimega Sog.
Küll meie oleme alles õnneseened - meil on iga kaheksa tööpäeva järel puhkus välismaal!
Kaheksas linnuvaatleja fotol on nähtamatu.
ReplyDelete