Kuupäev

13. jaanuaril oli meie esimene tööpäev Lapimaal, Levil. 

Kui Eestis valmistuvad praegu kõik kohusetundlikud kodanikud vabariigi 97. aastapäeva tähistamiseks, siis meie tähistasime juba täna. Kuupäeva. Kaili hakkas tähtpäeva auks isegi kodus koristama. Mina ütlesin küll, et pole mõtet tööd koju kaasa tuua... Tegelikult kavatses ta pidukooke tegema hakata - me olime Indreku käest seda kõige-kõigemat ternespiima pomminud - aga keegi oli käinud salaja külmutuskapi nuppu näppimas ja ternespiima puha ära jäätanud. Nii ta siis ajaviiteks ja närvide rahustamiseks põrandapesu ette võttiski. Sest ajab ju närvi, kui sa tuled näljasena töölt, oled täpselt kõik liigutused valja mõelnud, pannkoogid peaaegu juba sulavad suus - ja siis mingi kapp tõmbab su plaanidele jää peale...

13. on üldse üks tore päev. Eksole, Hannes, Liis-Marii ja Kert?

Igatahes maitsesid pidukoogid mustikatega oivaliselt. Mustikal käis Indrek. Oli suutnud ikka mõned karbitäied taimaalaste eest ära korjata. Väidetavalt toodi viimasel suvel Põhja-Soome metsadesse marjule 7000 taimaalast. Mullu olnud hea marjasuvi ja keskmiselt korjanud lõunamaised näpud 12 tunniga 100 kg mustikaid, väidavad yle-uudised.  Indrek ütleb, et näppudega pole siin mingit pistmist, poolemeetriste harudega roobad-kombainid on need, millega mets tühjaks tehakse. Tema maja taga!

Meie vabade päevade ajal oli paljukardetud kõva kontroll - tarkastus - Best Western quality approvement, millega meid esimesest päevast peale hirmutatud on, ära käinud. 

Viimased tööpäevad olid pikad ja pisut ärevad. Meie polnd närvis miskit, aga päälikud ja retseptsiooni-tibud jooksid muudkui mööda maja ringi ja vaatasid, kus mis veel ripakil on.

Igatahes oleme me Kailiga tublit tööd teinud, sest üldjoontes olla Targastaja rahule jäänd. Üks koerakarvadega voodi-lugu olnd, mille peale Targastaja taht ära minestada, aga selles polnd meie süüdi. Ja Targastaja lahkunud Levilt ikka oma jala peal.  Olla muide eesti soost näiu olnd, tulnd teine Kanadast ja jumal ise teab, kuhu ta järgmiseks targastama tormas. Igatahes käisime täna ka seda tuba koristamas, kus Targastaja ööbis - tundus tore inimene olema, külmutuskapp kenasti sööki täis....

Pisut ootamatu ja hetkel arusaamatu on minu jaoks see, et hotell maksab ise kontrolli kinni. Tellib ise, maksab ise - ja maksma läheb see talle nii umbes 3000 euri.

Aga see pole üldse meie rida. Meie puhkasime samal ajal lõunas. Rovaniemis ja Simojärvi ääres. Kultuurselt.

Kõigepealt käisime Arktikumis. 

Arktikum on Lapimaa kõige tähtsam, suurem jne muuseum. Kaugelt vaadates näeb välja nagu kasvuhoone. Näituseruumid on siiski suuremalt jaolt maa all - eeskujuks paljud põhjamaa loomad, kes otsivad külma eest kaitset lume alt. 

172 m pikk klaastunnel viitab nagu nool põhjasuunda, lõunapoolses osas on hobuseraua-kujuline "päris-maja" moodi sissepääs.Arktikumi ees sahmerdasid mingid noored lumeskulptuure teha. Esimeseks etapiks selle töö juures oli lume kastideks trampimine (saalungite abil)! Ega me väga rohkemast ausalt öelda osa ei saanudki, ehkki käisime neid veel teiselgi päeval piidlemas.

 Šamaanivöö.

Kasepahast porolüpsikud. Pühendame pildi Ivari Padarile, Indrekule ja Marikale.

Tänapäeva muuseumides lastakse ju inimesel igasuguseid asju näppida. Hetkel proovib Kaili, kuivõrd karmid on mingis riigis keskkonnaseadused. Kaili käes olev köiejupp töllerdab suht vabalt, köie kohale on kirjutatud USA ja Venemaa. Norra ja Rootsi köit Kaili suurt  sikutada ei jaksa.

Kõige toredam osa Arktikumist on virmaliste osakond. Seal saab pikutada ja lakke vahtida. Ja selle filmi, mida lagi näitab, on nad väga vahvasti kokku pannud. Lisaks nii- ja naasugustele ilusat värvi virmalistele näidatakse ka seda, kuidas vanarahvas virmalisi seletas. Ja miks just nii. Ja seda kõike ülilihtsas ja arusaadavas pildivormis.

Arktikumi kõrval asub Tiedekeskus Pilke, metsateemaline teaduskeskus.Ma saan Harvesteriga suurepäraselt hakkama, ainult seda nuppu ei leidnud üles, millega puu maha võtta.

Veel asub Arktikumi vahetus läheduses Marttiini vana tehas (ausam oleks öelda pood-näitus). Kõigile, kelle kõrisõlm jõnksatas - ma ei eksinud kirjapildiga! Marttiini on Soome nugade (puukko'de) kaubamärk aastast 1928. Nendega saab muidugi ka kõridele läheneda, kuid seda tehakse tavaliselt väljastpoolt.
Näituse-osa  kõige vahvamad eksponaadid olid pussid, mille tupp läks üle joogitopsikuks.

Jälle jõudsin otsaga joogini välja...
Toredat homset sõbrapäeva kõigile!