Iso Possu andis meile vaba päeva. Otsustasime külastada sõbralikku naaberriiki. Sest Ave Maria oli öelnud: Pajalasse on ilus tee ja seal on hea kirbuturg. Meil ju suusamure.
Pajalast leidsime kiriku. Otsustasime sisse vaadata. Kaili ütles, et tema ilma kotita ei lähe, et võib-olla on armulaualeiba või -veini üle.
Armas puukirik oli. Kaili otsustas pidupäeva auks karjala kasest klaveri najal kontserdi anda. Kavas oli kolm numbrit (eks rahvast olnud ka vähevõitu - lisaks minule üks remondimees kuskil tagakambris):
1) ülistuslaul tööandjale SOL Palvelu OY-le "O sol-e mio",
2) Soome, Rootsi ja Eesti rahva ühise ajaloo meenutuseks "Ka unustuse jõel on kallas kahel pool",
3) kirikumuusika varasalvest "All hauas on rahu".
Rahvas oli kontserdiga väga rahul. Eriti tore oli see, et ei hakanud venima.
Kui tema hakkas laulemaie, jäi siis küla kuulamaie. Isegi Pajala linnukesed olid jummala vakka. Ja jahmunud.
Haritum osa Rootsi rahvast oli ka ilusasti lipud välja riputanud. Ehkki andis teisi lumehangede vahelt otsida.
Selle maja juurest näiteks ei leidnudki.
Tee oli tõesti ilus.
Kuigi seda, et me suuski me ei saanud, visati meile korduvalt nina peale.
Aga Eest Vabariigile kingime me omatehtud foto vaibast Korundi kunstimuuseumis. Hankisime selle kingituse juba mitu nädalat tagasi. Vaiba autoriks on Sara Brennan Šotimaalt.
Pidulikku õhtut ja ööd kõigile!
Ulvi ja Kaili
Mul nii kahju, et Kaili kontserdist osa ei saanud. Oleks tahtnud nii väga kuulda "All hauas on rahu" küpsemat esitust. Viimane kord, kui ta seda laulis, oh issand....
ReplyDelete