Päevad ei ole vennad.
Taara-teemasse oleme seni - võrreldes ülejäänud kollektiiviga - suhteliselt ükskõikselt suhtunud ja oma leiud lahkesti laiali jaganud. Aga intelligentse inimese üks omadusi on kohanemisvõime. Nii hakkasime meiegi keset suurt näljahäda - noh, seda, kus inimene peab ISE endale poest süüa ostma - mõtlema, et ehk ei peaks nii suureline olema. Sest ütleb ju meie rahva vanasõnagi: kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. Ja meie rublad on ikka veel väga kaugel, nagu selgus täna pangamajas. Aga sellest hiljem.
Kaili kirjutab: Olime vaaginud taara
omastamise häid ja halbu külgi. Meis olid võidelnud ahnus ja
suuremeelsus. Ellujäämine tegi asja otsustavaks (meil pole õrna aimugi
millal ja kui palju me ükskord palka saame).
Pühapäeval tulid siit-sealt välja mõned õllepurgid-pudelid. Otsustasime hakata ise
enda leitud taarat ära viima. Meil oli juba poodki välja mõeldud, kuhu sellega minna.
Aga issanda teed on imelikud. Tuli Iso Possu, korjas MEIE taarakotid kokku ja
toppis need oma autosse. Meie silmad pole neid pudeleid enam näinud.
On see mingi võistlus?
Juba esimesest korterist
saime kohvi ja lõhekala viilud. Bingo! Kodus oli meil veel saia ja võid.
Lisaks pisikesele toiduabile oli köögis ka päris kena kogus taarat. Eirat
veel toas polnud, nii sain kogu kupatuse kenasti ära pakkida ja kindlasse
kohta panna. Arutasime Ulviga, et kuidas me selle taaraga ikka käituma
peaks, et pärast jälle keegi seda ära ei pätsaks. Head
lahendust ei leidnud, jäime lootma, et aeg aitab.
Järgmises toas oli veeeel rohkem taarat ja Eira ka. Otsustasime saaki saatusekaaslasega jagada, sest tema on taarat juba ammu
teisaldanud ja peaks teadma, kus ja kuidas seda kõige parem säilitada on. Eira
on selline kena, lihtne, otsekohene ja aus naisterahvas, teatas pikemata, et kogu saak on vaja panna ühte suurde kotti ja tõsta
välisukse taha, sealt ei puutuvat seda keegi. Olime tänulikud selle
olulise info eest. Sealsamas leppisime ka kokku, et pärast tööpäeva
sõidame üksteise sabas poodi, anname taara ära ja jagame ausalt
saadud tulu.
Viimasel ajal, kui olime UnnaMannu majas töötanud,
imestasime ikka, et kuidas siin majas inimesed nii ahned on ja koristajale kohe
midagi ei jäta - isegi mitte kuivikuid. Olime jõudnud järeldusele, et kui
ühes majapidamises on nii palju nõusid, siis neil pole lihtsalt sööki
kuhugi panna. Aga milleks siis kõik need nõud?
Edasi
jõime kõik koos sõbralikult kohvi ja puhusime juttu. Kui need päeva
kõige lühemad 30 min, mis meil lõunapausiks ette on nähtud, läbi said,
valgusime kopli peale laiali ja tegime üks-kas-kolm kõik korda. Lõpetuseks pakkusime ka teistele toiduabi, aga õnneks nad keeldusid. Leitud taarat hoidsime kiivalt enda
läheduses: vahepeal oli mingi kaunishing selle juba oma asjade
juurde kobistanud. Õues ei osanud me seda jälle kuhugi paigutada. Polnud
just väga esteetiline jätta see pungil kott õue ukse taha. Mõtlesin
siis, et tühja kah, paneme sellesse suurde ühisesse kotti.
Õu mai gaad.
Küll need taaraautomaadi numbrid jooksid kenasti!
Ühine kasum läks Eira tungival nõudmisel kolmeks. Igaüks teenis kolm
eurtsi. Meie isiklik taarakott andis meile kasumiks 9 eurtsi.
Õhtul sõime lõhesaia ja võileiba suitsutatud porovorstiga. Porovorsti, muide, söövad ainult kõige rikkamad inimesed. Pärast potkukelkka-ringi nautisime teed "Jägermeistriga". Täname Loojat ka selle kingituse eest!
Igatahes on meie hinged mõneks ajaks jälle päästetud. Ja kui Jumal annab, siis saame me ükskord endale ka palga. Ja pangakaardi. Loodetavasti juhtuvad need asjad enne, kui hooaeg ja meie tööleping läbi saavad. Unelmate võimalust oma pangaasju interneti kaudu ajada me kahjuks ära oodata ei jõua - selleks peab pangakontole vähemalt kolme kuu palk laekunud olema...
Külaskäigust pangakontorisse aga ehk mõnel järgmisel korral.
No comments
ReplyDelete