Glacier Adventure

Meie puhkusereiside marsruut sõltub eelkõige ilmast. Selle neljapäevase tsükli lõpetuseks ei olnud ilmakaardil meile mitte midagi muud pakkuda kui et minge koju tagasi.

Me siis läksime. Me oskame ennast igal pool väga hästi lõbustada. Esiti mõtlesime endale hobumatka korraldada, aga hobumatkainimest polnud kodus. Seega läksime hoopis liustikumatkale. Me elame nimelt Islandi kõige suurema liustiku Vatnajökulli lõunaservas.

Vaade meie töökoha, Gerði külalistemaja, õuelt. Sellesama mäenuki taha me nüüd liustikumatkama läksimegi.

 Kamba peale (enam-vähem igas majas majutatakse turiste) müüakse siin Sabakülas (Hali) inimestele ka liustikumatku. Ja kui mõned trehvavad ostma, siis võivad "kohalikud töötajad" tasuta kaasa minna, kui autosse ruumi jääb. Meile, teadagi, ruumi jäi (isegi praami peal jäi, mis siis nüüd koduõuest rääkida!).

 Kaili on stardiks valmis. "Kohalik Islandi massaaž", nagu giidipoiss teatas, kui suurelt teelt kõrvale pööras, on talle hästi mõjunud.

Glacier Adventure / Glacier Hike with Local Guide 

 www.glacieradventure.is

on selle organisatsiooni nimi, mis siin, lehmasaba-liustikunurgas (Hali külas) teenust pakub. Ja tegelikult oli väga vahva kohalikuga ringi jalutada - sest tema vanaisaga juhtusid siin niisugused lood ja siis ulatus liustik siiani ja...  Ma ei tea, kuivõrd need lood nüüd kõik ilmtingimata tema vanaisaga juhtusid, sest vähemalt ühte lugu olin ma netist lugenud - seda, kuidas kolm noort kutti liustikule läksid, kuidas üks lõhesse kukkus, kuidas teised koju abi järele läksid, kuidas ilm ära pööras ja enam keegi liustikule minna ei saanud, kuidas prakkukukkunu ainus mõte oli, et ta ei tohi magama jääda ja nii hakkas ta järjest kirikulaule laulma ja laulis kohe järgmise päevani välja ja laulu järgi ta lõpuks üles leitigi - noh, vanaisa ei olnud küll see laulja-poiss, aga üks nendest kolmest kutist... Isegi kui see oli kellegi teise vanaisa, siis tühja kah.

Vikipeedia lehelt näpatud pilt Vatnajökulist. Merepoolses servas on eriti palju liustikukeelekesi. Üks neist lõpeb nähtava sinise plekiga - see on see laht, kus jäämäed ujuvad, Jökulsarlon, ja sellest lahest 10 km ida poole me elame ja töötamegi.

 Kui autoga enam edasi ei saa, läheme paadi peale. 

Giidipoiss oli igatpidi suurepärane.  Väga mõnus jutt, väga parasjagu juttu, väga paras tempo,... 

Giidipoisi nimi oli Haukur Ingi Einarsson. Ja muidugi jõudis ta meile ära rääkida ka selle, mismoodi ta meie tööandjatega sõber ja sugulane on. 

Kui Eestis on iga inimesega võimalik esimese kümne minuti jooksul leida ühised tuttavad, siis Islandil, saareriigis, kus elanikke on neli korda vähem kui Eestis (veidi enam kui 300 000), ollakse üksteisega veel rohkem tuttavad ja seotud. Eestlane saab sellest suurepäraselt aru. Arusaamine läheb eestlase jaoks keeruliseks siis, kui on vaja perekonda kuidagi kokku pusletada. Sest ema on ühe perekonnanimega. Näiteks Ulvi Vellodotter. Isa on selles peres Jaak Arturson, ja laps on Mikk Jaakson. Ja Miku laps on Hannes Mikkson. Väljamaa hotellides pidavat see ikka palju segadust põhjustama.

Islandi telefoniraamatus on inimesed eesnime pidi ritta pandud. Ja veel - telefoniraamatus on kirjas ka inimese elukutse! Tõsi, selle võib vabalt ise anda ja ükski ametiasutus ei kontrolli, kas see ka tõele vastab (nii väikeses ühiskonnas ilmselt ei ole mõtet väga laialt valetada - kõik teavad nagunii, et mina ei ole ei minister ega lambaarst). Üksjagu inimesi on selle ikka lustiks ka keeranud, näiteks meie kokk Disa ütles, et üks tema tuttav on seal arvamusliidrina kirjas.  

Enne liustikule jõudmist olime nagu aareteotsijad - giidipoisil oli iga natukese aja tagant varandusekirst kuskil kivide vahel. Kõik algas kiivritest. Järgmisest kastist saime oranžid päästevestid. Ja veel järgmisest kassid ja kirkad. Nagu seitse pöialpoissi, arvas Kaili. Meid oli küll üheksa, aga eks Kailil ole kooliajast juba tükk aega möödas ka.
 Kaili elas järjekordselt rolli sügavalt sisse. "Kus kuld on?", nõudis ta kirkaga giidipoisi nina ees vehkides. "Yes, it is cold," oli giidipoiss nõus. Ja siis me läksime.

Liustik, muide, ei ole pealt üldse sedamoodi, nagu üks jää eestlase arusaamist mööda on. Jää peaks ju sile ja libe olema, aga ei! (Ok, libe võis ta ju olla, sellest ei saanud meie, kassijalgsed, aru.) Liustiku pind meenutab pigem seda, kui lumi kevadel sulama hakkab ja siis vahele öösel külmetab - siis tekib ka kõva ja säbruline koorik.  Aga liustiku peal on see säbrutus tükk maad suurem kui meie lumehangel.

Puhtast valgest maailmast saab rääkida alles mitukümmend kilomeetrit eemal, seal, kus uus ja värske lumi peale sajab.  Islandi liustike keeleotsad - need eriti intensiivse sulamise kohad - eksponeerivad eelkõige sadade aastate jooksul pursanud vulkaanide tuhka.

Tuhk on väga salakaval tegelane. Iseenesest võiks ju must päikest ligi tõmmata ja soojaks minna ja kõvasti sulatada, tegelikult on kõik hoopis vastupidi: tuha all ei taha jää hoopiski ära sulada! Nii moodustuvad liustikule sellised mustad püramiidid. Islandlaste arvates elavad nendes püramiidides haldjad.

Liustiku pealispind on nagu järjekordne uus maailm - siin voolavad ja vulisevad veed, siin on omad jõed ja mäed ja järved ja kuristikud ja kanjonid ja...

Kaks kanget. Kirkad ka.:)

 Võib-olla on võhikul raske aru saada, aga siin ülemisel pildil on jõgi :). Voolav vesi igatahes.

Kui sellelt justnagu määrdunud pinnalt siis ikkagi üks tükike võtta, on see puhas ja särav nagu kristall. Aga võib ka nii öelda: Kaili hoiab peos 900-aastast vett.

Kõige lõpuks õpetas giidipoiss (vasakul, oranži kiivriga) meile veel ühe triki ka: kahekordse panoraamselfi. Niisiis oleme järgmisel pildil dubleeritud.

See tore  õuesõpe kestis stardist finishini ligi viis tundi ja oli järjekordselt elamus, mida ei osanud endale ette kujutada. Et mis see liustikumatk siis ikka täpselt on.

Nüüd teame. Täpselt.