Madusid täis taskud

Marikal oli ka meie teiseks vabaks paevaks atraktsioon tagataskust tõmmata.

Lisaks lume- ja jäämaailmadele, haski-, poro- ja mootorsaanisafaritele, lumekingaretkedele (räätsamatk) on veel kaks kohalikku tegevust, mida siin muult maalt tulnutele kalli raha eest müüakse: avanto ja pilkkimine. Avantole on  Anneli meid juba mitu korda kutsunud ja ükskord me läheme ka, nüüd sattusime täiesti ootamatult pilkkima.

"Me ise pilkkime vast paar-kolm korda talve jooksul," teatas Marika. "Ega mina sest suuremat hooli, aga Pentti rõõmuks läheme."

Penttil oligi rõõmus nägu ees. Sest mootorsaani oli ta juba auto peale kelgutanud ja nüüd sai ta kõigi Marika küsimuste peale "jah" öelda.

"Kaira on?" - "Jah!"

"Koira on?" - "Jah!"

"Kahvi on?" - " Jah!"

"Matut on?" - "Jah. Ulvin taskussa."

Kaili kirjutab:  

Marika ütles, et meie olgu lihtsalt hommikul kell 9 valmis. Tõmbasin küll nina natuke vingu, et minul on vaba päev ja kas tõesti nii vara, aga teisalt meenusid mulle kaunid hetked koos Merkaga... Nõustusin varajase ärkamisega.

Äratus tuli ikkagi ootamatult. "Tõuse üles, kullake, päike paistab pepusse..."  hõiskas Marika ja teatas rõõmsalt, et laud on kaetud. "Millal sa jõudsid, kallis?" pärisin. Marika oli juba tagasiteel kööki. 

Köögis oli kaetud keskmist sorti pidulaud. Peremees Penttigi oli tasahilju pärinud, et kas pulmad on kuskiltpoolt tulemas.

 

Asjad pakitud, alustasime teekonda pilkkimispaika. Ilm oli - selline eesti suusailm. Kraadiklaas näitas pluss nulli, mäetipud olid kõik kenasti udusse mässitud ja erinevat halli triibulised.

Ka selline Lapimaa on ilus.

 

Tubli pool tundi ja tee lõppes. Sõna otseses mõttes. Võtsime autost kogu tavaari välja ja viskasime näppu, kes esimesena edasi lähevad. Pentti oli vahepeal autost välja kelgutanud ja  kuna minul oli kõige suurem kott seljas ja ka puuri olin enda kätte rabanud, oli minul  võimalus esimesena jäljed värskele lumele teha. 

 

Sinka-vonka läbi lumise metsa, üle jõekääru,  üle soode ja mägede - täpselt nii,  nagu laulusalm ütleb.

Mina jõudsin kohale. 

Küsisin peremehelt, kuhu oleks kõige kavalam auku puurida. Osutatud kohas hakkasin tööga pihta. Peremees läks teist satsi kohale toimetama.  

 

 

No küll ma alles puurisin - mõtlesin juba, et puur jääb lühikeseks. Ei jõudnud ma oma auku veel valmis, kui tulid Ulvi-Marika-Pentti. Marika hüppas kelgult maha, pani käed puusa ja teatas, et tema arvates pidanuks mul selle aja peale juba kõigile neljale augud valmis olema. Siis võttis ta käed puusast, pani need puuri külge, vajutas, keeras viis pool korda ja oligi auk valmis. Hmh. Järgmisena puuris Pentti. Sellel läks veel kiiremini. Kõige taga tuli kolmas kalaline, Ulvi, käed pikas: "Tahan ka puurida, tahan ka puurida!" Puuriski. Oli teine päris tubli oma ea kohta. 

Et mitte häbisse jääda, puurisin veel paar auku. Seekord vajutasin puuri peale ka. Silmaanurgast olin ju jälginud, kuidas teadjad inimesed käituvad. Lõpuks õngitsesin veel vahukulbiga lund ja jääd august välja. 

 

Nüüd oli vaja veel ainult õng hankida, madu konksu otsa panna ja - siis lihtsalt lõbutseda! Sain kena kollase õnge ja punase mao. Valikus olid veel rohelised ja valged vaglad. Teistes tingimustes oleks sellest tõugust kärbes võinud tulla, aga temale, näe, oli saatus karastavad spaa-protseduurid ette valmistanud. 

 

 

Alustasin õngitsemist. Üks minut. Teine. Kolmas... Marika kilkab: "Oioioioi, mul vist näkkas!" ... Seitsmeteistkümnes... Marika sai kena ahvena - on lootust õhtul kalaleent limpsida... 

 

 

Ulvi istub vaguralt oma augu kohal... Kolmekümne üheksas minut... Võtsin puuri ja puurisin augu. Täpselt Marika vastu... 

 

 

Neljakümne kolmas minut... Pentti sai kala - leemekest saab rohkem... Puurisin veel ühe augu... Pentti sai veel ühe ahvena - saame päris rammusa leeme...

 

 

Kalad mind ei armasta, aga ma meeldin niiiiiiiiiväga Katariinale. Küll ta lakkus ja ronis sülle ja müksis ja... Nii et kukkusin oma madala pengikese pealt pikali lumme ja kuidas see koer mind siis rämpsima hakkas! Eriti meeldis talle mu kapuutsi karvane äär. Seletasin talle küll jumalakeeli, et Marikal-Penttil on kahepeale kolm ahvenat, mingu nende juurde, aga miski ei aidanud. 

Lõpuks halastas pererahvas siiski mu peale ja kutsus oma koera ära. 

 

Tund ja viisteist. Mul oli puuritud vähemalt neli auku, olin vahetanud konksu otsas vähemalt kolm korda madu-tõukusid, olin truult kõikide aukudeääres istunud, aga seekord polnud vist minu kord hiilata.

Teatasi peremehele, et mina lähen nüüd kelgutama. Penttil polnud selle vastu midagi. Kõigepealt proovisin võtmest seda pilli käima saada, ei miskit. Järgemööda olin läbi katsunud-vajutanud kõik nupud ja kangid- ikka ei miskit. Kahtlustasin juba, et nüüd on kütus otsas ja peamegi järvele jääma ja kuidas öösel tulevad hundid ja ...  Pentii tuli ja lühikese ülevaatuse järel tõmbas kelgu nagu mootorsae käima.

Ja siis ma kelgutasin. Tegin kohe päris pika liu. Vaatasin üle kogu järve ja järvetaguse  metsagi. Kihutasin nigut pöörane.
Ükskord ostan endale ka sellise kelgu.

Rohkem kalu me seekord ei saanudki. Pentti kelgutas meid kõiki autode juurde tagasi ja ennast auto peale.

 

Tagasiteel tegime Ulvi palvel peatuse kohaliku põdraksvataja poroaia taga. Sest porosid oli seal ikka väga palju, pildile mahtus lõpuks ehk kolmandik.

 

 

Vahepeal oli ka päike ennast pilvede vahelt välja ajanud, nüüd alles nägime, mis meid tegelikult ümbritses. Hommikused halliviirud olid asendunud erinevates toonides roheliste (!) ja valgetega.

Ikka ilus!

Pilkkimispäeva lõpetuseks tegime lõhe-riisirooga. Magustoiduks -  jäätisetort murakatega... 

 Igatahes oli see päev  üks järjekordne vahva kogemus! Ja me olime pea terve päeva väljas ja päevavalguse käes :)!