Kohtumine tundmatuga

Iga halb on millekski hea.

Olin end potkukelkka-ringile sedapuhku valesti riietanud ja pidin korraks seisatama, et oma kasukaid kohendada. Lumises vaikuses kuulsin korraga õrna helinat. Kuulatasin ja kuulatasin.  Ja kui mina astusin edasi, läks helingi (mitte rinna sees) kangemaks. Kus ma seda kuulnud olen? Alpides, sealsed lehmad helisevad niiviisi. Siin nüüd vaevalt et alpi lehm, küllap mõni poro. Seisin ja kuulasin.  Heliseja ennast näole ei andnud,  tilises niisama pimeduses. Aga vaikne ja vägev ja öine ja lumine olemine oli!

*   *   *

Järgnev pole üldse meiega juhtunud lugu, vaid meie hea sõbraga. Ja mitte Soomes, vaid paar päeva tagasi Tartus. Aga väärib jagamist :) !

"Sõitsin Tartus mööda Turu tänavat. Tulin Sepa keskusest, päike säras ja mul hakkas autos palav - soe kamps seljas. Haudusin vaikselt ja pidasin plaani, et kui saan linnast välja, kisun kampsuni ära. Zeppelini ristis hakkas roheline vilkuma. No käik välja, vöö lahti, varvas piduril, ruttu käed kuklasse ja kampsun siuh! üle pea!

Kohe aga  törts-törts kõrvalt, ma siis vaatan vasakule, kaks nii 30ne ringis kutti kõrvalautos, pöidlad püsti ja näod kõrvuni naerul vahivad... ja siis tabas pilk, et kampsuniga koos tuli seljast ka T-särk ja ma olin autos rinnahoidja väel!!! Keset Tartu linna ja veebruarikuus!!! Sekundiga oli kamps tagasi seljas, aga tegu ju tehtud! 

Naersin koduni ja turtsun veel siiani. Mida need vaesed kutid küll mõelda võisid, kui seda pea 60-aastase moori strippi nägid! 

Nii et elame lõbusalt, aga oi kuidas tahaks olla teiega pundis seda maailma avastamas, mis nii kutsuv ja tundmatu!"

*   *   *

Täna käisime Samilandis. Tahtsime väärikalt tähistada homset saamide rahvuspäeva (mis on niisiis 6. veebruaril). Ärge teie sinna minge. Sest te pole sihtrühm.  No kui just mitte midagi muud enam teha pole...

Algus oli paljutõotav:

Need ei ole siin päriskivid - mitte ükski neist! - vaid kõik on vilditud! See on osake kongressihoone siseinterjöörist, kongressihoone juurde kuulub ka Saamimaa.

Tõenäoliselt on Samiland tehtud nende miljonite teiselt poolt maakera pärit turistide jaoks (ja neid on siin!), kellel on Lapimaaga tutvumiseks veerand tundi ja nad ei tea ugrimugrindusest midagi. 

Esimene osa väljapanekust on pealiskaudse üldinfoga plakatlik pildi - ja tekstimaterjal. Paar rahvariides jubeda mannekeeninäoga nukku ka.  Jubedad selles mõttes, et niisugused mannekeenid, nagu tavaliselt kauplustes on - no kuidagi ei sobinud need näod etnolukku!

Külm ja hingetu nagu euroremont, oli meie mõlema tunne pärast selle osa läbimist.

Teine osa oli toredam, sest see oli väljas. Loodus on siin ju igal pool ilus! Paksus lumes rajad-trepid viisid porode ja erinevate saamionnide-aitadeni.

 Kaili koputas viisakalt kõikide onnide ustele ja palus luba sisse astuda. Keegi ei keelanud.

 Kaili, meie pere toiduga varustaja, on oma rolli nii tõsiselt sisse elanud, et ei suutnud ka siin vaatamata jätta: ehk on miskit saadaval...

Kolmas osa oli ka tore, sest see kujutas endast fotonäitust Lapimaa loodusest. Suurt osa piltidest olime me juba päriselus näinud ja seda toredam see tundus :).

 Need on pildid, mille ees Kaili pikemalt pidama jäi:

Nii et kui esimene osa valmistaski mõningase pettumuse, siis lõppkokkuvõtteks oli kõik jälle tore.

Kaili kirjutab:  Uksele on suurelt kirjutatud "Saami küla", aga kust see täpsemalt algab või kust pileteid osta saab - muffigi ei saa aru. Kedagi pole silmapiiril ka, kelle käest küsida. Löperdame seal siis omapäi ringi, vaatame ilusaid loodusfotosid ja vildikive. 

Mingil hetkel ilmub pildile baaridaam (meesterahvas) ja me läheme abi küsima. Issakene, kui ebameeldivalt üks inimene küll käituda oskab! Vastiku üleoluga seletab ta meile pudises kõneviisis, kuidas asjad käivad. Kümpa eest võime kogu maa üle vaadata ja pärast annab ta meile veel selle eest kuuma teed, kohvi või mahla. Kui me tahame põtru sööta, võime veel kolme raha eest põdrale sööki osta ja kui kauni pildi me siis endast põtra toites saame... Põtrade söötmisest me loobume ja see on tüübile ilmselge pettumus - nüüd ta peab vist ise õhtul neid külma kätte toitma minema. Loovutame talle piletiraha ja tema annab meile kaardi, millega uksi avada. Seletab aina laisk-ülbelt, kuidas minge siit nüüd paremale ja siis kohe vasakule ja siis veel vasakule, ja siis vasaku ukse tagant paremale ja  kaardiga saate ukse lahti ja blablabala... Uksi aga on valikus päris mitu ja ühtegi selgitavat silti pole kusagil. No läksime päris õue, sest sealt paistis mingisugune aed ja sedamoodi moodustis, mis võiks üks saami küla olla. Aga mingit teerada justkui pole ja kaardiga pole ka midagi avada ja kõik on kuidagi vale. Võtame südame rindu ja läheme tagasi. Ulvi küsib sedapuhku inglise keeles asja üle. Vastu saame ülbe ingliskeelse vastuse:  as I said,... Oeh.

Sedapuhku leiame ukse, mida kaardiga avada. Ja kaardiga avada me oskame. Meil omma tüü man säädsesamatsõ kaardi!

Õues oli ikka ilus. Ühe ehitise juures tutvustavat silti lugedes ei saanud me Ulviga kumbki aru, millest jutt käib. Ometi oli see jutt sinna kolmes keeles sinna kirja pandud - soome, inglise, vene. Mina olen muidugi tuntud keelegeenius, aga et Ulvi ka aru ei saanud, tegi asja kahtlaseks - ilmselt oli baaridaam meid ära neednud. Muudkui kollitas meid meie peades. Üritasime moodustada soomekeelset lauset, millega talle märku anda, kuidas tegelikult üks teenindaja suhelda võiks. Lõpuks otsustasime, et kui ta meile pärast teed serveerib, ütlen talle naeratades ja väga sõbralik-tänulikult:  "Kiitos, sa oled üks kaunis ülbe tegelane!" Mõtlesime talle vastuse ka valmis. Tema ütleb "ei ümmärä" ja meie jälle naeratades, et me ka enne ei ümmäränüd. Needus oli kohe kadunud.

Hiljem, kui tüüp meile teed pakkus, oli tema suhtumine absoluutselt muutunud ja mul oli kuidagi kahju teda koolitama hakata. Eks ta saab oma karistuse porosid söötes niigi kätte.

Vahvat saami rahvuspäeva teile!