Taara avitab!

Päevad ei ole vennad.

Taara-teemasse oleme seni - võrreldes ülejäänud kollektiiviga - suhteliselt ükskõikselt suhtunud ja oma leiud lahkesti laiali jaganud. Aga intelligentse inimese üks omadusi on kohanemisvõime. Nii hakkasime meiegi keset suurt näljahäda - noh, seda, kus inimene peab ISE endale poest süüa ostma - mõtlema, et ehk ei peaks nii suureline olema. Sest ütleb ju meie rahva vanasõnagi: kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. Ja meie rublad on ikka veel väga kaugel, nagu selgus täna pangamajas. Aga sellest hiljem.

Kaili kirjutab: Olime vaaginud taara omastamise häid ja halbu külgi. Meis olid võidelnud ahnus ja suuremeelsus. Ellujäämine tegi asja otsustavaks (meil pole õrna aimugi millal ja kui palju me ükskord palka saame). 

Pühapäeval tulid siit-sealt välja mõned õllepurgid-pudelid. Otsustasime hakata ise enda leitud taarat ära viima.  Meil oli juba poodki välja mõeldud, kuhu sellega minna. Aga issanda teed on imelikud. Tuli Iso Possu, korjas MEIE taarakotid kokku ja toppis need oma autosse. Meie silmad pole neid pudeleid enam näinud.

On see mingi võistlus?

Kaili kirjutab: Esmaspäeva hommikul saime ülesandeks koos Eiraga  kella kaheteistkümneks umbes 10 korterit puhtaks vuntsida. Eira otsustas voodeid teha. Ulvi istub endiselt kempsus, seega jäi minule jälle maiuspala - köögid. 

Juba esimesest korterist saime kohvi ja lõhekala viilud. Bingo! Kodus oli meil veel saia ja võid. Lisaks pisikesele toiduabile oli köögis ka päris kena kogus taarat. Eirat veel toas polnud, nii sain kogu kupatuse kenasti ära pakkida ja kindlasse kohta panna. Arutasime Ulviga, et kuidas me selle taaraga ikka käituma peaks, et pärast jälle keegi seda ära ei pätsaks. Head lahendust ei leidnud, jäime lootma, et aeg aitab. 

Järgmises toas oli veeeel rohkem taarat ja Eira ka. Otsustasime saaki saatusekaaslasega jagada, sest tema on taarat juba ammu teisaldanud ja peaks teadma, kus ja kuidas seda kõige parem säilitada on. Eira on selline kena, lihtne, otsekohene ja aus naisterahvas, teatas pikemata, et kogu saak on vaja panna ühte suurde kotti ja tõsta välisukse taha, sealt ei puutuvat seda keegi. Olime tänulikud selle olulise info eest. Sealsamas leppisime ka kokku, et pärast tööpäeva sõidame üksteise sabas poodi, anname taara ära ja jagame  ausalt saadud tulu.

Et miks see taara korraga nii tähtsaks muutus? Armsad sõbrad! Mina teatavasti olen enamjaolt korterite kullaaugus - köögis - ja ühtlasi ka kirjaoskaja. Ikka viskad ju asjadele, mida prügikast loobid, pilgu peale. Ja kui ikka pudeli peale on kirjutatud, et selle või teise pudeli eest saab 15-40 senti ja neid pole vähe siis... kõik meist ei oska pokkerit mängida.

Sel päeval olid Jumal ja inglid meiega. Ma poleks elus arvanud, et ma kunagi oma elus teiste inimeste (või ka enda) tekitatud prügis soriks. Missugune hasart! Seal oli TOHUTU  taara. Ja külmutuskapp oli ka koristajatele ääretasa süüa täis pandud. 

 Viimasel ajal, kui olime UnnaMannu majas töötanud, imestasime ikka, et kuidas siin majas inimesed nii ahned on ja koristajale kohe midagi ei jäta - isegi mitte kuivikuid. Olime jõudnud järeldusele, et kui ühes majapidamises on nii palju nõusid, siis neil pole lihtsalt sööki kuhugi panna. Aga milleks siis kõik need nõud?

Nautisime parasjagu oma lõunaseid võileibu, silmad saadava toiduabi peal puhkamas, kui sisse astusid Ave Maria ja Jaana. Et nemad tulevad meile siia kaveriksi. Jaanal hakkasid kohe silmad peas kilama, otsis aina midagi söödavat ja soris meie kotis. Krt, kas nad tõesti üksi ei oska midagi teha? Õnnetuseks pole meie sõnavara veel nii suur, et me oleksime osanud nad kuhugi mujale tööle suunata.

Edasi jõime kõik koos sõbralikult kohvi ja puhusime juttu. Kui need päeva kõige lühemad 30 min, mis meil lõunapausiks ette on nähtud, läbi said, valgusime kopli peale laiali ja tegime üks-kas-kolm kõik korda. Lõpetuseks pakkusime ka teistele toiduabi, aga õnneks nad keeldusid. Leitud taarat hoidsime kiivalt enda läheduses: vahepeal oli mingi kaunishing selle juba oma asjade juurde kobistanud. Õues ei osanud me seda jälle kuhugi paigutada. Polnud just väga esteetiline jätta see pungil kott õue ukse taha. Mõtlesin siis, et tühja kah, paneme sellesse suurde ühisesse kotti.

Tööpäev ausalt lõpetatud, läks Ulvi parklast autot tooma, sest ega meil ei sobi ju suure, taarat täis prügikotiga läbi küla jalutada. Mina jäin Eirat ootama. Kui Eira tuli, seletasin talle, et Ulvi läks juba autot tooma jne. Eira hakkas kokutama, tema silmadesse tekkis ärevus ja ta teatas, kuidas tema oli veel taarat leidnud ja kaks valget kotti seal on ainult  tema omad. Mina jälle mõtlesin, et rsk, mina loll panin kõik ühte kotti. Õnneks oli naabritädil vaja veel retseptsioonist läbi käia. Välgukiirusel olin õues ja eraldasin oma koti ühisest kotist.

Õu mai gaad.

Küll need taaraautomaadi numbrid jooksid kenasti! Ühine kasum läks Eira tungival nõudmisel kolmeks. Igaüks teenis kolm eurtsi. Meie isiklik taarakott andis meile kasumiks 9 eurtsi. 

Õhtul sõime lõhesaia ja võileiba suitsutatud porovorstiga. Porovorsti, muide, söövad ainult kõige rikkamad inimesed. Pärast potkukelkka-ringi nautisime teed "Jägermeistriga". Täname Loojat ka selle kingituse eest!

Igatahes on meie hinged mõneks ajaks jälle päästetud. Ja kui Jumal annab, siis saame me ükskord endale ka palga. Ja pangakaardi. Loodetavasti juhtuvad need asjad enne, kui hooaeg ja meie tööleping läbi saavad. Unelmate võimalust oma pangaasju interneti kaudu ajada me kahjuks ära oodata ei jõua - selleks peab pangakontole vähemalt kolme kuu palk laekunud olema...

Külaskäigust pangakontorisse aga ehk mõnel järgmisel korral.