Kunstisaalis, kunstisaalis...

Pangakontoreid Eestis võib vabalt kunstisaalideks nimetada. Põnevad pinnad, puhtad toonid, avarad valgusküllased ruumid - et kaunid telleritüdrukud ikka ilusasti eksponeeritud oleksid. Disainerite pealt igal juhul kokku hoitud ei ole.

Nordea panga kontor Kittiläs tundus nagu pisikese kahemehefirma tagatuba, kus põhitööst vabal ajal raamatupidamise ja maksuameti jaoks pabereid kokku lapatakse. Ega Kittilä muidugi mingi hirmsuur koht pole ka, vaatamata sellele, et neil siin oma lennujaam on - nii umbes 6200 elanikku. Ja ega ma täpselt ei teagi, mil määral Eestis sellise suurusega kohtades pangateenuseid pakutakse.

No igatahes oli arveldusarve avamiseks kõigepealt vaja panka helistada ja endale aeg reserveerida (!). Selle tegi Iso Possu meie eest ära.

Tegelikult ei tahtnud meie endale üldse mingit Soome kontot, meie olime edastanud Kõigekõrgemale Pomole kõik oma lühemad ja pikemad panganumbrid, sealhulgas nii SWIFTid kui BICid kui IBANid - aga Kõigekõrgem ütles, et ei-ei-ei, tema ei saa väljamaa panka raha üle kanda... Nii palju siis ühisest eurost.

Ettenähtud ajal olime kantooras kohal kut kevadised pääsukesed ja vaatasime uudishimulikult ringi. Et kas oleme ikka õiges kohas, et kas see siin ongi panga-gunstizaal... Kusagilt paberite vahelt ilmus üks naine ja ütles, et jah, teil on aeg küll, aga üks tuli veel siia vahele, oodake, kuni ma temaga lõpetan. See, kes vahele tuli, oli kas nähtamatu või tuli tema siis läbi mingi muu, ainult soomlastele teadaoleva salapärase kanali kaudu vahele. 

Veerand tunni pärast ilmus naine taas nähtavale ja lootsis meid tahatuppa.

Kommid olid igatahes laua peal. Kuna keegi teine neid meile ei pakkunud, võttis Kaili selle ülesande enda peale.

Kui naine oli endale selgeks teinud, kumb meist on kumb, ei juhtunud tükk aega kohe mitte midagi. Naine klõbistas arvutis ja meie unelesime niisama. Võimalik, et kõik need asutused, keda me siin viimase paari nädala jooksul külastanud olime, olid oma muljed ja meie käest väljaõngitsetud info panka saatnud ja tema püüdis nüüd nendest kogutud teostest läbi närida. Igatahes pakitses minu sees pikka aega küsimus, et mille jaoks meid siia vaja oli - vaatama, kuidas inimene arvutis töötab?

Kailil hakkas vist eriti igav, tema püüdis mingeid nalju visata, aga mina üldse ei naernud. Õngitsesin hoopis naise näppude alt ühe paberi - selle, kus oli peal, et kes me oleme ja mis me tahame. Lisaks meie nimedele olid seal veel kahe naisterahva nimed. Kui vaikus juba piinlikuks oli muutunud (meie jaoks), küsisin naiselt, kumb tema on - kas Maritta või Riitta. Naisterahvas paljastas oma lumivalged hambad ja saladuse.

Umbes poole tunni pärast hakkas Maritta Kailile igasuguseid kavalaid küsimusi esitama. Üürilepingu ja passikoopiad olime talle juba lahkesti ette lükanud, nii et mingisuguste labaste küsimustega ta Kailit ei tülitanud.

Kui palju te palka hakkate saama? Kui palju sellest te kavatsete ära kulutada? Mis me sellega teeme, mida te ära ei kuluta?

Kas teil on Eestis üks pangakonto või mitu? On teil peale praeguse töökoha veel mingeid sissetulekuid?  Ega te äkki Ameerikast midagi ei saa?

Kui palju teil vara on?  (Miljoneid, vastas Kaili. Mul on Virossa tila (talu) ja lapsed). Kust te selle tila saite? Ostsite, saite kingituseks, pärisite?

Mida te oma rahaga teha kavatsete? Kas automaadist tahate raha välja võtta? Poes maksta kavatsete? (Kavatsen, noogutas Kaili). Ülekandeid kavatsete teha? Kui suuri? Kellele? Kui sageli?

Vahepeal said Marittal vist küsimused otsa, sest ta käis ja kutsus teisest toast veel ühe naise appi. Ise seletas, et on mingi uuendus ja ta pole päris kindel, kas peab ikka nii tegema. (Seda juttu olime me juba mitmes ametiasutuses kuulnud).

On teil politsei poolt tagaotsitavaid tuttavaid? (Ei, valetas Kaili ametnikule suu sisse, jättes täiesti märkimata selle, kuidas ta jõulude eel poeg Joosepi autoga tanklast maksmata minema sõitis ja politsei Joosepit veerand tundi hiljem taga otsis. Mina mõtlesin palavikuliselt, et kui ükskord minu järg on vastata, mis mina siis ütlen - et minul ei ole, aga minu prokurörist sõbrannal on kohe hulgim?)

Ausalt öelda oli Marittal endal ka pisut piinlik kõiki neid küsimusi esitada. "Soomes kontrollitakse tausta väga hoolega, et rahapesu vältida," selgitas ta mingil hetkel. Ei, meie peseme ainult kööke ja kempse!

 Kui tseremoonia lõpule hakkas jõudma, hingas Maritta silmnähtavalt kergendatult. Ulatas meile peotäie pabereid - palun, see on teie pangakonto number. 

Aga kuidas meie teada saame, mis sellel kontol toimub? 

