Maniküür suusamäel

Algkoolilapsena  pikka kooliteed vantsides unistasin kõnniteest, mis oleks nagu liikuv lint. Iga laps astub oma kodu juurest peale ja kooli juures maha. Täiskasvanuna leidsin sellised lindid. Lennujaamadest. Lapsena suusatades-kelgutades mõtlesin, kui tore oleks, kui mingi asi sind mäe otsa tagasi toimetaks. Sellised asjad on olemas, leidsin täiskasvanuna. Äge oleks kunagi üks hooaeg suusakeskuses töötada, hakkasin mõtlema mõned aastad tagasi. Et saaks ikka täiel rinnal suuselda ja mäe otsa tagasi ja kõik need mõnud.

Siin me oleme.

Suusatamisest kohe ja korraga midagi välja ei tulnud, sest kõigepealt pidime mu selja paigast ära ja siis paika tagasi saama. Aga kui sul on oma kokk-koristaja-ravitseja kaasas, siis lähevad lõpuks kõik asjad paika. Nii et nüüd tundsime: võiks proovida.

Meie eelnevad mäesuusatamisalased kogemused olid muidugi kulda väärt: Kaili on mäesuuska proovinud korra Nogo küla vastlapäeval (ilusat-lõbusat vastlapäeva Nogole!) ja mina kümme aastat tagasi Vällamäel. Seega tundsime ennast igati professionaalselt, kui ühe veidi lühema tööpäeva lõpul Levi suusavarustuse rendiga tegelevaid asutusi külastama hakkasime. Põhiline on prillid, otsustasime. Küll kõik muu tuleb iseenesest.

Igatahes saime ühes kohas peotäie pabereid ja suurepärase diili  - meile kui auväärsetele Best Westerni töötajatele lubati varustuse renti terve hooaja jooksul poole hinnaga!

Mäepiletite osas meile nii suurepäraseid pakkumisi ei tehtud. Õigemini, mingeid pakkumisi ei tehtud. Jäärapäiselt raiusid nad meile neidsamu numbreid, mis nad pikkade aastate jooksul pähe olid õppinud... 

Küll aga saime suurepärase pakkumise Marikalt: tulge Kommativaarale suusatama!

Marika kodunt leidsime mäesuusavarustust tervelt kolme inimese jaoks. Ühed suusad tundusid küll pikavõitu, aga saabas sobis suusa külge ja jalg saapa sisse... no mida veel! Tõsi, kõik suusad ja saapad omavahel ei sobinud, aga Marika teadis, et see pole mingi probleem ja kamandas meid autosse.

Kommativaara suusalaenutuses võttis meid vastu kena rastapatsidega poiss. Andsime talle kogu oma varustuse ja ütlesime, et tehku nüüd midagi, me kõik tahame suusatada. Poiss oli väga rõõmus, et keegi tuli ja tema halli argipäeva (sest ilm oli halludune ja peale meie suusatajaid praktiliselt polnud) veidi vaheldust tõi. Kribinal-krabinal olid kaks komplekti korda säetud, kui ta nõutult Kailit vaatama jäi ja teatas, et need suusad nüüd Kailile küll ei sobi, need on liiga pikad. Kaili ütles, et siin on nii palju suuski, tema võib lühemad ka võtta. Rastapats leidis selle igati väärt mõtte olevat ja tõi Kailile ühed tillud. Ise ütles, et parajad suusad ulatuvad täpselt lõua alla.

Algas uus vaatus: saabaste jalgapanek. See oli väga lihtne: tuli istuda rohelisele pingile, poisile kurbade silmadega otsa vaadata ja öelda haledalt: "Ei šaa!" Ja juba põlvitas poiss su jalge ees ning klammerdas kõik kohad kinni.

Kolmanda vaatusena palusime poissi, et ta meid järeltulevate põlvede jaoks jäädvustaks. Kaili nõudmisel on pilt tehtud multifunktsionaalne: algaja suusataja näeb siin, missugune on paras varustus (suusad lõua all, keppide pikkus on paras, kui käsi on küünarnukist täisnurga all kõverdatud) ja üksiti on politseil olemas tema profiilipilt juhuks, kui ta ei peaks ühes tükis mäest alla tulema. Ja pange tähele: prillid on kõigil peas!

 Instruktor Marika juhendamisel saime suusad jalga, tõstuki tagumiku alla ja edasi läks kõik nagu lepse reega.

Suusatamine on mõnus!

Kui vastlaliud lastud olid, serveeris rastapats meile kakaod. Kaili oli suurepärasest teenindusest nii võlutud, et küsis poisilt siksi ka. Keegi (ei poiss ega isegi Marika) ei ümmäränud. Kaili võttis kinda seest välja oma hoolitsetud koristajakäe ja näitas murdunud sõrmeküünt. "Ah saksi (käärid)," taipasid nüüd nii Marika kui rastapats korraga. "Nojah, mis teie siis mõtlesite," küsis Kaili. 

Igatahes sai Kailil suusamäel ka maniküür tehtud. Jäi veel vaid pediküür...

Toredaid talveelamusi teilegi! Kaili ja Ulvi

*   *   *

See kõik juhtus eile. 

Tänase toreda päeva toredad tegemised laekuvad loodetavasti homme, kuid  kõige suuremat üllatust ei suuda siiski jagamata jätta:

Tänan südamest kõiki, kes mind sellise tiitli vääriliseks pidasid!