Peaaegu T-särgiga

Igasuguseid asju juhtub kõikse aeg. Tööpäevad lähevad sellise kiirusega, et - ups, jälle peab puhkama!

"Ja kui külm oli seal 12 kraadi! Plussiga 12, ma mõtlen! Meil on +12 ikka ilus soe ilm!" rääkis ükspäev söögilauas nooruke Sophie, kes oli aasta vahetusõpilasena Maltal veetnud. Tule taevas appi! Niimoodi räägib Islandi tüdruk lähistroopilise kliimaga saarest, kus aasta kõige külmema kuu, jaanuari, keskmine temperatuur on pluss 12! Islandi kõige soojema kuu, juuli, keskmiseks tempertuuriks on pluss 10-11...

Ühel ilusal päeval - ja see oli nii ilus, et PEAAEGU oleks võinud juba T-särgi väel olla, aga ainult PEAAEGU - tabasime perenaise õuelt pesu kuivama riputamast. Ja kuna Kaili oli vahepeal mingeid marju leidnud, need ära söönud ja ikka veel elus, tahtis ta nüüd perenaise käest kinnitust, et need olid söödavad marjad. 

Perenaine kinnitas, et Kaili on täiesti ausalt elus. Et need on väga head marjad, palju paremad kui mustikad. Et eriti head olevat need skyr'iga - Islandi peamine mgustoit, paksu jogurti moodi toorjuust, mida pakutakse nii meie külalistemajas kui kõigis teistes söögikohtades.

Ja siis teatas perenaine, et nii ilus ilm on, et tema käis lastega metsas jalutamas.
Me kontrollisime, kas ta ikka teab, mis sõna ta kasutas. Ta ütles, et forest on see, kus kasvavad trees. Me küsisime, kas ta ikka teab, misasi puu on. Ta ütles, et puud on temast kõrgemad.
Siis me püüdsime ise talle seletada, misasi mets on. Ta ütles, et ta teab küll, et ta on käinud maades, kus inimene mitte midagi ei näe, igal pool on mets ees, jumala õudne olevat.
 
Ühel ilusal õhtupoolikul,  - ja see oli nii ilus, et PEAAEGU oleks võinud juba T-särgi väel olla, aga ainult PEAAEGU - juhtus nii, et  me otsustasime mere äärde minna. Sest mis see siis ära ei ole, meri ju aknast paistab. Nagu päikegi. Ja juhtus ka see, mida eriti harva ette tuleb, nimelt et meil oli Kailiga koos vaba õhtu.

See oli üks ilus otsus, nagu alloleval pildil näha.

Peegel, ütle peegel, kauneim mis ilma peal...

Lähen randa, koduküla randa...(Taamal on nimelt meie "koduküla". Ja nagu näha, on siit - või sealt - kaugele näha. )

Laine laksudes rannale lööb...

Kuid selle iluni jõudmine polnudki nii lihtne, nagu arvata võiks. Meri, mis aknast paistab, kuulub ju sellesama klausli alla, mis meid viimased pool aastat saatnud on: mägeden pett!

Kaili oli juba korra mere ääres käinud ja teadis täpselt, kui pikk ja lai on elutee. Ja millised ohud sellel varitsevad. Et vana ja väeti õde ka elusa ja tervena kohale - ning mis peamine, ka tagasi! - jõuaks,  otsustas ta teed sillutada. Sillaga. No võib-olla olid tal veel meeles ka oma viimatised vesised varbad, aga ma usun, et peapõhjuseks oli siiski nõder õde.

Nii me siis teele asusime.

Sillaehitaja Kaili liigub otsustaval sammul eesmärgi poole. Nii pikk, nii pikk on rändajal tee kauge...

Kalevipoeg laudu kandmas. Taamal paistab - ei, mitte Peipsi! Atlandi ookean ikka. Ei meil ole kerge kellelgi - ei sul, ei mul, ei vellelgi, me oma koormat veame...

Iga Oja jõuab ükskord jõkke...

 Viisk siis hüüdis: "Sild on hea! Mina sammun üle pea!"

 Niisugune ilus ja tegus õhtupoolik oli. PEAAEGU T-särgi-ilmaga.