"Internetipanga võimalust me teile kahjuks pakkuda ei saa, selleks peab enne kolme kuu töötasu arvele laekuma ja siis pank otsustab. Aga me võime teile pangakaardi teha," tuli Marittale hiilgav idee. "Pangakaardiga saate siin panga ukse taga automaadis vaadata, palju teil arvel raha on ja isegi makseid teha!"

Milline võrratu võimalus! 

Kuidas me pangakaardi kätte saame? "Me võime selle teile posti panna! Nii umbes kahe nädala pärast." - Täname! Üks ametiasutus juba lubas meile tavaposti-teel kirja saata, siiamaani pole me seda saanud. Ehkki me oleme oma postkasti vahepeal üles leidnud. "Me tuleksime ise järele, aga kas selleks peab jälle aja broneerima?" - "Noh, me võime selle aja teile kohe praegu ära broneerida!" - "Aga mis siis, kui selleks ajaks ei ole kaart veel kohal? Kas on võimalik, et me saame siitpoolt mingi teate, et nüüd on kaart kohal? Meilile või telefonile?" 

Telefonivariant oligi võimalik. Efektselt klõbistas Maritta nuppe ja minu taskus piuksatas saabunud sõnum. "Teile on reserveeritud aeg Nordea panga Kittilä kontoris..." 

Tunnike meie elust oli läind nagu lipsti.

 *  *   *

"Te võiksite Särestöniemi muuseumis käia," ütles Ave Maria, kui me temalt kui kohalikult loodusgiidilt nõu küsisime.

Loomulikult võtsime selle kohe ette - sest vaba-päeva-ilm oli taas tusasevõitu. Ega tal muud häda polnud kui et päike ei säranud kõrgel taevalael. Ega ka madalal mitte. 

Ilma igasuguse ettevalmistuseta (noh, selle, KUS muuseum asub, uurisime ikka välja) asusime teele. Mõtle, millisesse pärapõrgusse nad on muuseumi teinud, arutasime omavahel, kui tee järjest sügavamale metsa viis.

Selgus, et Reidar Särestöniemi on Lapi kõige kuulsam kunstnik (1925-1981). Ja üks väga oluline tegelane Soome kunstiajaloos. Ja muuseum on tema kodutalu-galerii -ateljee. Nagu Edgar Valteri-Puuko-Pokumaa, sähvatas korraks mõte. (Puukko muide tähendab siinses keeles nuga (tupega soome puss) !)

Parklas olid autod korralikult ketti pandud. Nii, nagu seda siin igal pool ja igas parklas tehakse. Eira oli väga hämmeldunud, kui kuulis, et meie autol ei olegi seda eelsoojenduse-asja ja arvas, et me peaksime tingimata poodi minema ja selle endale muretsema.

 

 Lume vähesuse üle siin, Lapimaal, kurta ei saa.

Ja ka külma on piisavalt. (Mis kett see siin iganes katuselt alla ripub - see kett on vahvalt jääs!)

Galerii teisel korrusel tabas meid üllatus. Esimese hooga tundus, et tegemist on mingi vahva installatsiooniga - et pildid peegelduvad vms - aga ei.  Kes oleks osanud oodata palkmaja 2. korruselt basseiniga sauna?!? (Kaili pistis ikka kontrolli mõttes näpud vette - ei olnud klaas ega peegel :) ja tänas seejärel taas oma hiilgavat mõistust - et taipas enne kindad käest võtta).

Kui galeriis tohtis saabastes ringi lasta, siis ateljee-majas tervitas meid järgmine silt:

Miskipärast on mul kogu aeg olnud tunne, et baldahhiinid käivad kokku idamaiste muinasjuttude ja printsessidega - isegi pärast seda, kui olen kõige tavalisemates lõunamaistes kämpingutes sääsevõrk-baldahhiini all maganud. Aga miks ei võiks see suvisel ajal ka maal elava eestlase und herilaste, sääskede ja teiste hammastega putukate eest kaitsta? Lapi mees igatahes on arvanud selle tarvilikuks asjaks.

Lapi mees, kelle jaoks tema kodukant kogu eluks kõige tähtsamaks paigaks ilmas jäi - nii looduse kui inimeste mõttes. Mõned tööde näited siis ka.
Põdrad...

Talvised kased...

Kevadised kased...

 Autoportree...

ja sõber-fotograafi Risto Lounema poolt 1969. aastal tehtud foto, mille Särestöniemi oma paraadportreeks kuulutas.

56 aasta vanuses surnud Reidar Särestöniemi sünnist möödub tänavu 90 aastat ja seetõttu on kogu väljapanek uuendamisel. Ateljee-majas juhtis vitriinimaterjale ümber sättiv sõbralik töötaja meie tähelepanu ühele postkaardile - Reidar armastas väga oma koeri (rotveiler ja bernhardiin) ning saatis neilegi  reisidelt postkaarte. Paistab, et jõudsid kohale :)

Kunstizaalis on väga tore, kui sul on aega vaadata ja mõtiskleda ning kogused ära ei tapa! Ja kui mõni tore muuseumitöötaja sind siin-seal vahvate faktidega kostitab!

*   *   *

Meie eilse postituse peale, kus pangatoimingute keerukusele vihjasime, saime teate Annelilt. Annelist on põgusalt juttu olnud, kohtusime temaga siis, kui tööd otsisime. Anneli toimetab siivoujate päälikuna Äkäslomposel. Juba seitsmendat aastat.

"Kas teadsite, et ka Eesti pangakaart toimib siin ja palk kantakse kohe samal päeval Eesti pangaarvele, oleme ju euroliit! Pole yldse vaja soome arvet ja yldjuhul seda nii lyhikeseks ajaks yldse ei tehtagi!"

Mi piät tuud umma Kõgõkorgembat koolitama!